kokaiinis isegi riideid, näiteks siniseid teksaseid, ja kui need sihtkohta jõudsid, pesti kokaiin riidest välja. Floridas näiteks oli üks mees, keda me kutsusime Teksapüksiks, tema ainus töö oli püksid vastu võtta ja kokaiin neist kätte saada. Keemikud õppisid ära kuidas kokaiini mustaks teha ja seejärel segasid nad kokaiini musta värvi sisse. Veel segasime kokaiini plastikusse, millest valmistati erinevaid tooteid, kaasa arvatud PVC-torud ja religioossed kujukesed; kui hakkasime kokaiini laevaga Euroopasse transportima, panime seda väikepaatide klaaskiukatte sisse. Sel teel läks umbes 30 protsenti kokaiini kaduma. Kuid suur eelis oli see, et sel viisil toodangut transportides ei pidanud me enam kellelegi maksma.

      Pablo palkas alati uusi keemikuid, et nood mõtleks välja uusi meetodeid kokaiini smugeldamiseks. Ma mäletan päeva laos, kui keemikud näitasid meile esmakordselt kokaiini plastikusse peitmise meetodit. Nad tegid valmis ühe meetripikkuse kokaiini sisaldava plastikust plaadi, et tõestada, kui lihtne seda oli teha. Niisuguse meetodiga oli võimalik teha igasuguseid plastikust ja klaaskiust asju. Nii nagu DEA-l, olid ka meil narkokoerad, keda peitmismeetodite testimise juures kasutati. Ühe ilusa koera nimi oli Marquessa ja kui me jalutasime temaga klaaskiust mööda, ei haistnud ta midagi. „Tore,” ütles Pablo emotsioone näitamata. „See töötab.” Ta jäi alati asjalikuks.

      Äri, mis sai alguse Pablo Renault' poritiiva alla peidetud mõnest kilost, oli muutunud väga keeruliseks operatsiooniks. Pablo ja samuti mõne tema partneri teenistuses olid Euroopa ja Ameerika kõige targemad keemikud, kes lõid äri jaoks uusi mooduseid. Peaaegu igasse mõeldavasse tootesse, mida transporditi Lõuna-Ameerikast USA-sse ja Euroopasse, leidsid nad viisi kokaiini peitmiseks.

      Pablo otsis alati kindlaid vahendeid, et saata iga laadungiga teele tuhandete kilode viisi kaupa. Ma ei mäleta täpselt, kes tuli mõttele vedada narkotsi tohutu suurtes alajaama trafodes, mis tavaliselt kaalusid üle 800 naela. Pablo ostis trafod Kolumbias ja saatis need Venetsueelasse, kus sisemus eemaldati ja 4000 kilo kokaiini selle asemele pandi. Trafod saadeti Ameerikasse. Kui narkootikum maha laaditi, kaeblesid ameeriklased, et trafodel olid tehnilised probleemid – loomulikult olid, sest neil puudus ju õige sisemus – ja saatsid need tagasi Kolumbiasse, kus protsessi korrati. Kord ilmnes probleem: kui Venetsueelas narkotsi laaditi, siis trafo sadamasse saatmise eest vastutavad mehed kukkusid jooma. Nad jäid purju ja teel sadamasse lärmasid nii kõvasti, et politsei pidas nad kinni – politseinikud muidugi olid nii üllatunud kui ka õnnelikud, et 4000 kilo kokaiini avastasid. Seda süsteemi edaspidi ei kasutatud.

      Kuid peamine transpordivahend oli siiski lennuk. Kui vanade lennukikummide kasutamisest loobuti, otsustas Pablo Lõuna-Ameerika ja USA vahel uued marsruudid avada ning lõi abisüsteemid Panamas – koostöös Panama politseiga – ja Jamaical, samuti kasutas ta Carlos Lehderi teenuseid Norman's Cay saarel. Pablo esimene lennuk sai talle nii armsaks, et ta kaunistas sellega oma uhke Hacienda Napolesi maja peaväravat. Pablo oli kindel, et tänu sellele lennukile lisandus Napolesisse rikkusi, mida külalised said nautida. See oli Piper Cub tüüpi lennuk, ühe propelleriga. Kui Pablo selle ostis, oli seda juba usinalt kasutatud, kuid Pablo laskis selle täielikult ümber ehitada. Alles jäi vaid piloodi iste, kõik teised visati välja ja põrand ehitati tugevamaks, selle alla tehti peidik kohvrite ja kütusetagavara jaoks; nii oli võimalik lennata kaugemale kui tavaliselt. Seda lennukit kasutati peaaegu eranditult Kolumbia ja Panama vahel lendamiseks. Pablo kasutas Panamat võtmekohana, kus narkots maha panna, et see edasi USA-sse saadetaks, ja kus Ameerikast saadetud sularaha vastu võtta. Lennuki väiksus ja võime madallende teha aitas radareid vältida.

