Ta pööras uksenuppu ja paotas paari sentimeetri võrra ust.
Niipalju kui ta nägi, oli koridor tühi.
Ta kuulatas.
Õdede lobisemist ei kostnud isegi kaugelt.
Ega sammude kõla.
Üksnes kurdistav vaikus.
Ta pistis pea välja.
Kiire pilk vasemale ja paremale kinnitas tema aimdust. Hetkel oli ümbrus tühi, isegi õepost 15 meetrit eemal.
Ta astus palatist haiglakoridori ruudulisele linoleumile ning sulges vaikselt enda järel ukse.
Koridoris tuli ainus heli luminofoorlampidelt tema pea kohal – lakkamatu mahe surin.
Järsku ta taipas, mida ta oleks pidanud esmalt tegema, ning hoolimata valulikest ribidest kummardas, et kingapaelad lahti siduda.
Edasi kõndis ta paljajalu.
Selles hoonetiivas olid kõik uksed suletud. Hõivatud näis olevat üksnes tema palat, kuna teiste uste alt ei immitsenud üldse valgust.
Õepost nelja koridori ristumiskohas seisis tühjana. Neljast koridorist kolm viisid palatitega hoonetiibadesse.
Õeposti taga kulges lühem koridor topeltusteni, mille kohal oli silt KIRURGIA.
Ethan peatus lifti ees, mis asus õeposti vastas, ning vajutas alla osutavale nupule.
Läbi uste kuulis ta, kuidas plokirattad hakkasid pöörlema.
“Liigu ometi.”
See kestis terve igaviku.
Ta taipas, et oleks pidanud trepist minema.
Mees vaatas alatasa üle õla ja kuulatas, ega kellegi samme lähene, ent liftikabiini tõusmise müra summutas kõik muud hääled.
Uksed avanesid viimaks kriiksatusega, mis lõikas luust ja lihast läbi. Ta astus kõrvale, juhuks kui keegi liftiga parajasti üles sõitis.
Kabiin oli tühi.
Ethan astus ruttu sisse ja valis esimese korruse.
Kui lift hakkas neljandalt korruselt aeglaselt laskuma, jäi Ethan vaatama uste kohal helendavat valgustablood. Möödus minut – talle piisas sellest, et kingad uuesti jalga panna – enne kui särama lõi number üks ning uksed avanesid kriginal.
Ta litsus ennast välja ja astus järgmisse koridoride rägastikku.
Lähedusest kostis häälte pominat.
Kanderaami veeremist. Ühe kanderaami ratas kriuksus.
Ethan läks vastassuunas, läbi kolme pika koridori, ning kahtlustas juba, et on eksinud, kui ta märkas viimaks silti VÄLJAPÄÄS.
Ta ruttas poolikust trepijärgust alla, tõukas välisukse lahti ja komberdas välja.
Õhtu oli alles alanud, selge taevas tumenes ning mägesid kattis roosa ja oranž ehavalgus. Ethan seisis teeotsal, mis viis eemale haiglast, neljakorruselisest punastest tellistest hoonest, mis meenutas talle pigem kooli või vaimuhaiglat.
Ta hingas sisse nii sügavalt, kui see enesele valu tegemata võimalik. Pärast antiseptikutest küllastunud haiglat mõjus siinne männilõhnaline jahe õhk imehästi.
Ta astus kõnniteele ning suundus mööda Main Streeti südalinna poole.
Väljas oli rohkem inimesi kui pärastlõunal.
Ethan möödus restoranist, mis tegutses väikeses terrassiga majas. Inimesed sõid õhtust vabas õhus, haavapuude all, mida ehtisid väiksed valged laternad.
Toiduhõng pani Ethani kõhu korisema.
Main Streeti ja 5. tänava nurgal läks ta üle tee ning pöördus tagasi telefoniputkasse, kus ta oli kahe päeva eest teadvuse kaotanud.
