Ta oli eelmisel päeval Moskvasse saabunud, varastanud oma sugulaselt miilitsavormi ja selle selga pannud, seetõttu ei pööranud keegi talle tähelepanu. Iljinil oli kaasas kaks Makarovi püstolit, mis ta oli varastanud seifist, kus hoiti tema väeosa staabi ohvitseride teenistusrelvi.
Ta teadis, et sel päeval sõidutatakse Kremlisse kosmonaute, kes just äsja olid lõpetanud oma lennu, ja et kindlasti sõidab autokolonnis ka Brežnev. Kui kolonn hakkas Borovitski värava kaudu Kremlisse sõitma, lasi Iljin esimese Tšaika mööda, arvates, et selles on kosmonaudid, ja avas kahest püstolist korraga tule teise auto pihta, lootes, et selles on Brežnev.
Ta jõudis välja tulistada kuusteist kuuli. Kuulikindel klaas ei olnudki nii kindel ja purunes. Tšaikas sõitjad varjusid istmete alla ning keegi kannatada ei saanud. Ja pealegi, selles autos, mille Iljin välja valis, Brežnevit ei olnudki, seal olid hoopis kosmonaudid.
Iljini kuulidest sai surmavalt haavata autojuht, vanemseersant Ilja Žarkov, kes järgmisel päeval suri. Žarkov oli olnud Nõukogude Liidu ÜRO esinduses autojuht. Ta oli sõidutanud ka Hruštšovi, kui too 1960. aastal käis New Yorgis ÜRO peaassamblee istungjärgul. Autojuht meeldis Hruštšovile ja KGB 9. valitsuse ülem kindral Zahharov võttis Žarkovi tööle valitsuse erigaraaži.
Julgeolekutöötajad võtsid Iljini kinni siis, kui ta oli juba kõik padrunid välja tulistanud.
Miilitsas teati, et mööda linna hulgub sõjaväeosast kahe püstoliga põgenenud ohvitser. Kuid kellelegi ei tulnud pähegi, et see ohvitser kavandas terroriakti peasekretär Brežnevi vastu. Seepärast keegi Brežnevit ka ei hoiatanud, et ta kolonni peast kaugemale hoiduks. Kui nooremleitnant Iljin tulistama hakkas, käratas vihane Brežnev oma kaitsemeeskonna ülemale:
„Mis korralagedus see on? Kes Kremlis tulistab?”
Tema kaitsjad aga polnud veel arugi saanud, mis oli juhtunud…
Kui Iljin arreteeriti, korraldas esimese ülekuulamise Andropov isiklikult. Iljin seletas, et Brežnev on viinud riigi kerjuslikku olukorda ning tema lootis, et Brežnevi asemel hakkab riiki juhtima Suslov…
Andropov saatis Leningradi komisjoni, et selgitataks välja, kuidas võis juhtuda, et ohvitser relvad vabalt kätte sai ja jõudis nendega pealinna, et tappa NLKP Keskkomitee peasekretär. Komisjoni juhtis KGB 7. valitsuse ülem kindralleitnant Viktor Alidin. Iga päev tegi ta Moskvasse ettekande juurdluse käigu kohta.
Vastutus langes eeskätt Leningradi sõjaväeringkonna eriosakonna ülemale Daniil Nossõrevile. Kuid teda kaitses kõikvõimas kindral Tsinev ja Nossõrev sai peagi hoopis ametikõrgendust.
Tšekiste ei puudutatud üldse. Kriminaalasjas võeti vastutusele kaks ohvitseri, Iljini teenistuskaaslast. Mehi süüdistati selles, et nad olid korduvalt „kuulnud Iljini suust terroristlikke ütlusi, kuid ei pööranud neile mingit tähelepanu ega teatanud nendest ei väeosa juhtkonnale ega julgeolekuorganitele”. Lühidalt, neid karistati kaebamata jätmise eest.
Iljini väeosa komandörid vabastati ametist. Eriosakonna ohvitser, kes selle väeosa eest vastutas, kannatas kõige vähem. Talle tehti noomitus partei liinis.
Iljini vangi ei pandud. Arstid diagnoosisid tal kroonilise psüühilise häire – skisofreenia, kuigi pole arusaadav, kuidas võis skisofreenik saada armeeohvitseriks. Iljini hoiti 18 aastat Kaasani kinnises psühhiaatriahaiglas ja seejärel veel kaks aastat Leningradi haiglas. Pärast 20 aastat kestnud psühhiaatrilist sundravi lasti ta 1990. aastal vabadusse.
Brežnevile tuleb au anda – tema psüühikat see juhtum ei muutnud. Ta ei näidanud välja argust ega muutunud ka liiga kahtlustavaks. Selle poolest erines ta märgatavalt Andropovist, kes, näinud 1956. aastal Budapestis, kuidas julgeolekutöötajaid puuakse, ehmus sellest kogu eluks.
Pärast seda juhtumit suurendati märgatavalt poliitbüroo liikmete isiklikku kaitset. Leonid Brežnevi isiklikust julgeolekust sai Andropovi üks peamisi ülesandeid.
