Oleks vale öelda, et Pablo jäi kogu eluks María Victoriale truuks abikaasaks, kõik teavad, et nii ei olnud, kuid ei möödunud päeva, kui ta poleks armastanud oma naist, lapsi ja peret. Tegelikult oli aastaid hiljem tema armastus pere vastu ja hirm nende turvalisuse pärast see, mis põhjustas selle, et ta muutis oma tavapärast käitumist ning laskis end üles leida ja tappa.
Kogu meie perekonna jaoks muutus elu tervenisti sel päeval, kui vend Pablo otsustas narkootikume Ameerikasse saatma hakata. Tol ajal oli Kolumbia ja USA vahel hästi välja arenenud marihuaanaäri, kuid kokaiinile ei olnud suurt turgu. See hakkas muutuma, kui ameeriklased hakkasid ise kanepit kasvatama ja tulu suurtelt sisseveetavatelt kaubakogustelt kõvasti vähenes. Pablo oli läinud ärisse just õigel ajal ja ta oskas eeliseid ära kasutada. Mõned marsruudid ja kliendid olid juba olemas. Kokaiin oli ideaalne marihuaana asendamise toode: seda oli lihtsam smugeldada, kuna võttis palju vähem ruumi, kuid sellega äritseda oli rahaliselt palju kasulikum. Väike kogus, mida „muul” kaasas kandis või mida sai vedada pisilennukiga, oli väärt palju rohkem kui suured marihuaanakogused, mida salaja kaubalaevadele sokutati.
Samuti ei näinud enamik inimestest tollal kokaiini ja marihuaana vahel suurt erinevust. Need mõlemad olid närvisüsteemi ergutavad uimastid. See oli ammu enne seda, kui kokaiinikaubandus vägivallaga kokku puutus ja enne, kui Ameerika kokaiinist sõltuvusse sattus, ammu enne, kui tugevam kräkk-kokaiin Ameerika tänavatele ilmus. Keegi ei arvanud sellest suurt midagi. Smugeldajatele oli see lihtsalt marihuaanast kasulikum aine. Ja Kolumbias usuti, et ühel päeval muudetakse kokaiin seaduslikuks nii meie maal kui Ameerikas, nii nagu see oli varem olnud. Nii et kui Pablo esimest korda tuli välja mõttega kokaiini Ameerikasse toimetada, ei muretsenud selle pärast eriti keegi.
Esimene moodus, kuidas Pablo kokaiini USA-sse transportis, oli järgmine: ta pakkis 20-40 kilo kaupa kasutatud lennukikummidesse ja saatis need väikelennukiga Miamisse. Ta leidis või ostis kasutatud kumme Kolumbias ja peitis kokaiini nende sisse. Kui need Miamisse jõudsid, viskasid piloodid need kui kasutud minema ja ostsid uued kummid asemele. Miamis polnud keegi vanadest kummidest huvitatud, need tõsteti veoautole, viidi prügimäele ja visati seal minema. Pablo kaastööline sõitis veoautole järele ja otsis kokaiinipakid prügihunnikust üles. See oli lihtne plaan, mis töötas hästi.
Pablo jaoks oli hea see, et ta ise kunagi narkotsi ei pruukinud. Ta oli otsustanud, et musta tööga ta ise enam ei tegele, kuna ei tahtnud riskida vanglasse sattumisega; tal oli võimalik palgata töötajaid, kes tema asemel riskisid. See tegi äri Pablo jaoks palju turvalisemaks. Ta võttis alaliselt tööle inimesi, kes Peruust Medellíni pastat tõid ja neid, kes linnas pastast väärtuslikku pulbrit tootsid. Mõned, kes Medellínist kokaiini Floridasse viisid, said hiljem organisatsioonis tähtsatele kohtadele.
Erinevad inimesed sõidutasid kauba laborist lennuväljale. Nende juhiks oli Alosito ja üks peamisi autojuhte oli Chepe. Chepe sõitis suurte madalapõhjaliste veoautodega ja töötas Pablo heaks algusest peaaegu lõpuni välja. Kartelli vaenlaste vastases sõjas võeti ta kinni. Me ei saanudki teada, milline paljudest grupeeringutest, kes meiega sõdis, ta kinni võttis, aga saime teada seda, et tal seoti käed kinni ja temast sõideti tema enda autoga üle. Ta tapeti maanteel nagu loom.
Lennujaamas olid Prosequito ja Juan Carlos vastutavad kokaiini pakkimise ja pakkide lennukikummidesse peitmise eest. Juan Carlose hüüdnimi oli Mr Munster. Pablo hakkas teda nii kutsuma, kuna Juan Carlos oli pikk ja kole mees nagu Herman Munster telelavastuses The Munsters. Need kaks kirjutasid kokaiinipakkidele õige brändi nime. Pablo kasutas nimesid Smaragad ja Teemant, nii et kui Ameerika narkoametnikud oleksid kuulnud Pablot kaubast rääkimas, siis oleksid nad arvanud, et ta vihjas vääriskividele, mitte uimastitele. Aastaid hiljem tapeti Prosequito täpselt samamoodi kui Chepe. Oma töö eest maksti kõikidele nendele meestele 150-200 dollarit kilost.
