Wayward Pines. I osa. Blake Crouch

teevad seda teised ka.”

      “Kas ma pean?”

      “Ainult siis, kui sa ise tahad.”

      “Ma ei taha.”

      “Sobib.”

      “See ei tähenda, et ma ei armasta teda enam.”

      “Ma tean seda.”

      “Kas issi tahaks, et ma temast jutustaksin?”

      “Mitte siis, kui see sulle ebamugavust valmistab.”

      Theresa pani hetkeks silmad kinni, et ennast koguda.

      Ta ajas end püsti.

      Sõbrad sagisid sõnajalgade vahel ja puhusid kätele sooja.

      Mäeharjal oli külm ja rõske. Tugev tuul rullus roheliste lainetena üle sõnajalgade. Oli nii jahe, et inimeste hingeõhk auras.

      Theresa kutsus sõbrad enda juurde. Vihma ja tuult trotsides koondusid kõik kobarasse.

      Naine hakkas jutustama, kuidas nad Ethaniga mitmekuise kohtamise järel poolsaarel käisid. Nad ööbisid Port Angelese külalistemajas ning sattusid õhtupoolikul Striped Peaki matkarajale. Rahulikul ja selgel õhtul jõudsid nad mäe otsa päikeseloojanguks ning kui Theresa üle väina avanevat vaadet Lõuna-Kanadasse nautis, laskus Ethan põlvili ja tegi talle abieluettepaneku.

      Sama päeva hommikul oli mees ostnud müügiautomaadist mängusõrmuse. Ethani sõnul polnud see tal ette planeeritud, aga sel matkal ta taipas, et soovib ülejäänud elu Theresaga koos veeta. Ta oli naisele kinnitanud, et pole kunagi olnud õnnelikum kui sel hetkel, mil ta tolle mäe otsas seisis ning maailm nende jalge all laius.

      “Ka minul polnud midagi sellist kavas,” lausus Theresa, “aga ma ütlesin jah ning me jäime mäetipule ja vaatasime, kuidas päike merre loojub. Me lobisesime Ethaniga alatasa, kuidas me nädalavahetuseks siia tagasi tuleme, aga teadagi, mida plaanide tegemise kohta öeldakse. Igal juhul olid meil oma täiuslikud hetked…” Ta andis poja pealaele suud “… ja teised, mis polnud nii täiuslikud, aga ma usun, et Ethan polnud kunagi õnnelikum, muretum ega tuleviku suhtes lootusrikkam, kui kolmteist aastat tagasi päikeseloojangu ajal sellel mäel. Nagu te teate, siis tema kadumise asjaolud…” Theresa tõrjus tagasi tundepuhangu, mis teda pidevalt varitses. “… siis meil tõesti pole laipa, tuhka ega midagi. Aga…” Ta naeratas läbi pisarate. “Ma tõin selle kaasa.” Theresa võttis taskust vana plastiksõrmuse, millelt oli kullavärv ammu maha koorunud, kuid smaragdivärvi klaaskivi oli nagade abil veel paigal. Teisedki nutsid. “Lõpuks ta kinkis mulle teemantsõrmuse, ent kohasem ja mõistlikum paistis kaasa võtta hoopis see.” Theresa võttis märjast seljakotist labida. “Ma tahan jätta siia midagi, mis on Ethani jaoks südamelähedane, ning see sõrmus tundub just õige asi. Ben, kas sa aitaksid mind?”