Pablo töötas salakaubanduses peaaegu kolm aastat. Sel ajal teenis ta rohkem raha, kui keegi meist oleks osanud arvata – välja arvatud Pablo ise – , ja et seda kusagil hoida, pidi ta avama palju erinevaid pangakontosid, paljud neist väljamõeldud nime all. Tollal pööras valitsus väga vähe tähelepanu rahahulgale, mida kolumblased pankades hoidsid. Keegi ei kontrollinud seda.
Kellelgi polnud ametlikku õigust küsida, kust raha pärit oli. Viimaks palus Pablo, et ma aitaksin tal rahaasju korraldada. Minu tööks sai maksta kõikidele tema töölistele palka, panna raha pankadesse ja teistesse turvalistesse paikadesse ning hakata tegema tarku investeeringuid. See oli aeg, kui minust sai esimest korda raamatupidaja.
Tavaliselt saime Pabloga kokku korra või kaks nädalas. Minu julgustusel hakkasime lõpuks kinnisvarasse investeerima – ostsime maid ja hooneid kokku ning finantseerisime ehitust. Sellega tegeles Pablo tegelikult elu lõpuni. Näiteks vahepeal oli ta mitte vähema kui 400 farmi omanik. Kasutasin kinnisvaratehinguid Pablo raha kaitsmiseks. Kui salakaubavedu oleks avastatud, oleks valitsusel olnud õigus kogu sellelt saadud raha konfiskeerida, seega koostasin ma uue raamatupidamise, mille järgi ta teenis raha kinnisvarast. Näiteks, kui me müüsime 50 000 dollari eest korteri, siis raamatupidamises oli selle maksumuseks märgitud 90 000 dollarit. Sel teel lõime väga keerulised teerajad, mida mööda oli võimatu algallikani jõuda. Ma ei mäleta täpselt, kui palju Pablo selle kolme aasta jooksul salakaubanduses teenis, kuid lisaks sellele, et ta sai ise rikkaks meheks, parandas ta paljude nende elujärge, kes tema heaks töötasid.
Tol ajal hankisime endale esimesed relvad. Pablole andis relva salakaubanduse boss, keda tunti El Padrino nime all. Ja Pablo kinkis mulle relva sünnipäevaks – Colti – , kingitusekotis koos ilusa ülikonna, lipsu ja kingadega. „Sul läheb seda vaja,” ütles ta. „Sa kannad palju raha kaasas. Pead ettevaatlik olema ja end kaitsma.” Farmis üles kasvades olime püssist linde lasknud, kuid tegelikult me ei teadnud, kuidas relvaga ümber käia. Vähemalt mina mitte. Pablo sõber, politseikapten, aitas mulle relvaluba hankida. Ma ei tundnud end relva kandes mugavalt, peitsin seda naise eest, kuid Pablol oli õigus. Ma kandsin palju sularaha kaasas ja ma pidin end vajadusel kaitsma. Õnneks ei läinud tollal relva kunagi vaja.
Kui Pablo oleks salakaubanduses edasi tegelenud, oleks kõike võinud juhtuda. Võimalik, et ta oleks saadud raha kasutanud otse poliitikasse minemiseks. Ta oleks erilisi asju korda saatnud. Kuid järsku sai see äri lõpu, kuna korrumpeerunud politseinik, kellega ta oli koostööd teinud, andis ta üles. See kõrge politseiametnik oli Pablo palgal olnud juba mitmeid aastaid ja talle maksti hästi, et ta lubaks kaubaga oma piirkonnast läbi sõita. Kuid kui ta teise linna üle viidi, teadis ta, et jääb tasudest ilma, ja et olla oma ülemuste silmis heas kirjas, rääkis ta neile kõik, mida ta Pablo ärist teadis. Politsei plaan oli järgmine konvoi kinni pidada. See oleks olnud neile suur saak.
Selleks ajaks koosnesid Pablo konvoid juba 40 rekkast. Pablol vedas kogu aeg. Tavaliselt sõitis ta džiibiga kõige ees. Kuid seekord otsustas ta ühes kenas restoranis lõunat süüa. Ta käskis rekkajuhtidel edasi sõita ja ütles, et jõuab neile varsti järele ja teeb vahepeal kohalikule politseile maksed tagantjärgi. Tollal politsei usaldas Pablot ja sellega poleks mingeid probleeme tulnud. Kuid samal ajal kui Pablo sõi, peatasid politseinikud ülemuste korraldusel konvoi ja võtsid 37 rekkat oma valdusse. Üks kolmest pääsenud rekkajuhist helistas Pablole ja rääkis, mis juhtus. „Ütle juhtidele, et nad ei räägiks kellelegi mitte midagi.”
Rafael leppis kaotusega. „Unusta need rekkad,” ütles ta. „Lihtsalt tule Medellíni tagasi.”
Polnud midagi, mida Pablo oleks saanud kauba päästmiseks teha. Selle asemel, et džiibiga linna tagasi sõita, läks ta bussi peale ja pääses niiviisi teel passiva politsei käest. Maanteel nägi ta 37 kinnipeetud rekkat. Lõpuks palkas Pablo advokaadid ja maksis ametnikele ning päästis juhid vabadusse. Nende argument oli, et polnud mingeid tõendeid selle kohta, et nad teadsid, et veavad salakaupa. Nad olid vaid tavalised rekkajuhid. Viimaks nad kõik vabastati. Pablo jaoks oli see salakaubaäri lõpp. Ja kurikuulsa elu algus.
