„See kõlab pigem nii, nagu räägiks teie süda, mitte loogika ja faktid.”
Süda? Minul? Oi ei, kullake.
Mu süda trambiti täielikult jalge alla kaua aega tagasi.
„Võimalik. Ehkki on inimesi, kes ütlevad, et mul pole südant.”
„Miks nad nii ütlevad?”
„Sest nad tunnevad mind hästi.” Ma naeratan talle ühe suupoolega. Tegelikult ei tunne keegi mind hästi, kui Elena võib-olla välja arvata. Ma mõtlen, mis ta sellest väikesest preili Steele’ist arvaks. See tüdruk on väga vastuoluline: uje, eemalolev, ilmselgelt arukas ja kuradi võluv.
Jah, hästi, ma tunnistan seda. Ma pean teda ahvatlevaks.
Ta esitab mehaaniliselt järgmise küsimuse. „Kas teie sõprade arvates on teid kerge tundma õppida?”
„Ma vajan suurt privaatsust, preili Steele. Ma lähen oma privaatsuse kaitsmisega väga kaugele. Ma ei anna just sageli intervjuusid.” Tehes seda, mida teen, elades elu, mida elan, vajan ma privaatsust.
„Miks te nõustusite seda intervjuud andma?”
„Sellepärast, et ma annetan ülikoolile, ja vaatamata kõigile oma jõupingutustele ei saanud ma preili Kavanagh’st lahti. Ta muudkui tüütas meie pressiesindajat ja ma imetlen sellist visadust.” Aga ma olen rõõmus, et see oled sina, kes välja ilmus, ja mitte tema.
„Te investeerite ka põllumajandusse. Miks see valdkond teile huvi pakub?”
„Raha me süüa ei saa, preili Steele, ja sellel planeedil on liiga palju inimesi, kellel pole piisavalt süüa.” Ma põrnitsen teda pokkerimängija ilmel.
„Väga filantroopiline lähenemine. Kas see pakub teile kirglikku huvi? Maailma vaeste toitmine?” Ta silmitseb mind hämmeldunud ilmel, nagu oleks ma mingi mõistatus, aga ma ei taha mitte mingil juhul, et ta näeks mu pimedasse hinge. See pole arutlemise koht. Liigu edasi, Grey.
„See on üks keeruline värk,” pomisen ma, teeseldes igavust, ja kujutlen, kuidas ma kepin seda suud, et mitte mõelda näljast. Jah, ta suu vajab treeningut ja ma kujutlen teda põlvili enda ees. See mõte on vägagi ahvatlev.
Ta esitab järgmise küsimuse, kiskudes mind mu kujutlusest eemale. „Kas teil on mingi oma filosoofia? Kui, siis milline?”
„Mul pole filosoofiat kui sellist. Võib-olla juhtimise põhimõte Carnegielt: „Inimene, kes omandab võime vallata täielikult oma mõistust, võib saada enda valdusesse mille tahes, milleks tal õigustatult on voli.” Ma olen sihikindel, tahtejõuline. Mulle meeldib kontroll – enda ja teiste üle.”
„Nii et te tahate kõike omada?”
Jah, kullake. Näiteks sind. Ma kortsutan kulmu, ehmudes selle mõtte peale.
„Ma tahan nende omamist ära teenida, aga jah, tegelikult küll.”
„See kõlab, nagu oleksite supertarbija.” Ta hääl on tulvil hukkamõistu ja see viskab mul jälle ära.
„Ma olengi.”
Ta kõlab nagu mingi rikkast perest tüdruk, kellel on kõik, mis ta kunagi on soovinud, aga kui vaatan lähemalt ta rõivaid – need on pärit mingist odavast poest nagu Old Navy või H&M –, siis taipan, et nii see pole. Ta pole kasvanud jõukas peres.
Ma võiksin tõesti sinu eest hoolitseda.
Kust kuradi kohast see mõte tuli?
Aga kui selle üle järele mõelda – mul on tõepoolest uut alistujat tarvis. Sellest on juba – kaks kuud, see tähendab Susannah’st. Ja siin ma olen, ila tilkumas selle naise järele. Ma püüan manada näole nõustuva naeratuse. Tarbimisel pole viga midagi – pealegi elavdab see Ameerika majandust, mis iganes sellest praeguseks järel on.
