Aga mitte selles pole asi. Ana mainis, et Hardy on ta lemmik, ja ma olen kindel, et ta pole esmaväljaannet kunagi näinudki, rääkimata sellest, et see võiks tal endal olemas olla.
„See kõlab, nagu te oleksite supertarbija.” Ta hukkamõistev märkus intervjuul hakkab mind kummitama. Jah. Mulle meeldib asju omada, asju, mille väärtus kasvab, nagu näiteks esmaväljaanded.
Ma tunnen end rahulikumana, olen rohkem tasakaalus ja mul on hea meel, ning ma lähen oma garderoobi ja panen selga jooksudressid.
AUTO TAGAISTMEL lehitsen ma tsitaati otsides „Tessi” esmaväljaannet ja mõtlen samal ajal, millal on Ana viimane eksam. Ma lugesin seda raamatut aastaid tagasi ja sisust on mul ähmane ülevaade. Ilukirjandus oli mu pühamu, kui olin teismeline. Mu emale meeldis väga, et ma lugesin; Elliot ei lugenud nii palju. Ma igatsesin põgenemise järele, mida ilukirjandus pakkus. Temal polnud seda vaja.
„Härra Grey,” katkestab Taylor mu mõtted. „Oleme kohal, sir.” Ta ronib autost välja ja avab mulle ukse. „Ma ootan kell kaks ja viin teid golfi mängima.”
Ma noogutan ja lähen Grey House’i, raamatud kaenla all. Nooruke vastuvõtupreili tervitab mind flirtiva lehvitusega.
Iga päev… Nagu korduks kogu aeg mingi igatsev meloodia.
Temast välja tegemata kõnnin lifti juurde, mis viib mind otse üles.
„Tere hommikust, härra Grey,” tervitab turvamees Barry, vajutades liftinuppu.
„Kuidas su pojal läheb, Barry?”
„Tal on parem, sir.”
„Rõõm kuulda.”
Ma astun lifti ja see liigub kiiresti kaheteistkümnendale korrusele. Andrea tervitab mind.
„Tere hommikust, härra Grey. Ros tahab teid näha, et rääkida Darfuri projektist. Barney tahaks paari minutit…”
Ma tõstan teda katkestades käe. „Unusta need praegu ära. Anna mulle Welch toru otsa ja vaata, kas Flynn on puhkuselt tagasi.”
„Jah, sir.”
„Ja mul on vaja topeltespressot. Las Olivia teeb.”
Ent ringi vaadates märkan, et Oliviat pole. See on kergendus. See tüdruk muudkui vahib mind imetlevalt ja see on kuradi tüütu.
„Kas piimaga, sir?” küsib Andrea.
Tubli tüdruk. Ma naeratan talle.
„Täna mitte.” Mulle meeldib, et nad peavad ära arvama, kuidas ma oma kohvi tahan.
„Hästi, härra Grey.” Ta tundub endaga rahul olevat, ja peabki olema. Ta on kõige parem assistent, kes mul on olnud.
Kolm minutit hiljem on Welch toru otsas.
„Welch?”
„Härra Grey.”
„See taustauuring, mis sa eelmisel nädalal tegid. Anastasia Steele’i kohta. Õpib ülikoolis.”
„Jah, sir. Ma mäletan.”
„Ma tahaks, et sa vaatad järele, millal tal viimane eksam on, ja annad mulle kohe teada.”
„Hästi, sir. Veel midagi?”
„Ei, see on kõik.” Ma panen toru ära ja põrnitsen raamatuid oma laual. Ma pean leidma tsitaadi.
ROS, MU PAREM KÄSI, on tulvil energiat. „Me saime Sudaani valitsuselt loa last sadamas maha panna. Aga meie kontaktisikutel on kahtlused, kas maanteed mööda on võimalik see Darfuri saata. Nad teevad riskianalüüsi, et näha, kas see on võimalik.” Logistika on kindlasti keeruline; naise tavaline päikeseline olek on kadunud.
