Meie isa oli teel ühte Pablo farmi Antioquias, kui kuus džiibis meest ta kinni pidasid. Nad sidusid temaga kaasas olevad töölised kinni ja viisid isa minema. Ema oli meeleheitel, karjus ja palvetas. Röövijad nõudsid 50 miljonit dollarit. Pablo levitas sõnumit, mida röövijatele öelda: „Kui ma leian isal kasvõi ühe sinika, siis sellest rahast, mida nad tahavad, ei piisa nende endi matuste eest maksmiseks.”
Pablo ei näidanud väga tihti avalikult oma tundeid. Nii rõõmus kui kurbuses hoidis ta emotsioone vaka all, jäi alati rahulikuks. Mäletan, et kui keegi tuli kontorisse ja ütles Pablole, et tal on nii häid kui halbu uudiseid ning küsis, kumba ta enne tahab kuulda, siis Pablo vastas: „Ükskõik, vahet pole. Meil on vaja iga olukorraga toime tulla. Lao uudised lagedale.” Rahulikult. Mina olen emotsionaalne ja vahel saan väga vihaseks ja lähen endast välja. Isegi selle röövi ajal, kui kaalul oli isa elu, jäi Pablo kindlaks, jagas käske ja mõtles välja plaani, kuidas võtta kinni need, kes selle kõige eest vastutasid.
Isal oli hiljuti olnud südameoperatsioon ja ta vajas teatud kindlaid ravimeid. Medellínis oli rohkem kui 200 apteeki, paljud neist turvakaameratega varustatud. Pablo hoolitses selle eest, et need, kus kaameraid veel ei olnud, saaksid selle paigaldada. Seejärel pakkus ta head tasu kõikide nende inimeste fotode eest, kes seda südamerohtu ostmas käisid. Sel teel tegi ta kindlaks kaks röövijat. Samuti teadsime, et röövijad helistasid meie emale avalikest telefoniputkadest. Pablo jagas laiali sadu raadiosaatjaid meie sõpradele ja töötajatele ja käskis kuulata üht tuntud raadiojaama. Iga kord, kui röövijad ema kodusel numbril helistasid, ütles raadiodiktor: „See laul on pühendatud Luz Marinale (see oli parool); selle nimi on Sonaron Cuatro Balazos ja seda esitab Antonio Aguilar,” ja kõik pidid kohe kontrollima lähedal asuvaid telefoniputkasid, et näha, kas need olid kasutusel. Tegelikult kasutas Pablo televisiooni ja raadio kaudu koode ka muudel kordadel, eriti kui me püüdsime valitsusega rahuläbirääkimisi pidada.
Minu töö oli röövijatega läbi rääkida. Ma pidin neid nii kaua kui võimalik liinil hoidma, et meie inimesed jõuaksid kindlaks teha piirkonna, kust kõne tuli. Nad nõudsid 50 miljonit dollarit lunaraha. Pakkusin algul 10 miljonit, kuid sellest nad keeldusid. Nad teadsid, et nende käes oli Pablo Escobari isa ja lootsid, et Pablo loovutab isa vabastamise eest kogu varanduse. Vestlesin nendega 18 päeva, samal ajal kogusime infot. Ema oli täiesti meeleheitel. Viimaks leppisid röövijad ühe miljoniga. Panime raha rohelistesse riidekottidesse – lisaks pistis Pablo sinna ka elektroonilised jälgimisseadmed. Kui röövijad olid raha kätte saanud, jälitati neid Liborina linna lähedase farmini, umbes 150 km Medellínist. Kui röövijad olid koos rahaga sinna jõudnud, ründasid Pablo mehed maja mitmest küljest. Röövijad püüdsid põgeneda, kuid kolm neist saadi kätte. Isa oli vigastamata.
Pablo mõistis nende üle kohut.
Paari aasta pärast algas vägivallalaine, milles süüdistati Pablot. Ma ei taha öelda, et Pablo tegi alati kõike õigesti, kuid ta uskus, et kaitseb end, oma peret ja äri. Ta teadis ka, et kõik kolumblased lõikasid narkokaubitsejate edust kasu. Mitmed tuhanded inimesed olid ärisse kaasatud – džunglilabori töölistest politseinikeni. Ja paljud said kasu narkokauplejate heategevuse kaudu. Lõpuks seisis Pablo sõjajalal Kolumbia valitsuse, Cali kartelli, riikliku politsei ja erirühmadega, mis moodustati tema tapmiseks. Kuid enne seda oli narkoäris väga vähe vägivalda. Põhiliselt oli see rahategemine nii palju raha, mida ükski inimene polnud varem ajaloo vältel kuritegevuse abil teinud.
Kolmas peatükk
TOLLE AJA KÕIGE KUULSAM AMEERIKA UURIV AJAKIRJANIK Jack Anderson kirjutas kord: „See Kolumbia kartell, mis saab igal aastal USA-st 18 miljardit dollarit tulu, on Ameerikale suurem oht kui Nõukogude Liit.”
18 miljardit dollarit? Võib-olla, aga võib-olla isegi rohkem. Võimatu kindlaks teha. Tean, et Pablo teenis nii palju sularaha, et igal aastal pidime vähemalt 10 protsenti maha kandma, sest rotid sõid selle ära või siis muutus see veekahjustuste ja niiskuse tõttu kasutuskõlbmatuks.