„Te olete adopteeritud. Mis te arvate, kui palju mõjutas see teie kujunemist selliseks, nagu te nüüdseks olete?”
Mis on sellel tegemist naftahinnaga? Kui tobe küsimus. Selle narkohoora juurde jäädes oleksin ilmselt surnud. Ma tõrjun teda, andmata vastust, püüdes rahulikku tooni säilitada, aga ta käib peale ja tahab teada, kui vana ma olin, kui mind adopteeriti.
Pane tal suu kinni, Grey!
Mu toon muutub jahedaks. „See on avalik teave, preili Steele.”
Seda oleks ta samuti teadma pidanud. Nüüd ta kahetseb seda küsimust ja lükkab lahti tulnud juuksesalgu kõrva taha. Tore.
„Te pidite töö heaks oma pereelu ohverdama.”
„See pole küsimus,” nähvan ma.
Ta ehmub ja näha on, et tunneb end ebamugavalt, aga tal on viisakust vabandada ja ta sõnastab küsimuse ümber: „Kas te pidite ohverdama pereelu töö nimel?”
Miks ma peaksin mingit perekonda tahtma? „Mul on perekond. Mul on vend ja õde ning kaks armastavat vanemat. Ma pole huvitatud lisaks neile muud peret soetama.”
„Kas te olete gei, härra Grey?”
Mida kuradit!
Ma ei suuda uskuda, et ta seda ütles! Seda küsimust ei esita isegi mu oma perekond. Kuidas ta julgeb! Mul on äkki kange tahtmine ta toolilt püsti tõmmata, põlvele võtta, laksu anda ja seejärel keppida teda oma kirjutuslaual, nii et tal on käed selja taha seotud. See oleks vastus ta totrale küsimusele. Ma hingan sügavalt sisse. Ma tunnen kättemaksurõõmu – näib, et ta on oma küsimuse peale väga ehmunud.
„Ei, Anastasia, ei ole.” Ma kergitan kulme, ent mu ilme on ükskõikne. Anastasia. Ilus nimi. Mulle meeldib, kuidas see mu keelel tundub.
„Palun vabandust. See on … ee … siin kirjas.” Jälle lükkab ta juuksed kõrva taha. Kindlasti harjumus, kui ta närvis on.
Kas need polegi ta enda küsimused? Ma küsin seda temalt ja ta kahvatub. Kurat, ta on oma tagasihoidlikul viisil tõesti veetlev.
„Ee … ei. Kate – preili Kavanagh – koostas küsimused.”
„Kas te olete üliõpilaslehes kolleegid?”
„Ei. Ta on mu toakaaslane.”
Siis pole imestada, et ta on sellises segaduses. Ma hõõrun lõuga, pidades aru, kas peaks panema ta nüüd tõeliselt täbarasse olukorda.
„Kas te pakkusite end seda intervjuud tegema?” küsin ma ja saan kingituseks ta alandliku pilgu: ta on mu reaktsiooni pärast pabinas. Mulle meeldib, et mõjun talle niimoodi.
„Ta palus minul seda teha. Ta on haige.” Ta hääl on vaikne.
„See seletab paljutki.”
Uksele koputatakse ja Andrea astub sisse.
„Härra Grey, palun vabandust, et ma segan, aga teie järgmine kohtumine on kahe minuti pärast.”
„Me pole veel lõpetanud, Andrea. Palun jäta mu järgmine kohtumine ära.”
Andrea vahib mulle otsa, olles segaduses. Ma põrnitsen teda. Välja! Kohe! Mul on siin väikese preili Steele’iga tegemist.
„Hästi, härra Grey,” võtab ta end ruttu kokku, pöörab kannal ringi ja lahkub.
Ma pööran jälle oma tähelepanu sellele huvitavale ja närviajavale olevusele mu diivanil. „Kuhu me jäime, preili Steele?”
„Palun ärge laske mul end segada.”
Oi ei, kullake. Nüüd on minu kord. Ma tahan teada, kas selle kena näokese taga on peidus mõni saladus.
„Ma tahan teie kohta ka midagi teada saada. Minu meelest oleks see õiglane.” Ma nõjatun tooli seljatoele ja surun sõrmed vastu huuli, ta silmad vilksavad mu suule ja ta neelatab. Oi jaa – tavaline efekt. Ja väga