Grey. «Viiskümmend halli varjundit» läbi Christiani silmade. E. L. James

käib lihtsalt tehnika kohta. Ma ei maini Punast Piinatuba,” ütleb ta ruttu.

      „Punast Piinatuba?”

      Mida kuradit?

      „See on pigem naudingutuba, Anastasia. Usu mind. Pealegi, su toakaaslane seksib mu vennaga. Ma eelistan, et sa ei küsiks temalt.”

      Ma ei taha, et Elliot midagi mu seksuaalelust teaks. Ta ei jätaks mind iialgi rahule.

      „Kas su perekond teab sinu … mmm … eelistustest?”

      „Ei. See pole nende asi.”

      Ta põleb soovist midagi küsida.

      „Mida sa teada tahad?” küsin ma, seistes ta ees ja uurides ta nägu.

      Mis see on, Ana?

      „Praegusel hetkel mitte midagi,” sosistab ta.

      „Hästi, me võime alustada sellest: kuidas eelmine öö sulle tundus?” Mu hingamine kiireneb ta vastust oodates. Kogu meie tulevik võib sellest sõltuda.

      „Hea,” ütleb ta ja kingib mulle õrna, seksika naeratuse.

      Seda ma just kuulda tahangi.

      „Minu meelest ka. Ma pole vaniljeseksi enne teinud. Paljugi räägib selle kasuks. Aga võib-olla sellepärast, et see oli sinuga.”

      Ilmselgelt on ta mu sõnade peale üllatunud ja tal on hea meel. Ma silitan pöidlaga ta täidlast alahuult. Ma tahan väga teda puudutada … jälle.

      „Tule, lähme vanni.” Ma suudlen teda ja viin vannituppa.

      „Seisa seal,” käsutan ma ja keeran kraani jooksma ning valan veejoa sisse lõhnastatud vanniõli. Vann täitub kiiresti ja Ana jälgib mind. Tavaliselt ma ootaksin, et naine, kes kavatseb koos minuga vanni minna, lööb silmad tagasihoidlikult maha.

      Aga Ana mitte.

      Ta ei langeta pilku ja ta silmad hiilgavad ootusest ja uudishimust. Aga tal on käsivarred ümber keha, ta on häbelik.

      See mõjub erutavalt.

      Ja kui veel mõelda, et ta pole kunagi koos mehega vannis käinud.

      Ma saan jälle endale ühe esimese korra.

      Kui vann on vett täis, võtan T-särgi seljast ja sirutan käe välja. „Preili Steele.”

      Ta võtab mu käe vastu ja astub vanni.

      „Pööra ringi, näoga minu poole,” käsutan ma. „Ma tean, et see huul on maitsev, ja võin seda kinnitada, aga palun, kas sa lõpetaksid selle närimise? Kui sa seda närid, siis ma tahan sind keppida, ja sul on hell, eks?”

      Ta hingab sügavalt sisse, lastes huule lahti.

      „Nii. Said aru?”

      Ta seisab liikumatult ja noogutab mulle mõistvalt.

      „Tore.” Tal on ikka veel mu särk seljas ning ma võtan rinnataskust iPodi ja asetan kraanikausi kõrvale. „Vesi ja iPodid – see pole tark kooslus.” Ma võtan ta särgi allservast kinni ja tõmban selle üle pea. Otsekohe tunneb ta piinlikkust, kui ma sammu tagasi astun, et teda imetleda.

      „Kuule.” Mu hääl on leebe ja julgustab teda mulle otsa vaatama. „Anastasia, sa oled väga kaunis naine, üleni. Ära vaata maha, nagu oleks sul piinlik. Sul pole millegi üle piinlikkust tunda, sind vaadata on tõeline rõõm.” Ma võtan ta lõuast kinni ja kallutan ta pea tahapoole.

      Ära peida end minu eest, kullake.

      „Sa võid nüüd istuda.”

      Ta istub kiiresti ja krimpsutab nägu, kui ta hell keha vett puudutab.