Pablo sõltus mitmest erinevast piloodist, kes väikestel eralennukitel lendasid. Pilootidele maksti valdavalt kilode pealt, algul 2500 ja hiljem juba 6000 dollarit kilo eest. Mõne lennu ajal võis piloot teenida rohkem kui miljon dollarit. Ühel päeval olid Pablol ja kartellipartneritel oma isiklikud suured lennukid ja helikopterid, kuid neil väikestel sai vedada korraga vaid 3-4 vana lennukikummi.
See inimene, kes Pablole Florida tee avas, oli Luis Carlos, kes oli Pablo sõber juba ammusest ajast. Luis Carlose töö oli kokaiinipakid kummidest välja võtta ja laiali jagada. Luis ei osanud inglise keelt, kuid Miami latiinode hulgas sai ilma selleta hakkama. Tal oli ju palju raha, mida vajalikele inimestele anda. Mäletan, et kord tuli ta koju Medellíni ja tõi turult Pablole proovimiseks konservtoitu. „Võta ja söö,” ütles ta. „See maitseb hästi. Olen viimased kaks kuud ainult seda söönud.”
Pablo oskas piisavalt inglise keelt ja luges karbilt, et Luis Carlos oli kassitoitu söönud.
Pärast seda, kui Luis Carlos Miamis tehinguid sõlmima hakkas, tegi ta sama ka New York Citys.
Alguses saatis Pablo vaid ühe lennuki nädalas, aga kuna teenistus iga kilo eest oli umbes 100 000 dollarit, teenis ta nädalaga peaaegu 2 miljonit. Äri kasvas tohutu kiirusega, palju kiiremini, kui keegi oleks oodanud, ja mõne kuu pärast saatis ta kaupa 2-3 korda nädalas, aga isegi sellest ei piisanud, et rahuldada kasvava turu vajadusi. Ameeriklased tahtsid kokaiini. Algul olid need enamasti kõrgklassi rahvas, meelelahutus- ja reklaamiäri mehed, Wall Streeti ja plaadikompaniide seltskond – need, kes käisid sellistes ööklubides nagu Studio 54. Kõik, kes said seda endale kergesti lubada. Aga varsti tahtsid seda kõik. Nõudlus aina kasvas. Ja kuna Pablo oli peaaegu et ainus, kes Ameerikasse kokaiini viis, olid varud väga väikesed ja nii sai hinda kõrgemaks kruvida. Mida kaugemale Miamist see liikus, seda kallimaks muutus. Näiteks 1970. aastatel maksis Colorados kilo kokaiini 72 000 dollarit, Californias 60 000 ja Texases 50 000 dollarit. Iga kord, kui keegi uustulnuk tundis huvi kauba vastu, tõusis hind 1000 dollari võrra.
Pablo oli piisavalt tark, et mõista, et ei saanud üht transpordimeetodit kaua kasutada. Mida rohkem inimesi teadis isegi väikest operatsiooni detaili, seda rohkem oli võimalusi, et Pablo antakse üles. Tavaliselt ta lootis, et DEA – USA narkopolitsei – oli temast 2-3 aastat maas, nii et kui see aeg möödus, leidis ta uusi teid kokaiini Ameerikasse toomiseks. Kui DEA hakkas lennujaamas inimesi küsitlema, siis Pablo aimas, et kusagilt oli infot lekkinud ja kasutatud kummide skeem lõppes. Selle asemel hakkas ta tavainimesi saatma regulaarlendudele, narkots kohvris või riietes. See oli isegi lihtsam kui näib. Reisijad pidid olema Pablo tuttavad või siis need, keda soovitasid usaldusväärsed inimesed. Soovitajad olid lendajate eest vastutavad. Ainus nõue oli, et neil pidi viisa olema. Selleks tööks leidus nii Kolumbia kui Ameerika kodanikke. Need, kes reisisid Kolumbiast USA-sse, kandsid narkotsi kohvrites, need, kes tulid Ameerikast Kolumbiasse, tõid kohvrites raha tagasi. Kõik, kes tahtsid USA-sse minna, prauh, kokaiin; kõik, kes tahtsid minna Kolumbiasse, prauh, raha. Tollal ei olnud see kõik nii riskantne, DEA või toll ei otsinud inimesi läbi. Nad olid liiga hõivatud suurte marihuaanakoguste vedajate otsimisega. Pablo jaoks oli selline viis ka odavam kui lennukikummide variant. Ta ei pidanud maksma lennukite eest ega pilootidele suuri tasusid. Lennureisijatele maksti umbes 1000 dollarit pluss piletid.
Lisaks reisijatele kandsid Pablo kohvreid ka regulaarlendude meeskonnaliikmed. Nende osa oli isegi lihtsam, sest nemad astusid lennukisse ja lennukilt maha, ilma et keegi oleks nende kohvrite sisu vaadanud. Mõnel lennukil kandsid kaupa näiteks