Esimesel postkastil, millest Ethan möödus, oli kirjas 201.
Ta oletas, et Skozie’de maja jääb vaid kahe kvartali kaugusele.
Eespool mängisid lapsed ühe maja hoovil: nad jooksid vaheldumisi läbi rohus lebava vooliku veejoa. Ethan püüdis selle maja teivasaiani jõudes sirgelt ja ühtlaselt kõndida, aga ikkagi pidi ta oma vasemat külge säästma, et ribides ei kihvataks.
Lapsed jäid mehe lähenemisel vaikseks ja jõllitasid teda varjamatult. Uudishimu ja umbusaldus, mida laste pilgud väljendasid, panid meest kohmetuma.
Ethan ületas taas tänava ning liikus järgmises kvartalis veelgi aeglasemalt, möödudes kolmest tohutust männist, mille oksad heitsid tänavale varje.
Selles kvartalis algasid värvikirevate viktoriaanlike majade numbrid kõik kolmega.
Skozie’de maja oleks olnud järgmine.
Ethani peopesad tõmbusid niiskeks ning tuikamine tema kuklas kostis kui sügavale maa alla maetud basstrumm.
Kaks sekundit kahekordselt nägemist.
Ethan pigistas silmad kinni, ning kui ta need taas avas, oli see kadunud.
Järgmisel teeristil jäi Ethan seisma. Tema suu, mis oli olnud kuiv, oli nüüd justkui vatti täis. Tal oli raske hingata, kuna kurku kogunes sappi.
Kõik saab selgeks, kui ma tema nägu näen.
Lihtsalt peab saama.
Ethan astus kõhkleva sammu sõiduteele.
Käes oli õhtu, mägedest laskus jahedus, mis täitis oru.
Õhtupäike toonitas Wayward Pinesi ümbritsevad kaljud taevaga ühtemoodi roosaks. Valu käes piineldes oli seda ilu siiski raske hoomata.
Mehest möödus vanem abielupaar, kes vaikides käsikäes jalutas.
Muidu oli tänav tühi. Isegi südalinnast ei kostnud mingit kära.
Mees ületas sileda musta asfaldi ning astus kõnniteele.
Postkast 401 oli otse ees.
403 oli kohe järgmine.
Ethan pidi pidevalt silmi kissitama, et ta ei näeks asju kahekordselt ning et migreen teda enda võimusse ei haaraks.
Viisteist valulist sammu ning ta seisiski musta postkasti number 403 kõrval.
SKOZIE.
Et mitte kukkuda, otsis mees tuge aiateivastest.
Ta tegi riivi lahti ning lükkas väravat oma musta kinga kulunud ninaga.
Hinged krigisesid, kui värav avanes.
Värav vajus aegamisi taas kinni.
Tee oli laotud vanadest tellistest ning viis verandale, kus oli kaks kiiktooli ja väike sepisrauast laud. Maja ise oli lilla, roheliste ehisliistudega, ning läbi õhukeste kardinate oli näha, et sees põleb tuli.
Mine. Küsi järele.
Mees komberdas maja poole.
Topeltnägemise hood ajasid iiveldama ning nende allasurumine nõudis talt üha suuremat pingutust.
Ethan astus verandale ning haaras uksepiidast kinni täpselt õigel ajal, et mitte kukkuda. Mehe käed värisesid kontrollimatult, kui ta tõstis koputi selle vaskplaadilt.
Mees ei jätnud endale sekundi murdosagi, et järele mõelda.
Ta põrutas neli korda koputiga vastu plaati.
Tundus, nagu annaks talle keegi iga nelja sekundi tagant kuklasse vopsu, sest tema nägemisvälja täitsid leegitsevad pimeduslaigud.
Teisel pool ust kuulis Ethan, kuidas puitpõrand lähenevate sammude all ägiseb.
Põlved läksid nõrgaks.
Et püsti püsida, klammerdus Ethan verandaposti külge.