      Pablo ei peitnud lennukisse ainult uimasteid. Ta ostis Chocó indiaanlastelt tuhandete dollarite väärtuses kulda ja paigutas selle lennuki põrandale – kokaiin oli samal ajal peidus põranda all. Seejärel võttis lennuk suuna Panamasse. Panamas müüdi kuld kasumiga maha ja narkootikumidel algas teekonna järgmine etapp USA-sse. Sularaha kättesaamine USA-st oli sama keeruline kui sinna kokaiini toimetamine. Ehk isegi raskem, sest selleks oli rohkem ruumi vaja ja seda oli väga palju. Sularaha täis kohvrid pakiti peidikusse ning telekad ja stereoraadiod nende otsa. Kui politsei oleks sularaha avastanud, siis oleks öeldud, et see on kullamüügi kasum. Pablo kuld maksis tuhandeid dollareid, kuid lennuk suutis vedada 10 miljonit dollarit sularaha. Pablole meeldis öelda, et see lennuk tõi Kolumbiasse 70 miljonit dollarit.

      Kahe aasta pärast asendas Pablo selle ühe väikese lennuki 15 suuremaga, kaasa arvatud tema isiklik Learjet, lisaks ostis ta 6 helikopterit. Iga lennuk transportis 1200 kilo kaupa korraga. Ka teistel Medellíni organisatsiooni liidritel olid lennukid; isegi Ochoa-vendadel oli oma väike lennuvägi. Gustavo juhtimisel jätkas Pablo uute suuremate lennukite ostmist, viimaks ostsime mitu DC-3. Aga ikka polnud see piisav. Üks plaan, mida Pablol polnud kunagi võimalik ellu viia, oli peita kokaiin DC-6 tiiva sisse. Mõte oli võtta mõlema tiiva ülemine osa ära ja peita kaup suurte kütuseelementide sisse, siis ehitada möödavool lisaküttesüsteemidele ja lõpuks panna tiivad tagasi kokku. Plaan oli peita kummassegi tiiba tuhandeid kilosid kokaiini. Kui lennuk USA-sse oleks jõudnud, oleks tiivad lahti võetud ja narkots eemaldatud. DEA või toll poleks midagi teada saanud. See meetod oleks kindla peale väga tulus olnud. Pablol lõppes lihtsalt aeg otsa.

      Loomulikult ei saanud meie äri tegutseda nagu regulaarne lennuliin. Iga lendu oli vaja hoolikalt plaanida ja korraldada. Regulaarselt sai kasutada kaheksat erinevat marsruuti ja igaühel oli oma nimi. Ja aeg-ajalt kombineeriti kahe või enama marsruudi osad ühe lennu ajal või prooviti isegi uusi marsruute. Abilistele oli vaja teatada, kus kaup peale laaditakse ja kuhu see suundub. Reisi jaoks vajati piloote; mõned neist olid Vietnami sõja veteranid ja neile maksti transporditavate kilode pealt. Alguses oli võib-olla 2-3 lendu nädalas, kuid lõpus tõusid lennukid peaaegu vahetpidamata õhku ja tõid sularaha tagasi.

      Iga lennu ajal oli pardal 400-500 kilo kokaiini. Iga laadung koosnes narkootikumidest, mis kuulusid organisatsiooni mitmele erinevale liikmele. See oli Pablo otsustada, kui palju igaüks saata võis. Näiteks ühel lennul oli võib-olla Pablo 200 kilo, Gustavo 200 kilo ja ülejäänud vastavalt sellele, kui palju ruumi üle jäi. Kõik maksid Pablole transpordi eest teatud protsendi. Iga grupeering pani oma kokaiinile brändinime, näiteks Coca-Cola, Yen, USA ja Centaito; nimesid oli palju. Kui kaup sihtkohta jõudis, jagati see nimede järgi õigetele müüjatele laiali. Piloodil oli nimekiri brändidest, mille müüja pidi vastu võtma.

      Turvaline maandumine muutus suureks probleemiks, kui DEA viimaks taipas, kui palju narkolennukeid iga päev Ameerikasse saabus ja seetõttu hakati uusi strateegiaid kasutama. Me püüdsime erinevate meetoditega valitsust üle kavaldada. Algul maandusid lennukid Jamaicale, kus oli piisavalt inimesi palgalehel, et nad virisema ei hakkaks, ja seejärel rändas kokaiin klantsitud kiirpaatides ja võimsates mootorpaatides Miamisse. Vahel visati rohelisest riidest sõjaväekottidesse pakitud kaup langevarjudega alla, vahel talumaadele, mille omanikud olid sõbralikud inimesed, mõnikord ka Miami ranniku lähedale vette – seda meetodit tunti El Bombardeo ehk pommitamise nime all – , kust kiirpaatides ootavad abilised need merest välja tõmbasid ja kaldale toimetasid.