Tema endine töökaaslane keskkomitee osakonnas, Fjodor Burlatski, kohtus kunagi hiljem juhuslikult Andropoviga. Ootamatult ütles Andropov:
„Kas sa tead, et ma olen alati mures, kui Leonid Iljitš mööda Moskvat sõidab?”
Burlatski sõnul paistis Andropov ka noores eas silma pieteeditundega ülemuste vastu. Ta elas sisse selle inimese rolli, kellele on usaldatud riigi esimese persooni elu kaitsmine.
Vaat nii kaitsti Leonid Iljitš Brežnevit.
1978. aasta aprillis käis Brežnev Tšitaas. Kohalikud tšekistid on kirjeldanud peasekretäri kaitsesüsteemi.13 Brežnev sõitis Tšitaasse rongiga. Öösel sõitis erirong mööda oblasti territooriumit. Tšitaa tšekistid võtsid ühendust Brežnevi ihukaitseülemaga, kes sõitis temaga ühes rongis. Pealtkuulamiskindla kõrgsagedusside tööd tagas retranslatsioonilennuk, mis pidevalt lendas rongi kohal ja kindlustas ühenduse valitsuse sidekeskuse ja erirongis asuva aparatuuri vahel.
Valitsuse rongis oli üks vagun eraldatud sidepidamiseks. Antenn oli monteeritud vagunikatusesse nii, et väljast polnud seda näha. Kui rong läks kaugemale sisemaale, siis tõusiski õhku retranslatsioonilennuk.14
Erirongi ees, mida vedasid kaks vedurit, sõitis veel üks vedur. Peale tavalise vedurijuhtide brigaadi olid veduris vedurijuht-instruktorid. Koos nendega olid veduri juhikabiinis ka julgeolekutöötajad, kes varem olid ise vedurijuhtidena töötanud.
Kui rong hakkas jaamale lähenema, paigutati kõrvalteele tühjade vagunitega rong, et erirongi varjata.
Raudteeliinid ja platvormid tehti inimestest tühjaks, reisijatel ei lubatud jaamahoonest väljuda, neid jälgisid miilitsad ja julgeolekutöötajad. Rongid, mis pidid sel ajal Tšitaasse saabuma, peatati eemal, ilma et põhjust oleks selgitatud.
Peatunud erirongi juurde sõitis autokolonn, mille ees sõitsid kaks liiklusteenistuse autot, saatemasin (milles olid julgeolekutöötajad), siis Brežnevi Tšaika, selle järel kaitsemasin, mis vajadusel pidi tagantpoolt Brežnevi autot varjama, selle järel auto arstidega. Kolonni lõpetasid veel üks valvemeeskonna auto ja liiklusteenistuse auto.
Tsvigun ja Tsinev
Brežnev oli pannud tähtsaimale ametikohale talle tõeliselt ustava mehe. Sellest suunast ei ähvardanud Brežnevit elu lõpuni mingi oht.
Ta usaldas Andropovit täielikult. Kuid ometi paigutas ta KGB juhtkonda mõned kindralid, kellel oli otsene juurdepääs peasekretärile ja kes kandsid talle ette kõigest, mis KGBs toimus. Nad jälgisid oma ülemust Juri Andropovit ja samuti üksteist. Nii tagas Brežnev oma ohutuse KGB suunast.
KGBs olid Brežnevi peamisteks tugiisikuteks kindral Tsinev, kes oli pärit võimsast Dnepropetrovski sõpruskonnast, ja kindral Tsvigun, kes oli koos Brežneviga töötanud Moldaavias.
Semjon Tsvigun sündis Vinnitsa oblastis. 1937. aastal lõpetas ta Odessa pedagoogilise instituudi ajaloo-osakonna, töötas ühe aasta õpetajana ning veel aasta koolidirektorina Odessa oblasti Kodõma linnas.
1939. aastal võeti ta NKVDsse ja saadeti tööle Moldaaviasse. Sõja alguses oli ta Lõunarinde eriosakonnas, 1942. aasta jaanuaris viidi ta Smolenski NKVD valitsusse, edasi oli ta pool aastat Stalingradi rindel 387. laskurdiviisi eriosakonna ülem. Kuid 1943. aasta märtsis saadeti ta millegipärast rindest eemale – Lõuna-Uurali sõjaväeringkonna vastuluurevalitsuse jälitusosakonda. 1946. aastal tuli ülemustele meelde, et Tsvigun oli teeninud Moldaavias, ta saadeti Kišinjovi, Moldaavia julgeolekuministeeriumi 2. osakonna ülema asetäitjaks. Varsti pärast seda jõudis Kišinjovi ka Brežnev. 1951. aasta oktoobris edutati Tsvigun ministri asetäitjaks. Ta töötas Kišinjovis 1955. aasta augustini, seejärel saadeti ta Tadžikistani KGB ülema esimeseks asetäitjaks ja kahe aasta pärast oli ta juba vabariikliku julgeolekukomitee esimees.
1963. aasta septembris määras Semitšastnõi ta Aserbaidžaani KGB esimeheks. Tsvigun, kes oli Tsinevist vähem ambitsioonikas, käis komitees ringi ja kiitles:
„Semitšastnõi