Kõik kõrgemad ametnikud eeldasid seda, et nende kabinette ja telefonikõnesid kuulatakse pealt ja olid seetõttu väga ettevaatlikud. Kabinettides ohtlikke vestlusi ei peetud. Kõige kardetavam oli öelda midagi halba peasekretäri kohta. See lõppes enamasti ikka vallandamisega.
Barvihha sanatooriumis oli korpus, kus puhkasid poliitbüroo liikmed. Selle töötajad olid kohustatud teatama kohalikule KGB esindajale kõigest, mida nad kuulsid või nägid: kuidas poliitbüroo liige puhkusel käitub, kellega kohtub ja mida kellele räägib…
Kindralleitnant Juri Storožev juhtis KGB 9. valitsust üheksa aastat, 1973– 1982. Ta ütles intervjuus ajalehele Komsomolskaja pravda:
„Mulle isiklikult ei meeldinud üldse, et Ševardnadze ja Gorbatšov kehtestasid omavahel, ütleme nii, mitteformaalsed sõbralikud suhted. Kuid mina sellesse ei sekkunud, teades, et kõigi nende kohtumiste juures viibis ka Gruusia julgeolekukomitee esimees Inauri. Tema aga pidi kõigest Andropovile ette kandma. Ma leidsin, et see ei ole minu asi. Tuleb välja, et asjata…”
Kindral Storoževi sõnad kinnitavad, et poliitbüroo liikmete isiklik kaitsemeeskond tegelikult jälgis neid. 9. valitsuse ülem aga informeeris KGB esimeest partei- ja riigijuhtide käitumisest.
Peaaegu iga päev ilmus Andropov Brežnevi kabinetti paksu mapiga. Ametlikud paberid jõudsid keskkomiteesse üldosakonna kaudu. Kuid kõige tähtsamaid materjale kandis Andropov peasekretärile ette isiklikult, ilma tunnistajateta.
Viktor Grišin:
„Ma arvan, et meie kõigi, poliitbüroo liikmete ja liikmekandidaatide ning teiste keskuse ja kohalike juhtivate töötajate kohta olid KGBs toimikud olemas. Võib oletada, et sellega oli seotud ka üks Brežnevi ütlus poliitbüroo liikmetele:
„Mul on teist igaühe kohta materjalid olemas…”
Pealt ei kuulatud mitte ainult telefone. Eritehnika abil teadis KGB kõike, mida räägiti valitsus- ja parteijuhtide kodudes ja suvilates. Ühes eravestluses ütles Andropov:
„Telefonikõnede ja vestluste pealtkuulamisega tegelevad mul peamiselt noored tüdrukud. Neil on tihti väga raske kuulata seda, mida inimesed kodus teevad ja räägivad. Sest pealtkuulamine käib kogu ööpäeva …”
Kui Andropov sai selgeks KGB keerulise majapidamise struktuuri, siis viis ta operatiiv-tehnilise valitsuse alluvusest välja 2. osakonna, mis tegeles telefonide ja hoonete pealtkuulamisega. Sellest moodustati iseseisev 12. osakond.
See osakond allus vahetult KGB esimehele. Mis kinnitas veel kord, et just see osakond oli väga tähtis, sest otse allusid Andropovile veel vaid luure, 9. valitsus, inspektsioon ja sekretariaat.
Operatiiv-tehnilise valitsuse ülemaks oli Semitšastnõi poolt ametisse võetud Otar Gotsiridze, endine „komnoor”. Kuid 12. osakonna etteotsa pani Andropov oma endise sekretäri Juri Plehhanovi. Selle osakonna kontrolörid, enamuses naisterahvad, valdasid kiirkirja ja masinakirja, neid õpetati rääkijate hääli ära tundma.
KGB töötajad kinnitasid, et neil on keelatud kuulata pealt parteitöötajate telefonikõnesid. Kuid seda piirangut sai kergesti vältida, kui kuulati pealt nende telefone, kellele parteiorganite töötajad helistasid.
Valentin Falin on meenutanud, et Andropov ei andnud ühele saadikule enam välismaale sõitmiseks luba, sest see oli mingis seltskonnas öelnud, et „tark inimene Läänes hätta ei jää”. Andropovile näidati selle vestluse lindistust ja tema otsus oli kiire.
Kui Falinist endast sai keskkomitee välispoliitilise propaganda osakonna juhataja esimene asetäitja, helistas talle Andropov ja käskis vallandada selles osakonnas töötanud konsultant Portugalovi, sest KGB oli fikseerinud tema kahtlustäratava vestluse kellegi sakslasega.
