„Anastasia Steele. Ma õpin koos Kate’iga inglise kirjandust, ee … Katherine… ee … preili Kavanagh’ga, Vancouveri ülikoolis.”
Häbelik raamatukoi, ah? Ta näeb sedamoodi välja küll: viletsalt riides, kleenuke keha peidus vormitu sviitri all, alt laienev pruun seelik ja madalad saapad. Kas tal pole üldse mingit stiilitunnet? Ta vaatab närviliselt kabinetis ringi – ainult mitte minu otsa, märkan ma lõbustatud irooniaga.
Kuidas saab see noor naine olla ajakirjanik? Näha on, et ta ei suuda end maksma panna. Ta on närvis, vagur … alandlik. Ma satun oma ebakohaste mõtete peale segadusse, vangutan pead ja mõtlen, kas esimene mulje on õige. Lamedaid viisakusi pomisedes palun tal istuda ning märkan, et ta pilk on peatunud kabineti seinal olevatel maalidel. Enne kui suudan end peatada, juba selgitan. „Kohalik kunstnik. Trouton.”
„Need on kenad, teevad tavalise ebatavaliseks,” sõnab ta unistavalt, olles haaratud Troutoni oivalisest peenest kunstist. Tal on meeldiv profiil – ülespidi nina, pehmed täidlased huuled – ja oma sõnadega on ta tabanud täpselt ära mu enda mõtte. Teevad tavalisest ebatavalise. Tabav tähelepanek. Preili Steele on arukas.
Ma nõustun ja jälgin huvitatult, kuidas puna jälle aeglaselt ta nahale ilmub. Ma istun ta vastas ja püüan oma mõtteid ohjeldada. Ta otsib kotist välja mõned kortsunud paberilehed ja diktofoni. Ta pusserdab diktofoniga ja pillab selle kuradi värgi kaks korda mu Bauhausi kohvilauale. Selge see, et ta pole seda kunagi varem kasutanud, aga mingil mõistetamatul põhjusel teeb see mulle nalja. Tavaliselt ajaks selline kohmakus mind kohutavalt närvi, aga praegu peidan naeratuse nimetissõrme taha ja võitlen sooviga diktofon ise üles seada.
Kui ta seal kohmitseb ja üha rohkem segadusse satub, tuleb mulle pähe, et võiksin ta motoorseid võimeid ratsapiitsa abiga parandada. Asjatundlikult kasutatuna on see suuteline ka kõige perumaid taltsutama. See uitmõte paneb mu toolil asendit muutma. Ta vaatab vilksti minu poole ja hammustab alahuulde.
Kurat! Kuidas ma ei märganud, kui kutsuv suu tal on?
„V-vabandust, ma pole sellega harjunud.”
Ma näen seda, kullake, aga praegu ei hooli ma sellest mitte kuraditki, sest ei suuda pöörata silmi sinu suult.
„Aega on, preili Steele.” Ma vajan veel üht hetke, et oma üleannetud mõtted korda seada.
Grey … lõpeta kohe ära.
„Ega teil midagi selle vastu ole, kui ma teie vastused lindistan?” küsib ta, nägu siiras ja lootusrikas.
Ma tahaksin naerda. „Te küsite seda alles nüüd, pärast kogu vaeva diktofoni ülespanekuga?”
Ta pilgutab ripsmeid, silmad suured ja hetkeks segaduses, ning mind läbib süütunne, mis on mulle võõras.
Ära ole selline tõbras, Grey. „Ei, mul pole selle vastu midagi.” Ma ei taha, et tal minu pärast selline ilme oleks.
„Kas Kate, see tähendab preili Kavanagh, rääkis teile, millest see intervjuu tuleb?”
„Jah. See peaks ilmuma üliõpilaslehe viimases numbris, sest tänavusel lõpuaktusel annan mina tunnistused kätte.” Mis pagana pärast ma sellega nõustusin, ei saa ma aru. Sam suhtekorraldusest räägib, et ülikooli keskkonnateaduste osakond vajab avalikkuse tähelepanu, et saada lisarahastamist peale selle stipendiumi, mis ma olen neile andnud, ja Sam läheb kui tahes kaugele, et meedia tähelepanu võita.
Preili Steele pilgutab veel korra silmi, justkui oleks see talle uudiseks – ja tundub, et ta ei kiida seda heaks. Kas ta pole selleks intervjuuks üldse mingit taustauuringut teinud? Ta peaks seda teadma. See mõte jahutab mind. See on … ebameeldiv, ja ma ei oota seda inimeselt, kes kulutab mu aega.
„Tore. Mul on mõned küsimused, härra Grey.” Ta seab juuksesalgu kõrva taha ja mu pahameel kaob.