„Me võime alati langevarjuga alla visata.”
„Christian, selle maksumus…”
„Ma tean. Vaatame, millega meie vabaühenduse sõbrad välja tulevad.”
„Hästi,” ütleb naine ja ohkab. „Ma ootan ka riigidepartemangult vastust.”
Ma pööritan silmi. Kuradi bürokraatia. „Kui me peame kedagi määrima – või senaator Blandino peaks sekkuma –, siis anna mulle teada.”
„Niisiis on järgmine teema see, kuhu me uue tehase asutame. Sa tead, et Detroitis on tohutud maksusoodustused. Ma saadan sulle kokkuvõtte.”
„Ma tean. Aga jumal küll, kas see peab Detroitis olema?”
„Ma ei tea, mis sul selle koha vastu on. See vastab meie nõudmistele.”
„Hästi, las Bill otsib võimalikud krundid välja. Ja otsime veel, ehk mõni teine omavalitsus pakub paremaid tingimusi.”
„Bill juba saatis Ruthi Detroiti kinnisvaraametiga kohtuma, ja nad on väga vastutulelikud, aga ma ütlen Billile, et vaadaku veel viimast korda üle.”
Mu telefon sumiseb.
„Jah,” mõmisen ma Andreale – ta teab, et ma ei salli, kui mind koosolekul segatakse.
„Mul on Welch toru otsas.”
Mu kell näitab pool kaksteist. See käis küll kähku. „Anna ta mulle.”
Näitan Rosile, et ta jääks sinna.
„Härra Grey?”
„Welch. Mis uudist?”
„Preili Steele’i viimane eksam on homme, kahekümnendal mail.”
Kurat. Mul pole enam aega.
„Suurepärane. See oli kõik, mis ma teada tahtsin.” Ma panen toru ära.
„Ros, oota veel üks hetk.”
Ma võtan toru. Andrea vastab otsekohe.
„Andrea, mul on vaja kaarti, kuhu ma saan järgmise tunni jooksul sõnumi kirjutada,” ütlen ma ja panen toru ära. „Nii, Ros, kuhu me jäime?”
KELL 12.30 VUHISEB Olivia mu kabinetti, lõuna kaasas. Ta on pikk, nõtke, ilusa näoga tüdruk. Kahjuks vahib ta mind alati igatseval pilgul. Tal on käes kandik, millel on midagi söödavat, nagu ma loodan. Pärast tegusat hommikut on mul hundiisu. Ta väriseb, pannes kandiku minu ette lauale.
Tuunikalasalat. Hästi. Seekord pole ta midagi kihva keeranud.
Samuti asetab ta mu lauale kolm erinevat valget kaarti, kõik eri suuruses, koos ümbrikega.
„Suurepärane,” pomisen ma. Mine nüüd minema. Ta sibab uksest välja.
Võtan suutäie tuunikala, et nälga vaigistada, ja sirutan siis käe sulepea järele. Ma olen tsitaadi välja valinud. Hoiatuse. Ma tegin õige valiku, kui tema juurest minema läksin. Mitte kõik mehed pole romantilised kangelased. Ma rõhutan seda. Ta saab aru.
Miks sa mind ei hoiatanud? Peened daamid teavad, mille eest nad end hoidma peavad, sest nad loevad romaane, kus niisugustest tempudest räägitakse … 1
Ma panen kaardi ümbrikusse ja kirjutan sellele Ana aadressi, mis on sööbinud mu mällu Welchi taustauuringust. Ma võtan Andreaga ühendust.
„Jah, härra Grey.”
„Kas sa saaksid korraks siia tulla?”
„Jah, sir.”
Ta on hetke pärast mu uksel. „Härra Grey?”
„Võta need, paki ära ja saada Anastasia Steele’ile, tüdrukule, kes mind eelmisel nädalal intervjueeris. Siin on ta aadress.”
„Otsekohe,