Andropov ütles:
„Ma tutvusin selle lindistusega, ta ei ole meie inimene,”
Nikolai Portugalovit, kes oli üks paremaid saksa keele valdajaid, peeti ra-fineeritud intellektuaaliks. Vaid vähesed teadsid, et ta oli KGB 1. peavalitsuse (välisluure) kaadritöötaja. See selgus siis, kui Portugalov juba palju aastaid hiljem avaldas Saksamaal oma mälestusteraamatu.
Portugalov töötas Bonnis pressiagentuuri Novosti ja Literaturnaja gazeta korrespondendi ameti kattevarjus sel ajal, kui Falin oli seal suursaadik. Falin hindas teda väga kõrgelt ja kui sai tööle keskkomiteesse, võttis Portugalovi enda juurde. Kui Portugalov oleks läinud tööle mõnda teise asutusse, oleks ta otsekohe reservi arvatud. Tookord kehtiva korra kohaselt ei tohtinud KGB kaastöötajad parteiaparaadis töötada. Seepärast tuli Portugalovil keskkomitees töötamise nimel loobuda tööst KGBs. Falin päästis sellega Portugalovi, sest ta tundis ennast üsna kindlana – tema ise oli Brežnevile sümpaatne.
Lausa eluohtlik oli aga rääkida midagi peasekretäri kohta. Sellised lindistused toodi otse Andropovile, ta kuulas need läbi ja langetas otsuse.
Ma tean ühte inimest, kes Brežnevi ajal ilma põhjust mainimata vabastati kõrgest ametist. Keskkomitee osakonnajuhataja kutsus ta välja ja ütles, et tal tuleb nüüd asuda vähemtähtsale ametikohale.
„Miks?” esitas ta igati mõistliku küsimuse. „Milles ma süüdi olen? Mis pretensioone minu suhtes on?”
Vastust ta ei saanud. Osakonnajuhatajat polnud asjasse pühendatudki ja ta vastas üsna nõmedalt:
„Te peate ise mäletama, milles te partei vastu eksinud olete.” Inimest mitte ainult ei vallandatud ametist, vaid tal keelati ka tegelemine armastatud tööga. Tema jaoks oli see kohutav löök. Ta hakkas kahtlustama, et selle taga on KGB. Ta kirjutas Andropovile, keda ta tundis, ja palus selgitada, milles on asi.
Vastuluure peavalitsuse ülem, KGB esimehe asetäitja kutsus ta enda juurde, surus kätt, oli väga viisakas ja teatas pidulikult:
„Juri Vladimirovitš palus mul teile teatada, et Riikliku Julgeoleku Komiteel pole teie vastu olnud, ei ole praegu, ja me loodame, et saa ka tulevikus olema mingeid pretensioone.”
Kuid pärast Andropovi surma avastas Tšernenko sekretär, kes selle asjaga tegeles, et süüdi oli ikkagi KGB, et käsu see mees vallandada andis Andropov isiklikult.
Tšekistid olid lindistanud mehe telefonivestluse, milles ta väga murelikult rääkis, et vägede viimine Afganistani oli kuritegu, et Brežnevil on vanadusnõtrus ja et temal on meie riigi pärast häbi. Andropov oli kõne lindistuse ise läbi kuulanud, helistanud seejärel keskkomitee sekretärile ja andnud käsu see jultunu töölt vallandada. Hiljem aga mängis maha terve etenduse, demonstreerimaks, et temal pole sellega mingit pistmist…
Andropov tahtis kõigi kohta kõike teada.
Välisministri esimene asetäitja Georgi Kornijenko sõitis ükskord KGB esimehe juurde. Muuhulgas rääkis ta Andropovile ka sellest, et Iraanis on avaldatud tudengite poolt USA saatkonnast riisutud dokumendid. Seal olevat olnud ka USA Luure Keskagentuuri keskusest saadetud eluloolised õiendid kõige silmapaistvamate nõukogude ametnike kohta.
Georgi Kornijenko märkis muiates, et LKA töötab kehvalt – nad ei tea, et ka tema oli nooruses töötanud julgeolekuorganeis ja et tal on isegi kapteni sõjaline auaste.
Kornijenko kirjutas:
„Ja äkki ma tundsin lausa nahaga, et minu sõnad ärritasid Andropovit. Selgus, et ka tema ei teadnud seda minu eluloolist seika. Tühine asi, kuid ma sain aru, et talle oli ebameeldiv fakt, et tema, riigi kõige informeeritum inimene, ei teadnud mingit fakti inimese kohta, kellega tal oli pikki aastaid tegemist olnud.”
KGB esimees oli öelnud paar vänget sõna ja lausunud siis oma alluvate kohta:
„Aga minu sitapead pole vaevunud mulle sellest rääkima.”
Lasud Kremlis
1969. aasta 22. jaanuaril võeti Moskvas vastu kosmonaute, kes olid sooritanud lennu kosmoselaevadel Sojuz-4 ja Sojuz-5. Kui autokolonn