Praegu on kokaiiniäri maailmakultuuri hästi arenenud osa. Kõik teavad sellest. Kokaiinitarbimise tormid on räsinud paljusid riike, kaasa arvatud USA. Pablo ning Medellíni ja Cali kartellide tõttu on Kolumbia saanud tuntuks peamiselt kui kokaiini eksportija. Aga kui Pablo alles alustas kokaiiniäris, olid asjad teisiti. USA-s ei peetud kokaiini suureks probleemiks; tegelikult ei teadnudki paljud inimesed ainest midagi. Kuigi Kolumbias oli see laialt tuntud, esmalt seetõttu, et pasta, millest seda valmistatakse, oli pärit meie regioonist, ei olnud turustamine piiri taha veel laialdaselt levinud. Kokaiini, mida meil tehti, müüdi ja kasutati kohapeal. Keegi ei saatnud seda Kolumbiast USA-sse. Keegi ei teeninud sellelt miljardeid dollareid.
Kord oli kokaiin Ameerikas laialdaselt ja vabalt kasutusel olnud. Väike kogus sellest oli originaalse Coca-Cola ja mõningate sigaretisortide koostisosa; seda sai apteekidest osta. Esimesed seadused kokaiini keelustamiseks koostati Ameerikas 1914. aastal, kui inimestele selgitati, et see ajas mustad inimesed Lõuna-Ameerikas hulluks ja sundis valgeid naisi ründama. Kuid enamasti jättis politsei kokaiinitarvitajad rahule. Alles 1970. aastal lisas Ameerika valitsus selle nn kontrollitavate ainete nimekirja ja pärast seda hakkas politsei arreteerima nii kokaiini müüjaid kui kasutajaid. See muutis olukorra diilerite jaoks ohtlikumaks ja kasutajatel oli seda raskem leida; selle tõttu tõusis kokaiini hind ja müük tõi rohkem raha sisse.
Kokaiini saadakse kokapõõsa lehtedest, mis kasvab kõige paremini Peruu džunglites, aga ka Boliivias, Kolumbias ja Ecuadoris. Neid kasvas metsikult igal pool Peruu mägedes ja džunglites ammu enne seda, kui inimesed neid müügiks kasvatama hakkasid. Nii palju kui ajaloost mäletatakse, on indiaanlased kokapõõsa lehti ravimina kasutanud ja neid energia saamiseks närinud. Alles 1859. aastal, rohkem kui 150 aastat tagasi avastas üks Saksa teadlane, kuidas saada lehtedest kätte seda valget ainet, mis inimesi end hästi tundma pani. Ta isoleeris põhialkaloidi ja nimetas selle kokaiiniks. Seda hakati kasutama paljudes erinevates toodetes. Alles hiljem avastati, et sel on ka kahjulikud mõjud, et aine on nagu magnet – kui see on sulle korra meeldima hakanud, siis on sellest väga raske lahti saada.
Kui me Pabloga üles kasvasime, ei kasutanud me kordagi kokaiini. Vanemaks saades suitsetas Pablo aeg-ajalt marihuaanat. Ta ütles: „Mulle meeldib marihuaana, sest see aitab mul lõdvestuda – ja see ei saa halb olla, sest see kasvab mullas.”
Pablo ei rääkinud mulle, et kavatses end kokaiiniäriga siduda. Ta mainis vaid, et salakaubandus muutus liiga ohtlikuks, et selleks oli vaja palju reisida ja liiga palju inimesi oli sellega seotud, seega kavatses ta millegi muuga tegelema hakata. Ma ei usu, et ta kokaiini transportimist kaua aega hoolega plaanis või üldse sellega tegelemist kaalus. Kindlasti ta ei arvanud, et sellest saab tema elu ja et temast saab maailma suurim kokaiinikaupmees. Arvan, et oli lihtsalt hea võimalus ja Pablo tundis selle ära. See oli lihtsalt kergem viis raha teha kui salakaubavedamine. Ühe kaubakogusega, mida transportis autos üks inimene, oli võimalik teha rohkem raha kui kogu kaubaga 40 rekkas. Tollal oli Pablo üks vähestest, kes tõi Kolumbiasse ja hiljem USA-sse kokaiini Peruust. Teised samas äris ei transportinud kunagi rohkem kui mõni kilo ehk 2,2 naela korraga. Seegi tõi head raha sisse, ei olnud keeruline ega ohtlik. Tollal ei olnud ka sellist asja nagu narkokartell, mõned inimesed olid selles äris lihtsalt vägevamad. Üks kõige edukamaid ja halastamatumaid oli Medellínist pärit naine, keda kõik tundsid Griselda Blanco nime all ja keda kutsuti ka „mustaks leseks”, kuna kolm tema abikaasat olid surnud. Viimaks kolis ta USA-sse ja ajas oma äri Miamis. Äri alustamiseks polnud midagi erilist vaja, vaid veidi raha ja julgust, kuid kasum oli väga suur.
Mõte seda äri alustada tuli algselt mehelt nimega Cucaracho (Prussakas), kes palus Pablot ja meie nõbu Gustavo Gavíriat, et nad läheksid koos temaga Peruusse üht tehingut sõlmima. Gustavo isa oli meie onu, kellel oli hauakivide töökoda. Pablo ja Gustavo olid väga lähedased ja jäid selleks, kuni politseinikud peksid Gustavo oma maja ees 1990. aastal surnuks. Pablo loodud narkogrupeeringus oli Gustavo samuti Pablo kõrval tipus. Gustavo oli partner; tolle reisi ajal hakkasid nad koos seda äri ajama. Ta oli tore mees – lõbus, tark ja väga nutikas.