„Meil on siin suurepärane praktikaprogramm.”
Mis sundis mind seda ütlema? See on reeglite vastu, Grey. Ära kepi kunagi oma töötajaid … Aga sa ju ei kepi seda tüdrukut.
Ta tundub olevat üllatunud ja ta hambad on jälle alahuulel. Miks on see nii erutav?
„Ahah. Ma pean seda meeles,” vastab ta. „Ehkki ma pole kindel, et ma siia sobiks.”
„Miks te nii arvate?” Mis mu firmal viga on?
„See on ju ilmselge, kas pole?”
„Minule mitte.” Ma olen ta vastusest hämmeldunud. Ta sirutab käe diktofoni poole ja on jälle segaduses … Pagan, ta hakkab minema. Mõttes vaatan läbi oma pärastlõunase ajakava – seal pole midagi, mis ei võiks oodata. „Kas te tahaksite, et ma teile maja näitaksin?”
„Ma olen kindel, et teil on väga palju muudki tegemist, härra Grey, ja mul on pikk sõit ees.”
„Te sõidate tagasi Vancouverisse?” Ma vaatan aknast välja. See on üks kuradi pikk sõit, ja vihma sajab. Ta ei tohiks sellise ilmaga sõita, aga ma ei saa teda keelata. See mõte ärritab mind. „Noh, sõitke siis ettevaatlikult.” Mu toon on rangem kui kavatsesin. Ta kohmerdab diktofoniga. Ta tahab mu kabinetist minema saada ja oma üllatuseks mina ei taha, et ta läheb.
„Kas te saite kõik, mis vaja?” küsin ma silmanähtava sooviga ta sealolekut pikendada.
„Jah, sir,” vastab ta vaikselt. Ta vastus lööb mul jalad alt – see, kuidas need sõnad kõlavad, tulles ta ilusast suust – ja korraks kujutlen ma seda suud endale kuuletumas.
„Tänan teid intervjuu eest, härra Grey.”
„Pole tänu väärt,” vastan ma siiralt – sest juba mõnda aega pole ma olnud kellestki nii huvitatud. See on rahutukstegev mõte. Ta seisab seal ja ma sirutan käe välja, soovides väga teda puudutada.
„Peatse kohtumiseni, preili Steele.” Mu hääl kõlab madalalt, kui ta oma käe mu pihku pistab. Jah, ma tahan seda tüdrukut oma mängutoas piitsutada ja keppida. Et ta on kinni seotud ja tahab … vajab mind, usaldab mind. Ma neelatan.
Seda ei juhtu, Grey.
„Härra Grey.” Ta noogutab ja tõmbab käe kiiresti ära, liiga kiiresti.
Ma ei saa tal niimoodi minna lasta. On selge, et ta tahab meeleheitlikult lahkuda. See mõjub ärritavalt, aga mulle tuleb üks mõte ja ma avan kabinetiukse.
„Lihtsalt kindluse mõttes, et saaksite kenasti mindud, preili Steele.”
Ta surub huuled kõvasti kokku. „Väga tähelepanelik teist, härra Grey,” nähvab ta.
Preili Steele nähvab vastu! Ma muigan ta selja taga, kui ta väljub, ja lähen talle järele. Nii Andrea kui Olivia tõstavad vapustatud pilgu. Jaa, jaa. Ma saadan praegu selle tüdruku uksest välja.
„Kas teil oli mantel?” küsin ma.
„Jakk.”
Vaatan Oliviale teraval pilgul otsa ja otsekohe hüppab ta püsti, toob tumesinise jaki ja annab selle oma tavalise lollaka naeratusega mulle. Jeesus, kui tüütu see Olivia on – vahib mind kogu aeg, suu ammuli.
Hmm. See jakk on kantud ja odav. Preili Anastasia Steele peaks paremini riides käima. Ma hoian seda tema jaoks üleval ja kui selle üle ta kõhnade õlgade libistan, puudutan nahka ta kaelal. Ta tardub selle peale ja kahvatub.
Jah! Ma avaldan talle mõju. See teadmine on väga meeldiv. Me kõnnime lifti juurde, ma vajutan nuppu ja tema seisab niheledes mu kõrval.
Oh, ma võin teha nii, et sa ei nihele, kullake.
Uksed avanevad ja ta kiirustab sisse ning pöördub mulle otsa vaatama. Ta on rohkem kui võluv. Ma läheks isegi nii kaugele, et nimetaksin teda ilusaks.
„Anastasia,” ütlen ma hüvastijätuks.