„Ma arvasingi, et võib-olla on,” ütlen kuivalt. Las ta niheleb. Seda ta lahkelt teebki ning ajab siis oma väikesed õlad sirgu. Ta on asjalik. Ettepoole kummardudes vajutab ta diktofoni stardinupule ja krimpsutab nägu, vaadates oma kortsus märkmeid.
„Te olete väga noor, et üles ehitada selline impeerium. Millele te oma edu võlgnete?”
Oleks võinud midagi paremat välja mõelda. Kui igav küsimus. Ei hiilga just originaalsusega. See valmistab pettumuse. Ma annan talle oma tavalise vastuse ja räägin, et minu juures töötavad erakordsed inimesed. Inimesed, keda ma usaldan, kui ma üldse kedagi usaldan, ja ma maksan neile hästi – ja nii edasi … Aga preili Steele, lihtne tõsiasi on see, et ma teen oma tööd väga hästi. See on lihtne. Osta viletsad, halvasti juhitud firmad, tee need korda, hoia mõni neist alles ja millest asja ei saa, müü parimale pakkujale. Küsimus on selles, kuidas nende kahe vahel vahet teha, ja alati sõltub see juhtidest. Et äris õnnestuda, läheb vaja häid inimesi, ja mina suudan inimeste üle paremini otsustada kui enamik teisi.
„Võib-olla on teil lihtsalt vedanud,” ütleb ta vaikselt.
Vedanud? Mind läbib pahameelelaine. Vedanud? Kuidas ta julgeb? Ta tundub olevat vaikne ja tagasihoidlik, aga selline küsimus. Mitte keegi pole iialgi oletanud, et mul on vedanud. Raske töö, inimeste motiveerimine, nende terane jälgimine ja neis vajaduse korral kahtlemine, ning kui nad pole ülesannete kõrgusel, siis üle parda heitmine. Sellega ma tegelen, ja teen seda hästi. Sellel pole vedamisega mingit pistmist! Noh, tühja sellest. Ma hiilgan oma eruditsiooniga ja tsiteerin Andrew Carnegiet, kes on mu lemmiktööstur. „Inimeste kasv ja areng on juhtimises kõige suurem väljakutse.”
„See kõlab, nagu te oleksite kontrollifriik,” ütleb ta ja on täiesti tõsine.
Mida kuradit? Võib-olla ta tõesti näeb mind läbi.
„Kontroll” on mu teine nimi, kullake.
Ma põrnitsen teda, lootes hirmutada. „Noh, ma kontrollin kõiki asju, preili Steele.” Ja ma tahaks seda sinuga proovida, kohe praegu, siinsamas.
Võluv puna levib üle ta näo ja ta hammustab jälle huulde. Ma räägin edasi, püüdes oma pilku ta suult lahti kiskuda.
„Pealegi, kui kinnitada endale oma salajastes unelmates, et oled sündinud kõike valitsema, siis omandad tohutu võimu.”
„Kas te tunnete, et teil on tohutu võim?” küsib ta vaiksel rahulikul häälel, aga kergitab oma ilusat kulmu ja ta pilgust paistab halvakspanu. Kas ta püüab meelega mind torgata? Kas mind ajavad närvi ta küsimused, hoiak või see, et pean teda veetlevaks? Mu pahameel kasvab.
„Mul on üle neljakümne tuhande töötaja. See annab mulle teatud vastutuse – võimu, kui soovite. Kui otsustaksin, et telekommunikatsiooniäri ja müük mind enam ei huvita, siis oleks kakskümmend tuhat inimest oma pangalaenu tagasimaksetega umbes kuu aja pärast suures hädas.”
Ta suu kukub mu vastuse peale lahti. Palju parem. Neela aga alla, kullake. Ma tunnen, et saan tasakaalu tagasi.
„Kas te ei pea ettevõtte nõukogule aru andma?”
„See firma kuulub mulle. Mul pole vaja kellelegi aru anda.” Ta peaks seda teadma.
„Ja kas teil on ka muid huvisid peale töö?” jätkab ta kiirustades, saades mu reaktsioonist õigesti aru. Ta teab, et olen pahane, ja mingil seletamatul põhjusel teeb see mulle heameelt.
„Mul on erinevaid huvisid, preili Steele. Väga erinevaid.” Kujutlused temast valitud poosides mu mängutoas liiguvad läbi pea: ristile aheldatuna, sammastega voodil, käed-jalad laiali, või üle piitsutamispingi. Ennäe – jälle punastab. Justkui kaitsemehhanism.
„Aga kui te nii kõvasti töötate, mida te siis lõõgastumiseks teete?”
„Lõõgastumiseks?” Need sõnad kuulduvad ta suust kummaliselt, ent lõbustavad mind. Pealegi, millal on mul aega lõõgastuda? Tal pole õrna aimugi, millega ma tegelen. Aga ta vaatab mind jälle oma suurte süütute silmadega ja üllatuseks mõtlen ta küsimuse üle järele. Mida