Ma pomisen viisakusi teistele, kes veel toas viibivad, ja kiirustan temaga uksest välja, sest tahan teda Rodriguezest eemale saada. Koridoris jääb ta seisma, näperdades oma juukseid ja seejärel sõrmi, ning Taylor järgneb mulle.
„Ma helistan sulle, Taylor,” ütlen ma, ja kui ta on kuulmiskaugusest peaaegu väljas, kutsun Ana endaga kohvikusse, hoides hinge kinni, mida ta vastab.
Ta pikad ripsmed värelevad. „Ma pean teised koju viima,” sõnab ta vabandavalt.
„Taylor,” hüüan ma talle järele, nii et ta võpatab. Ma pean Ana närvi ajama ja ma ei tea, kas see on hea või halb. Ja ta muudkui niheleb. Mõtlemine kõigile neile viisidele, kuidas ma paneks ta seda lõpetama, ajab mind hulluks.
„Kas nad elavad ülikooli lähedal?” Ana noogutab ja ma palun Tayloril ta sõbrad koju viia.
„Tore. Kas te nüüd saaksite tulla minuga kohvi jooma?”
„Mmm … härra Grey, ee … see tõesti … vaadake …” Ta vaikib.
Kurat. Ta ütleb ei. Ma kaotan selle mängu. Ta vaatab mulle otsa, silmad säramas. „Taylor ei pea neid koju sõidutama. Ma vahetan Kate’iga autod ära, kui annate mulle hetk aega.”
Mu kergendus on käegakatsutav ja ma muigan.
Ma lähen kohtama!
Ust avades lasen ma ta tuppa tagasi ja Taylor peidab oma hämmeldust.
„Kas sa võiksid mu pintsaku tuua, Taylor?”
„Muidugi, sir.”
Taylor pöörab kannal ringi ja ta huuled tõmblevad, kui ta koridori mööda minema läheb. Ma jälgin teda, silmad kissis, kuni ta lifti kaob, ja toetun preili Steele’i oodates seina najale.
Mida paganat ma Anale peaksin ütlema?
„Kuidas sulle meeldiks mu alistuja olla?”
Ei. Rahulikult, Grey. Üks samm korraga.
Taylor on paari minuti pärast mu pintsakuga tagasi.
„On see kõik, sir?”
„Jah. Tänan.”
Ta annab mulle pintsaku ja jätab mu nagu idioodi koridori seisma.
Kui kaua mõtleb Anastasia seal olla? Ma vaatan kella. Ta ilmselt peab läbirääkimisi Katherine’iga auto vahetamise üle. Või räägib Rodriguezega, selgitab talle, et läheb minuga kohvikusse, et hästi läbi saada ja et ma artiklisse kenasti suhtuksin. Mu mõtted muutuvad süngemaks. Võib-olla poiss suudleb teda hüvastijätuks.
Põrguvärk.
Ta ilmub hetk hiljem välja ja mul on hea meel. Ei paista sedamoodi, nagu oleks teda äsja suudeldud.
„Hästi,” ütleb ta otsustavalt. „Lähme kohvi jooma.” Aga ta punaseks muutunud põsed miskipärast alahindavad ta pingutusi enesekindel välja näha.
„Teie järel, preili Steele.” Ma peidan oma rõõmu, kui ta astub sammukese minust ette. Mu uudishimu pöördub ta suhetele Katherine’iga, eriti nende sobivusele. Ma küsin, kui kaua nad on teineteist tundnud.
„Alates esimesest ülikooliaastast. Ta on mu hea sõber.” Ta hääl on tulvil soojust. Ana on kindlasti talle pühendunud. Ta tuli Seattle’isse mind intervjueerima, kui Katherine oli haige, ja ma leian end lootmast, et preili Kavanagh kohtleb Anat samasuguse lojaalsuse ja respektiga.
Liftide juures vajutan nuppu ja uksed avanevad peaaegu kohe. Neiu ja noormees, kes on kirglikus embuses, eemalduvad teineteisest, tundes piinlikkust. Neist välja tegemata astume lifti, aga ma püüan kinni Anastasia vallatu naeratuse.