Meie kauba jaoks jagus kogu aeg kliente. Turu nõudlus oli alati suurem, kui me suutsime varustada. Iga operatsiooni etapp – pasta transportimine Peruust Kolumbiasse, kus see kokaiiniks tehti, selle smugeldamine USA-sse ja seejärel mööda riiki laiali vedamine, selle kõige juures õiguskaitseorganite ülekavaldamine – nõudis paljude inimeste koostööd. Ja palju raha. Igaüks, kes kaubaga tegeles, sai tubli osa. Kuna väga paljudele inimestele oli vaja maksta, siis näiteks ühel perioodil pidi miinimumkogus kokaiini olema 300 kilo iga lennu kohta, muidu oleksime kahjumisse jäänud.
Et varustada ülejäänud maailma kokaiiniga, pidid Pablo ja tema Medellíni partnerid ehitama suure hulga laboreid, mis olid peidetud Kolumbia džunglite asustamata aladele, kuhu inimese jalg tavaliselt ei astunud, välja arvatud siis, kui sinna oli vaja minna. Mõned neist kohtadest kasvasid ja muutusid väikesteks asulateks; eesmärk oli üks – toota kogu maailma jaoks kokaiini. Seal olid oma sööklad, kool laste jaoks, medpunkt, isegi ruumid, kus sai SAT-televisiooni vaadata. Üks Pablo suurimaid ja kõige paremini peidetud salalaboreid oli ehitatud Venetsueela piiri äärde Los Llanos Orientalesisse. Pablo ostis seal umbes 37 000-aakrise tohutu suure maalapi talu loomiseks. Rakendasime ellu minu idee. Lisaks kesksele alale püstitasime 70 väikest maja. Igas majas oli ainult üks tuba, elekter oli sees, kuid kanalisatsiooni mitte. Mis need kõikidest varem olemasolevatest eriliseks tegi, oli see, et need olid ehitatud puust ratastele ja paiknesid farmi seitsmest lennurajast kõige pikemal. Seda rada kasutati suurte lennukite jaoks. Majadel olid puuseinad ja õlgkatused; ühe välisseina küljes oli konksuga metallvarb. Taevast oli näha vaid kaks pikka rida neid väikseid maju; võimatu oli silmata lennurada. Reegel oli, et vähemalt üks inimene pidi kogu aeg majas olema. Kui saabus lennuk pastat tooma ja valmistoodangut ära viima, andis ta tulekust märku ja iga omanik pidi maja rajalt kohe ära veeretama. Enamik neist olid nii väikesed, et üks inimene sai selle lükkamisega hakkama; see polnud raskem kui väljasurnud mootoriga auto lükkamine. Teiste jaoks oli meil viis väikest veoautot, mille külge metallkonksud kinnitati ja mis majad rajalt ära vedasid. Kogu lennuraja puhastamiseks kulus umbes üks tund. Raja lõpus oli puudesalu. Lennuk maandus ja suundus kohe puude alla, kus toodud pasta maha võeti ja valmiskaup pardale viidi. Lennukid said ka kütust juurde; bensiin asus maa-alustes paakides. Ümberkeeramiseks kulus pool tundi ja kui lennuk õhku oli tõusnud, veeretati majad jälle rajale tagasi.
Lõpuks elas seal 70 abielupaari, samuti nende lapsed, kokku umbes 200 inimest. Mõned neist töötasidki tegelikult farmeritena, kuid teised tegutsesid peamiselt laboris, tootes, pakkides ja transportides kokaiini. Lapsed käisid koolis. Pablo palkas kaks õpetajat. Labor paiknes umbes 15 minuti kaugusel lennurajast; see oli maa peal, kuid puud varjasid selle täielikult. Peaaegu kõik töölised olid värvatud Medellíni kõige vaesematest linnaosadest; nad said palka, samuti peavarju, toitu ja arstiabi. Iga 15 päeva tagant tootsime ja saatsime teele 10 000 kilo kokaiini.
Narkootikumi Kolumbiast USA-sse saatmine nõudis alati põhjalikku kaalumist. Me pidime kogu aeg DEA-st ees olema. Pablo mõtles pidevalt uusi USA-sse narkosmugeldamise mooduseid välja. Aastate jooksul lõi ta üha uusi ja uusi erinevaid süsteeme: ta ostis Panamast sadu odavaid külmkappe ja Sony telekaid, võttis sisu välja ja täitis need sama raske kokaiinikogusega, tavaliselt 40 kiloga, seejärel transportis neid nagu tavakaupa. Üks Peruu suurimaid ekspordiartikleid on kuivatatud kala, mida saadetakse kaubalaevadel üle kogu maailma; Pablo pani oma kauba kala hulka see meetod oli väga edukas. Ühe laadungiga saatis ta 23 000 kilo kokaiini, mis oli tol ajal suurim ühekordne kogus, mis ta eales oli transportinud.
Keemikud avastasid, et kokaiini sai töödeldult lisada toodete hulka, mis olid valmistatud plastikust, metallist ja vedelikest; kui need sihtkohta jõudsid, viisid teised keemikud vastupidise protsessi läbi ja said kokaiini jälle originaalkujul kätte. See oli keemiline ringkäik: pasta kokaiiniks, see vedelikuks, seejärel transport, siis vedelik pastaks, pasta kokaiiniks ja müüki. Guatemalas segas Pablo kokaiini puuviljapüreega, Ecuadoris kakaoga. Keemikud avastasid, kuidas seda vedeldada ja Pablo lisas seda tonnidesse Tšiili veinidesse