Teised, kes tundsid Pablot hästi ja töötasid tema heaks või koos temaga, rääkisid lugusid, mis sageli erinesid varem kuuldutest ja paljastasid palju keerulisema Pablo Escobari kui selle, keda ma ise olin uurimistöö käigus tundma õppinud.
Iga legendiga käivad koos arvukad konkureerivad lood. Vahel on raske määrata, milline neist on õige, kuid kahtlemata oli Pablo Escobari geniaalset juhikätt tunda ajaloo kõige edukamate kuritegelike operatsioonide taga, samuti tema brutaalset jõudu kaose ja vägivalla taga nende aastate jooksul, mis Kolumbiat vintsutasid. Ta oli tõeline suurkuju, keda koduriigi elanikud kas vihkasid või armastasid.
Kuid peamiselt on see venna lugu vennast.
See siin on minu perekonna lugu nii nagu mina seda tean: rohkem kui poolteist sajandit tagasi tuli Vascost, Hispaaniast, Kolumbiasse Ofelia Gavíria nimeline naine. Ta reisis koos sõdurite leegionitega läbi Urabá lahe – need olid mehed, kes tahtsid saada kontrolli meie ilusate maade ja väärismetallide üle. Ofelia Gavíria oli rikas naine, heasüdamlik ja paljude hästi koheldud indiaanlastest orjade omanik. Ta elas küll Murri linnas, kuid külastas tihti ka naaberlinnu. Selleks pidi ta mitut jõge ületama.
See oli ohtlik aeg. Üks grupp metsas elavaid indiaanlasi kavatses Ofeliat tappa. Ühe sillani jõudes pidi ta kinni võetama ja jõkke visatama. Indiaanlased tahtsid kontrolli oma maade üle tagasi saada. Kuid üks ustav ori kandis naisele salaplaanist ette. Ofelia oli vapper naine ja selle asemel, et ründajaid vältida, läks ta nende juurde kotitäie kullaga. Lõpuks tulid indiaanlased tema juurde tööle ja said endale perekonnanimeks Gavíria.
Mitu aastat hiljem leidsid needsamad indiaanlased metsast imiku, kelle ema oli maha jätnud. Nad tõid imiku Ofeliale, kes ta lapsendas ja nagu oma lihase poja üles kasvatas. Poiss sai nimeks Braulio Gavíria, kellest kasvas ilus mees; ühel päeval ta abiellus sinisilmse kaunitari Ana Rosa Cobaleda Barrenechega, kes oli samuti Hispaania päritolu. Neile sündis viis last ja viimane neist oli Roberto Gavíria, kellest sai minu ja mu venna Pablo Escobari vanaisa. See on legend minu vanavanematest. Minu vennast sai samuti legend, kuid legend kui maailma kõige kuulsamast kurjategijast.
ESIMENE PEATÜKK
2006. AASTA OKTOOBRIS SURI minu kallis ema Hermilda Gavíria. Tema soovi kohaselt maeti ta minu venna, kurikuulsa Pablo Escobar Gavíria kõrvale. Minu kodumaa Kolumbia valitsus otsustas seda võimalust ära kasutada ja võtta venna säilmetelt DNA proov. Selle eesmärgiks oli maailmale tõestada, et hauas lebav surnukeha kuulus tõesti Pablo Escobarile – mehele, kes oli tänavatel üles kasvanud, kuid kellest sai maailma kõige võimsam, kõige armastatum ja Kolumbia valitsevate klasside poolt kõige vihatum mees. Paljud inimesed ei uskunud, et mu vend ühel Medellíni linna katusel surma sai, kui Ameerika ja Kolumbia ühinenud relvajõud teda 1993. aasta detsembris taga ajasid, vaid arvasid, et kellegi teise laip oli kirstu pandud ja Pablo elas vabaduses edasi. Paljud teised väitsid, et olid Pablo lapsed või sugulased ja tahtsid osa saada tema mitmest miljardist dollarist, mille Pablo oli teeninud ja ära peitnud. DNA proov oleks kõik paika pannud.
Siin puhkab kuningas oli kord Pablo hauakivile kirjutatud, kuid valitsus käskis selle hauakirja eemaldada. Pablo surmast alates sai Monte Sacro surnuaiast turistide meelispaik. Lugematul arvul inimesi on tulnud siia maailma erinevatest paikadest, et lasta end fotografeerida legendaarse kurjategija Pablo Escobari haual. Teised tulevad, et palvetada, süüdata küünal tema hinge eest, jätta talle kirjalik teade või hea õnne lootuses vastu hauakivi koputada. Mõned tulevad, et nutta. Kuid mu ema matusepäeval olid seal vaid pereliikmed ja tunnistajad valitsusest ning sõjaväest. Ja kui Pablo haud avati, olid kõik šokis. Üks suur puu oli juured ümber kirstu ajanud – nagu oleksid pikad käsivarred maa seest sellest kõvasti kinni haaranud. Nagu oleks puu kirstu enda omaks nõudnud.