Putkas otsis ta telefoniraamatust üles Wayward Pinesi šerifijaoskonna aadressi.
Jahenevas hämaruses linna idaossa liikudes tundis ta ennast üle hulga aja taas paremini.
Ta kõndis mööda grillipeost.
Tuul kandis temani puusöe hõngu.
Plastiktopsides õlle head hapukat lõhna.
Laste naeru, mis kajas üle oru.
Ligidal asuva vihmuti tsikaadikõlalist plõksumist.
Kõikjal tema ümber olid maalilised stseenid.
Otsekui ideaallinn. Siin elas vaevalt rohkem kui neli- või viissada inimest, ning temas tärkas huvi, mis neid siia tõi. Kui paljud neist olid Wayward Pinesi juhuslikult avastanud, sellesse kiindunud ja paigale jäänud? Kui paljud olid siin sündinud ja ei soovinudki kusagile mujale minna?
Kuigi Ethan oli alati olnud suurlinna elanik, mõistis ta, miks ei tahetud säärasest väikelinnast lahkuda. Miks loobuda sellest, mis kujutab endast absoluutset täiuslikkust? Täisverelisest Ameerikast, mida ümbritseb vapustavalt kaunis loodus, millesarnast ta pole peaaegu kusagil mujal kohanud. Õhtul enne väljalendu Seattle’ist vaatas ta Wayward Pinesi fotosid, ent ükski neist ei andnud seda väikest orgu piisavalt hästi edasi.
Aga ikkagi, tema oli siin.
Ja seeläbi, või lausa sellepärast, polnud see väikelinn täiuslik.
Ethani kogemust mööda leidus pimedust kõikjal, kuhu inimesed kogunevad.
Maailm on juba selline.
Täiuslikkus on pealispinnaline nähtus. Kest. Kui vähekesegi sisse lõigata, näeb tumedamaid varjundeid.
Kui päris sügavale lõigata, siis pilkast pimedust.
Käies ei saanud Ethan mägedelt silmi. Idapoolne müür pidi ulatuma vähemalt tuhande meetri kõrgusele. Mäetippudes olid üksnes kaljud ja jää.
Loojuva päikese viimased kiired silitasid kaljurünki tema selja taga. Ethan pöördas end ringi ja jälgis veidi aega nende tuhmumist.
Kui valgus oli kustunud, omandas kaljumassiiv otsekohe sinise terasevärvi.
Ja selle loomus muutus.
See oli ikka kaunis.
Ent kauge.
Ja osavõtmatu.
Tahvel klaasuste kohal:
Kui Ethan männiistikutega ääristatud teed mööda peasissepääsu poole sammus, tundis ta taaskord pettumust tärkamas.
Juba läbi klaasi oli näha, et fuajee on pime ja tühi.
Siiski otsustas ta ukselingist tugevasti kinni võtta ja tõmmata.
Lukus.
Muidugi, tööaeg on läbi, aga ikkagi: Kurat võtaks!
Ethan astus tagasi ja vaatas ühekorruselist hoonet eemalt. Näis, nagu immitseks hoone kaugemas otsas akna ette tõmmatud rulookardinate vahelt valgust.
Ta läks uuesti maja juurde ja koputas sõrmenukkidega vastu üht klaasust.
Mitte midagi.
Ta lõgistas ustega.
Viis minutit läks mööda, aga kedagi ei tulnud.
Selleks ajaks, kui ta Main Streetile jõudis, oli nähtavale ilmunud kaks tähte ja üks planeet. Tuuleõhk, mis oli veel viisteist minutit tagasi toredasti viluvõitu, muutus ebameeldivaks, tungides läbi õhukese triiksärgi. Sokkideta jalad olid külmast kanged.
Pealegi andis endast märku kohutav nälg, kõhtu vaevas õõnes valu ning pea käis ringi.
Ethan kõndis läbi mitme kvartali Wayward Pinesi hotelli ette ja astus kivitrepist