„Christian,” vastab ta vaikselt. Ja liftiuksed sulguvad, jättes mu nime meie vahele õhku rippuma, ning see kõlab kummaliselt ja võõralt, aga pagana seksikalt.
Ma pean selle tüdruku kohta rohkem teada saama.
„Andrea,” käratan ma kabinetti jõudes. „Anna mulle kohe Welch toru otsa.”
Laua taga istudes ja kõnet oodates vaatan oma kabineti seinal olevaid maale ja mulle meenuvad preili Steele’i sõnad. „Teevad tavalisest ebatavalise.” Seda oleks sama hästi võinud ta enda kohta öelda.
Mu telefon heliseb. „Härra Welch on liinil.”
„Ühenda.”
„Jah, sir.”
„Welch, mul oleks vaja kellegi tausta uurida.”
LAUPÄEV, 14. MAI 2011
Ma juurdlen juba sajandat korda selle kokkuvõtte kallal, mis kaks päeva tagasi minu kätte jõudis, püüdes mõistatuslikust preili Anastasia Rose Steele’ist mingit aimu saada. Mul ei õnnestu seda paganama naist peast välja visata ja see hakkab mind tõsiselt närvi ajama. Viimasel nädalal, eriti igavate koosolekute ajal, olen end pidevalt leidnud seda intervjuud meenutamas. Ta sõrmed kohmitsemas diktofoni kallal, see, kuidas ta juuksed kõrva taha lükkab või huulde hammustab. Jah. Huulde hammustamine meenub mulle iga kord.
Ja siin ma nüüd siis olen, Claytoni tööriistapoe juures – see on Portlandi äärelinnas asuv pereäri, kus Anastasia töötab.
Sa oled lollpea, Grey. Miks sa siin oled?
Ma teadsin, et sinna see asi viib. Kogu nädala teadsin, et pean teda jälle nägema. Ma olin teadnud seda sellest ajast peale, kui ta liftis mu nime ütles. Ma püüdsin sellele vastu seista. Ma ootasin viis päeva, viis piinarikast päeva, et näha, kas suudan teda unustada.
Ja ma pole mingi ootaja. Ma vihkan ootamist … ükskõik mille ootamist.
Ma pole kunagi varem ühtki naist taga ajanud. Naised, kes mul on olnud, said aru, mida ma neilt ootan. Praegu ma kardan, et preili Steele on lihtsalt liiga noor ja ta pole huvitatud sellest, mis mul on pakkuda. Või äkki on? Kas temast saaks kunagi hea alistuja? Ma raputan pead. Niisiis, siin ma olen, eriline lollpea, ja istun parkimisplatsil Portlandi masendavalt igavas äärelinnas.
Anastasia taustauuring ei andnud midagi erilist – peale kõige viimase fakti, mis on mu mõtetes olnud esikohal. See on põhjus, miks ma siin olen. Miks teil poiss-sõpra pole, preili Steele? Seksuaalne sättumus teadmata – võib-olla on ta lesbi. Ma turtsatan, mõeldes, et see on väga ebatõenäoline. Ma meenutan küsimust, mis ta intervjuul küsis, ta ehtsat piinlikkust, seda, kuidas ta nahk äkki heleroosaks muutus … Ma olen kannatanud nende tiiraste mõtete all sellest ajast saadik, kui teda kohtasin.
Seepärast sa siin oledki.
Ma tahan teda hirmsasti jälle näha – need sinised silmad on mind kummitanud isegi unenägudes. Ma pole Flynnile temast midagi rääkinud ja mul on selle üle hea meel, sest praegu ma käitun nagu mingi jälitaja. Võib-olla peaksin Flynnile rääkima. Ei. Ma ei taha, et ta hakkaks mind oma lahenduskeskse lühiteraapiaga kiusama. Mul on vaja lihtsalt millegagi mõtted kõrvale viia ja ainus, mis ma tahan, on see, kes töötab müüjana tööriistapoes.
Sa oled kogu selle tee ette võtnud. Vaatame, kas väike preili Steele on nii võluv, nagu sa mäletad.
Etendus algab, Grey.
Uksekell teeb tuima elektroonilist häält, kui ma kauplusse astun. See on palju suurem, kui väljast tundub, ja ehkki lõuna on juba peaaegu käes, on laupäeva kohta vaikne. Siin on riiulite kaupa tavalist tööriistakraami, mida võis oodatagi. Ma olen unustanud võimalused, mida tööriistapood võib pakkuda inimesele nagu mina. Tavaliselt ostan internetist, mis mul vaja on, aga kui ma juba siin olen, siis võib-olla võtan