Mõtlen oma vennast iga päev. Pablo Escobar oli hämmastavalt lihtne mees: ta oli terane ja heasüdamlik, kirglik, kuid samas ka vägivaldne. Ta oli nii poeet kui püstolikangelane. Ühtedele oli ta pühak, teistele koletis. Mäletan, kui ta oli veel väike laps ja me kõrvuti voodi all lebasime, kui geriljad meie peret keset ööd tapma tulid. Mõtlen narkoorganisatsioonile, mille ta lõi ja mida juhtis ärist, mis ulatus paljudesse maailma paikadesse ja tegi temast ühe rikkaima mehe maailmas. Mõtlen heategudele, mis paljusid inimesi aitas – eluasemed, mida ta ehitas, paljud tuhanded inimesed, keda ta toitis ja haris. Ja palju harvem mõtlen neile koledustele, mille eest ta oli vastutav – tapmised, pommid, süütute inimeste ja vaenlaste surmad, hirmupäevad, mis šokeerisid teisi riike. Mõtlen ilusatele päevadele ja õhtutele, mida me koos pereliikmete ja sõpradega veetsime imepärases kodus, mille ta ehitas ja Napolesiks nimetas. Mõtlen Napolesist selle loomade ja haruldaste lindudega, mis olid kokku toodud maailma eri nurkadest, kus isegi praegu ninasarvikute kari vabalt ringi jookseb, ja ma mõtlen rasketest aegadest, mis me koos mööda saatsime vanglas, mille ta mäetippu ehitas, ja paljudest meie põgenemistest džunglisse, kui armee ja politsei meid meeleheitlikult taga otsisid. Ajuti oli meie elu ilus nagu unistus ja seejärel jälle nagu õudusunenägu.
Ma pole kunagi eriti emotsionaalne mees olnud. Aktsepteerin elu kõikides värvides. Aktsepteerin kõike. Kunagi ma olin jalgrattasõidu meister ja seejärel meie rahvusmeeskonna treener. Olin edukas ärimees, kes palkas sadu töölisi jalgrattaid valmistama ja mul oli viis poodi. Just tollal palus mu vend, et ma hakkaksin pidama arvet raha üle, mida ta oma ärist teenis. Nii algas see kõik minu jaoks. Mul on neist aastatest palju arme järel, nii kehal kui ka hinges. Ja praegu olen ma peaaegu täiesti pime – tapmiskatse tulemus, kui ma vanglas olin ja mulle kirjapomm saadeti – ning elan vaikselt oma rantšos.
Minu vend elab igavesti ajalooraamatutes, legendides ja rahvajuttudes. Ajaloo suurim kurjategija – nii teda kutsutakse. Ajakiri Forbes paigutas ta seitsme rikkaima mehe nimekirja, kuid isegi neil polnud aimu Pablo tegelikust varandusest. Igal aastal kandsime me kuludesse 10 protsenti oma rahast, seda kas veekahjustuste tõttu või sõid selle rotid ära või oli raha valesti kasutatud. Kolumbia talunikud kutsusid Pablot neile tehtud kingituste pärast Robin Hoodiks.
Pablol oli kontroll mitmete riikide valitsuste üle ja seadis Kolumbia vaeste jaoks sisse sotsiaalkindlustussüsteemi, ta ehitas allveelaevu kokaiini transportimiseks ja lõi armee, mis sõdis riigi ja teiste kartellide vastu. Kuid mõned süüdistused, mis tema vastu esitati, on valed. Ma ei õigusta venna kohutavat vägivalda, kuid tõde on see, et ta ei olnud vastutav paljude kuritegude eest, mida talle taheti kaela määrida.
Olin tihti tema kõrval, kuid mitte alati. Paljude lugude kohta tean, et need on tõde, kuna siis ma olin temaga, teisi on mulle räägitud. Täielik tõde suri katusel koos Pabloga. Aga see siin on lugu, mida mina tean Pablo Escobarist ja Medellíni narkokartellist.
Paljud usuvad, et Pablo,tõi Kolumbiasse kohutava vägivalla ja surma, kuid see pole tõsi. Mina ja mu vend sündisime kodusõja ajal, mis toimus konservatiivide ja liberaalide vahel – periood, mida Kolumbias La Violencia nime all tuntakse. Kümneaastase perioodi jooksul, mis lõppes 1950. aastate keskpaigas, mõrvas talupoegadest geriljade armee 300 000 süütut inimest, mitmed tuhanded neist raiuti matšeetedega surnuks. Keegi Kolumbias polnud nende mõrtsukate eest kaitstud. Mõrvad olid väga jõhkrad. Kehad lõigati pooleks, pead raiuti maha, kõrid lõigati läbi, keeled kisti suust ja jäeti ohvrite rinnale; see, mida tunti Corte Florero – katkise lillevaasi – nime all, tähendas seda, et jäsemed raiuti keha küljest lahti ja pisteti laiba sisse – tulemuseks oli tontlik lilleseade.
Ma ei unusta kunagi ööd, mil geriljad tulid Titiribu külas meie maja juurde. Meie isa oli rantšopidaja ja me Pabloga sündisime rantšos, mille ta oli pärinud oma isalt Río Negro – Musta jõe – küla lähedal. Meil oli 800-pealine lehmakari. Isa töötas palju ja sedasama nõudis ta ka meilt. Meie töö oli lehmade eest hoolitseda. Mäletan, et üks neist andis sabast piima – vähemalt nii me uskusime. Tegelikult