Puituks avanes laialt, ning mees, kes oleks võinud olla talle isaks, vaatas teda läbi välisukse akna. Vana mees oli pikk ja kõhn, tema pealael oli halli. Tal oli valge kitsehabe ning tema põskedel olid punased soonekesed, mis viitasid, et mees on kogu elu palju joonud.
“Kas ma saan teid aidata?” küsis vana mees.
Ethan ajas ennast sirgu ning pilgutas migreeni trotsides silmi. Ilma toeta püstipüsimine nõudis kogu tema jaksu.
“Kas teie olete Mack?” Ethan kuulis omaenda hääles hirmu ja oletas, et seda kuuleb ka teine mees.
Ta vihkas ennast selle pärast.
Vanem mees küünitas ukseklaasi poole, et verandal seisvat võõrast paremini näha.
“Kuidas saan aidata?”
“Kas te olete Mack?”
“Jah.”
Ethan nihkus lähemale, vanem mees omandas selgemad kontuurid ning Ethan haistis paremini punase veini hapukat lõhna, mida mehe hingeõhk levitas.
“Kas te tunnete mind?” küsis Ethan.
“Vabandage?”
Nüüd asendus pelgus maruvihaga.
“Kas… te… tunnete… mind? Kas teie tegite minuga niiviisi?”
“Ma pole teid kunagi varem näinud,” vastas vana mees.
“Kas nii ongi?” Ethani käed tõmbusid iseenesest rusikasse. “Kas siin linnas elab veel keegi Mack?”
“Minu teada mitte.” Mack tõukas välisukse lahti ning tegi sammu verandale. “Sõbrake, sa ei näe just hea välja.”
“Minu enesetunne pole eriti kiita.”
“Mis teiega juhtus?”
“Öelge teie mulle, Mack.”
Majast kostis naise häält: “Kallis, kas kõik on korras?”
“Jah, Madge, kõik on hästi!” Mack uuris pilguga nooremat meest. “Kas ma võiks teid haiglasse viia? Te olete vigastatud. Teil on vaja…”
“Ma ei lähe teiega mitte kusagile.”
“Miks te siis minu majas olete?” torises Mack. “Ma pakkusin teile abi. Te ei soovi seda vastu võtta, hea küll, aga…”
Mack rääkis edasi, kuid tema sõnu summutas müra, mis tuli Ethani kõhust, nagu sööstaks tema poole kaubarong. Ethani silme ette tekkis üha rohkem musti laike, tal hakkas pea ringi käima. Isegi viite sekundit poleks ta suutnud veel püsti püsida ilma, et ta pea poleks kohe plahvatanud.
Ethan vaatas Macki, kelle suu ikka veel käis. Kaubarong lähenes mürinal, ühes rütmis julma kolkimisega Ethani peas, ning ta ei saanud oma silmi Macki suult, vana mehe hammastelt – tema ajurakud üritasid seost luua, ning müra, heldeke, müra ja tuikamine…
Ethan ei tajunud, kuidas ta põlved nõtkuvad.
Temani ei jõudnud seegi, kuidas ta komberdab, selg ees.
Ühel sekundil seisis ta verandal.
Järgmisel sekundil lamas ta rohul.
Selili maas, tema pea käis valusast prantsatusest ringi.
Nüüd kummardus Mack tema kohale ja vaatas alla, käed põlvedel, aga tema sõnu summutas rongi mürisemine läbi Ethani pea.
Ethan oli teadvust kaotamas – ta tundis, et see on vaid sekundite kaugusel – ning ta sooviski seda, soovis valu peatumist, aga…
Vastused.
Nad on päris lähedal.
Nii lähedal.
Teatud mõttes oli Macki suuga midagi lahti. Tema hammastega. Ethan ei suutnud nende vaatamist lõpetada ja ta ei teadnud miks, aga asi oligi nendes.
Seletus.
Vastused