“Mr Burke! Mr Burke!”
Ukse taga karjus Lisa, hotelli administraator.
“Üks sekund!” hüüdis Ethan. Ta tõmbas püksid jalga, komberdas ukseni, tegi luku lahti ja võttis keti eest.
“Jah?” küsis Ethan.
“Hotellist lahkumine on kell üksteist.”
“Vabandust, ma…”
“Mis juhtus teie sõnapidamisega?”
“Ma ei saanud aru…”
“Kas te olete juba oma rahakoti tagasi saanud?”
“Ei, ma alles ärkasin. Kas kell on tõesti kaksteist läbi?”
Lisa ei vastanud, üksnes jõllitas meest vihaselt.
“Lähen kohe šerifijaoskonda,” selgitas mees, “ja niipea, kui ma saan…”
“Ma tahan võtit tagasi ja ma tahan, et te toast välja koliksite.”
“Mida?”
“Kolige toast välja. Minge ära. Minge välja. Mulle ei meeldi, kui mind ära kasutatakse, mr Burke.”
“Mitte keegi ei kasuta teid ära.”
“Ma ootan.”
Ethan uuris pingsalt naise nägu, otsides midagi – leebumist, tema vankumatuse hetkelist mõranemist –, aga ta ei tabanud kaastunde varjugi.
“Las ma panen end riidesse.” Mees püüdis ust sulgeda, kuid naine asetas oma jala lävele.
“Ah, sa tahad vaadata, kuidas ma riidesse panen? Tõesti?” Ethan läks selg ees tuppa tagasi. “Tore. Naudi siis vaatemängu.”
Naine jäigi uksele seisma ning jälgis, kuidas mees tõmbas palja jala otsa kingad, sidus paelad, nööpis kinni oma plekkidest kirju valge triiksärgi ning pusis kaks minutit lipsusõlme kallal.
Kui Ethan viimaks pintsaku selga sai, võttis ta öökapilt toa võtme ning pistis selle lahkudes Lisale pihku.
“Kahe tunni pärast hakkab sul jube kahju,” ütles Ethan ning läks mööda koridori trepi poole.
Apteegis, mis asus Main Streeti ja 6. tänava nurgal, võttis Ethan riiulilt pudeli aspiriini ja läks sellega kassasse.
“Ma ei saa maksta,” ütles ta aspiriini letile asetades. “Aga ma luban, et olen kolmekümne minuti pärast koos rahaga tagasi. See on pikk lugu, aga mul on vastik peavalu ning ma pean kohe midagi sisse võtma.”
Valges kitlis apteeker luges parajasti retsepti alusel tablette plastalusele. Ta langetas lõua ning vaatas Ethanit üle kandiliste hõbedases raamis prillide.
“Mida te täpselt minust tahate?”
Apteeker oli kiilanev mees neljakümnendate eluaastate alguses. Kahvatu. Kõhn. Suurte pruunide silmadega, mis paistsid läbi paksude prilliklaaside veelgi suuremad.
“Abi. Mul on… tõesti valus.”
“Siis minge haiglasse. Siin on apteek, mitte laenuühistu.”
Ethanit kimbutas topeltnägemine ning ta tundis, kuidas jube tuikamine tema kuklasse tagasi poeb, kusjuures iga tukse saatis piki tema selgroogu halvavat valu.
Ta ei mäletanud, kuidas ta apteegist välja sai.
Järgmisena tabas ta end komberdamas mööda Main Streeti kõnniteed.
Iga minutiga tundis ta end üha halvemini ning oleks äärepealt isegi haiglasse tagasi läinud. See, mida ta päriselt vajas, oli hoopis veidike Advili – midagi, mis valu vähemaks võtaks, nii et ta end taas inimesena tunneks.
Ethan peatus järgmisel teeristil ning nuputas, kuhu poole jääb šerifijaoskond, kui talle midagi pähe turgatas. Ta pistis käe pintsaku sissetaskusse, võttis sealt välja pabeririba ja harutas selle lahti.
Ta oli kahevahel. Koputada võhivõõra inimese uksele ja küsida ravimit? Teisest küljest ei tahtnud Ethan enam haiglasse oma jalga tõsta ning šerifijaoskonda ei saanud ta sellise õudse peavalu käes vaeveldes samuti minna. Ta kavatses jaoskonnas teatud isikutele peapesu teha, ning tavaliselt läks see paremini siis, kui teda ei vallanud parajasti soov end kusagil pimedas kägarasse tõmmata.