Kui sõidame esimesele korrusele, on õhustik täitumata ihast paks. Ja ma ei tea, kas see tuleb paarist meie selja taga või minust.
Jah. Ma tahan teda. Kas tema tahaks seda, mida mul on pakkuda?
Ma tunnen kergendust, kui uksed jälle avanevad, ja võtan tal käest kinni – see on jahe ja mitte niiske, nagu olin oodanud. Võib-olla ei mõju ma talle sedavõrd nagu mulle meeliks. See mõte on masendav.
Kui lift seisma jääb, kuuleme paarikese piinlikku itsitamist.
„Mis nende liftidega on?” pomisen ma. Ja pean tunnistama, et selles itsitamises on midagi kosutavat ja naiivset, mis on väga võluv. Preili Steele tundub olevat sama süütu nagu nemad, ja kui me mööda tänavat kõnnime, sean ma jälle oma motiivid kahtluse alla.
Ta on liiga noor. Ta on liiga kogenematu, aga, pagan võtaks, mulle meeldib see tunne – ta käsi mu peos.
Kohvikus palun ma tal laua otsida ja küsin, mida ta juua tahab. Ta kogeleb oma soovi: English Breakfast’i tee – kuum vesi, kotike kõrval. See on mulle midagi uut.
„Mitte kohvi?”
„Mulle ei meeldi kohv.”
„Hästi, tee, kotike eraldi. Suhkrut?”
„Ei, aitäh,” ütleb ta, vaadates oma ristatud sõrmi.
„Midagi süüa?”
„Ei, aitäh.” Ta raputab pead ja heidab juuksed üle õla. Need helgivad punakalt.
Ma pean ootama järjekorras, kus kaks matrooni välimusega naist leti taga kõigi klientidega mõttetuid viisakusi vahetavad. See ajab mind närvi ja hoiab mind eemal Anastasiast.
„Noh, ilus poiss, mida ma võin anda?” küsib vanem naine, tuluke silmis. See on lihtsalt ilus nägu, kullake.
„Ma võtan kohvi kooritud piimaga. English Breakfast tee. Kotike kõrval. Ja mustikamuffin.”
Võib-olla muudab Anastasia meelt ja sööb.
„Te olete Portlandis külas?”
„Jah.”
„Nädalavahetuseks?”
„Jah.”
„Ilm on täna paremaks läinud.”
„Jah.”
„Ma loodan, et saate natuke päikest ka.”
Palun ära räägi minuga ja tee kiiresti, pagan võtaks.
„Jah,” sisistan ma hammaste vahelt ja heidan pilgu Anale, kes kiiresti mujale vaatab.
Ta jälgib mind. Kas ta hindab mu seksikust?
Mu südamesse tungib lootusekiir.
„Olge lahked.” Naine pilgutab silma ja asetab joogid kandikule. „Makske kassasse, kullake, ja ilusat päeva.”
Ma püüan vastata soojalt. „Tänan väga.”
Laua ääres vahib Anastasia oma sõrmi, mõeldes taevas teab millest.
Minust?
„Millele sa mõtled?” küsin ma.
Ta võpatab ja läheb näost punaseks ning ma asetan ta ette teetassi ja enda ette kohvitassi. Ta vaikib ja on hirmunud. Miks? Kas ta tõesti ei taha siin olla?
„Mida sa mõtled?” küsin ma jälle, ja ta näperdab oma teekotti.
„See on mu lemmiktee,” ütleb ta ja ma jätan meelde, et see on Twinings English Breakfast tee, mis talle meeldib. Ma vaatan, kuidas ta teepaki kannu uputab. See on terve tegemine. Ta võtab selle peaaegu kohe välja ja asetab kasutatud teepaki alustassile. Mu suu tõmbleb, sest see teeb mulle nalja. Kui ta ütleb, et talle meeldib must ja lahja, mõtlen hetkeks, et ta räägib, milline mees talle meeldib.
Võta end kokku, Grey. Ta räägib teest.
Aitab sellest sissejuhatusest, aeg on asja kallale asuda. „Kas ta on su kallim?”
Ta tõmbab kulmud kortsu, nii et nina kohale tekib väike v-täht.
„Kes?”
See on hea vastus.
„See