Mis selle naise nimi oligi?
Õigus jah – Beverly.
Arvatavasti sulges naine öösel kõrtsi uksed, mis tähendas, et suure tõenäosusega on ta nüüd kodus. Kurat ja põrgu, ta ju ise pakkus. Ethan astuks lihtsalt läbi ja laenaks mõne tableti, mis aitaks peavalu alla suruda, enne kui ta šerifi juurde läheb.
Ethan ületas tänava ning liikus mööda Main Streeti, kuni ta jõudis 9. tänavani ning suundus sealt ümber kvartali kõndides itta.
Tänavad ristusid Main Streetiga.
Avenüüd kulgesid peatänavaga paralleelselt.
Mees oletas, et tal on kõndida umbes seitse kvartalit.
Pärast kolmandat kvartalit tundis Ethan, kuidas jalad on vermes, kuid ta ei jäänud seisma. Valus oli küll, aga vähemasti oli see huugavale peale vahelduseks.
5. ja 4. avenüü vahel võttis kool enda alla terve kvartali. Ethan luukas piki võrkaeda, mis ümbritses kooli mänguväljakut.
Kaheksa- ja üheksa-aastastel oli vahetund ning nad mängisid kullimängu, mille puhul need, keda oli tabatud, pidid paigale tarduma. Blondide patsidega tüdruk ajas taga kõiki, keda sai, nii et tellismajade vahelt kostis laste kriiskamist.
Ethan jälgis nende mängu, püüdes mitte mõelda verele, mis tema kingadesse kogunes. Juba oligi varvaste vahelt külm.
Blondide patsidega tüdruk peatus järsku keset laste rühma ja jõllitas Ethanit.
Mõnda aega jätkasid teised lapsed jooksmist ja karjumist, ent järk-järgult peatusid nemadki. Lapsed taipasid kõigepealt, et neid ei aeta enam taga, ning märkasid alles siis, mis oli patsidega tüdruku tähelepanu kõrvale juhtinud.
Ükshaaval pöördusid lapsed ringi ja jäid Ethanit vahtima – mees oleks võinud vanduda, et laste tuimad ilmed varjasid hädavaevu nende vaenulikkust.
Ethan naeratas valu trotsides ja viipas kergelt.
“Tere, lapsed.”
Mitte keegi lastest ei lehvitanud vastu ega reageerinud muulgi moel. Nad seisid paigale tardunult nagu kujukesed, üksnes nende pead pöördusid, kui jälgisid Ethanit võimla nurga taha kadumas.
“Väiksed värdjad,” pomises Ethan endamisi, kui kostis taas laste naeru ja karjeid ning mäng jätkus.
Teisel pool 4. avenüüd lisas Ethan sammu. Ehkki ta jalad valutasid ägedamini, talus ta seda mõttega: Ürita pärale jõuda. Kannata ära ja jõua pärale.
Pärast 3. avenüüd ta juba sörkis, hoolimata sellest, et ribid olid hakanud jälle valutama. Ta möödus mitmetest väsinud ilmega majadest. Wayward Pinesi varjupool? oli ta hämmingus. Kas säärasel linnal võib olla oma halb külg?
Mees seisatas 1. avenüül.
Asfaltteest oli saanud jalgrada – kruus oli ammu ära uhutud ning pinnas suurte lohkudega. Kõnniteed polnud, jalgrajale ei järgnenud ühtegi tänavat. Ta oli Wayward Pinesi idaserval ning koos seda tänavat palistavate majadega lõppes järsult ka tsivilisatsioon. Järsk mändidega künkakülg ronis paarsada meetrit, enne kui läks üle ringahelikuks, mis linna ümbritses.
Ethan liipas tühja jalgraja keskele.
Ta kuulis linde metsas siristamas, aga ei midagi muud. Ta oli täielikult isoleeritud vähimastki saginast, mida võis leiduda Wayward Pinesi südalinnas.
Ethan möödus postkastidest, mille numbrid algasid juba 500-ga. Lohutust tõi teadmine, et Beverly elab naaberkvartalis.
Mees