Hoopis heledasti läikiv iluvõre, mille ees on tähed
Stallings, tema kõrvalreisija, ei tea, mis tuleb.
Kolmetunnise sõiduga Boise’ist põhja on selgeks saanud, et Stallingsile meeldib tühja lobiseda, ning seda ta ongi kogu aeg teinud – rääkinud. Ethan lõpetas kuulamise tunni eest, kui ta avastas, et saab täiesti välja lülituda, kui ta toob vaid iga viie minuti tagant kuuldavale “selle peale ma polekski ise tulnud” või “hmm, huvitav”.
Ethan pöörab ennast, et vestlusse just selline sümboolne panus anda, kui ta Stallingsi poolel, aknast paari meetri kaugusel loeb sõna MACK.
Ta ei jõua kuidagi reageerida – ta on vaevalt sõna lugenud –, kui juba puruneb Stallingsi aken kildudeks.
Roolisambast paiskub välja turvapadi, aga see jääb mikrosekundi võrra hiljaks, läheb veidi mööda teise mehe peast, mis prantsatab vastu akent ja teeb selle katki.
Lincoln Town Cari paremast küljest jääb järele vaid klaasipuru ja mõlgitud metall ning Stallingsi pea saab veoauto radiaatorivõrega otsetabamuse.
Ethan tunneb veoautomootori soojust, kui see autot sasib.
Bensiini ja pidurivedeliku äkilist lehka.
Verd on igal pool – see niriseb mööda mõranenud tuuleklaasi sisekülge, armatuurlaud on seda täis pritsitud, verd valgub Stallingsi laibast veelgi.
Enne kui ta teadvuse kaotab, libiseb Town Car põigiti üle ristmiku, veoauto tõukab seda liivakivist maja juurde. Majaga sama põiktänava ääres on telefoniputka.
2. PEATÜKK
Naine naeratas talle. Vähemasti ta arvas, et see on kellegi kenade hammastega suu, ehkki topeltnägemine ei lasknud selles kindel olla. Naine kummardus veidi lähemale, kaks pead sulasid kokku ja näojooned selginesid piisavalt, et mees taipaks, kui kaunis ta on. Naise lühikeste varrukatega kittel oli valge, nööbid ulatusid seeliku alguseni. Seelik lõppes põlvedest veidi kõrgemal.
Naine kordas muudkui tema nime.
“Mr Burke? Mr Burke, kas te kuulete mind? Mr Burke?”
Peavalu oli kadunud.
Ta hingas aeglaselt ja sügavalt sisse, kuni valu ribides seda enam ei lubanud.
“Kas teil on ikka vasemal pool ebamugav?” Ethan krimpsutas õe küsimuse peale nägu.
“Ebamugav.” Ta oigas läbi naeru. “Jah, mul on ebamugav. Muidugi, võib ka nii ütelda.”
“Ma annan valu vastu midagi veidi tugevamat, kui soovite.”
“Arvan, et saan hakkama.”
“Hea küll, aga ärge kangelast mängige, mr Burke. Kui ma saan teie olemist mugavamaks teha, siis ütelge. Olen teie teenistuses. Muide, minu nimi on Pam.”
“Aitäh, Pam. Ma arvan, et mäletan teid eelmisest korrast, kui ma siin olin. Seda klassikalist meditsiiniõe kitlit ma juba ei unustaks. Ma isegi ei teadnud, et neid veel olemas on.”
Õde puhkes naerma. “Hüva, tore kuulda, et teie mälu tagasi tuleb. See on väga hea. Dr Miter tuleb varsti teid vaatama. Kas ma võiks teie vererõhku mõõta?”
“Muidugi.”
“Tore.”
Pam tõstis vererõhuaparaadi kärult, mis oli voodi jalutsis, ning kinnitas manseti ümber mehe vasema õlavarre.
“Te ehmatasite meid tõsiselt, mr Burke,” ütles Pam mansetti täis pumbates. “Läksite kusagile kõndima.” Naine oli tasa, sel ajal kui mõõdiku osuti paika nihkus.
“Mis ma hindeks saan?” küsis Ethan.
“Viis pluss. Ülemine on 122. Alumine 75.” Ta avas manseti. “Kui teid siia toodi, siis te sonisite,” rääkis ta. “Paistis, et te ei tea, kes te olete.”
Ethan ajas ennast voodis istukile. Udu tema peas hakkas hajuma. Ta viibis omaette palatis – siin näis talle juba tuttav. Voodi kõrval oli aken. Rullkardinad olid alla lastud, läbi nende imbus valgust nii napilt, et võis olla kas varahommik või õhtupoolik.
“Kust te mind leidsite?” küsis ta.
“Mack Skozie maja eest. Te minestasite. Kas te mäletate, mida te seal tegite? Mack ütles, et te olite omadega täitsa sassis.”
“Ma ärkasin eile jõe ääres. Ma ei teadnud, kes ma olen või kus ma olen.”
“Te lahkusite haiglast. Kas te mäletate, kuidas te läksite?”
“Ei. Ma läksin Skozie’de majja, kuna ta oli ainus Mack telefoniraamatus.”
“Ma vist ei taipa.”
“Mack oli ainus nimi, mis mulle midagi ütles.”
“Kuidas nii?”
“Sest Mack oli viimane sõna, mida ma lugesin, enne kui veoauto meiega kokku põrkas.”
“Õigus jah… teie autole sõitis küljelt sisse Macki veoauto.”
“Just.”
“Mõistus on kummaline asi,” leidis õde, kõndides ümber voodijalutsi akna juurde. “See töötab mõistatuslikult. Loob kõige veidramaid seoseid.”
“Kui kaua ma olen siin olnud?”
Õde tõmbas rullkardinad üles.
“Poolteist päeva.”
Sisse tulvas valgust.
Oli hommik. Päike kerkis idapoolse kaljuseina kohale.
“Teil oli tõsine peapõrutus,” rääkis õde. “Oleksite võinud seal surma saada.”
“Ma tundsingi, nagu sureksin.”
Linnale langev hommikune päikesevalgus oli vaimustav.
“Kuidas on teie mäluga?” küsis Pam.
“See on küll kummaline. Kõik tuli tagasi, kui mulle õnnetus meenus. Nagu oleks keegi lüliti sisse vajutanud. Kuidas on lood agent Stallingsiga?”
“Kellega?”
“Selle mehega, kes oli autos minu kõrval esiistmel, kui kokkupõrge aset leidis.”
“Ahhaa.”
“Ta ei jäänud ellu, ega ju?”
Õde tuli voodi juurde tagasi. Ta kummardus ja pani käe mehe randmele. “Ma kardan, et mitte.”
Seda oligi Ethan arvanud. Pärast sõda polnud ta enam sääraseid vigastusi näinud. Ent talle tegi ikkagi tuska, et ta kahtlus kinnitust leidis.
“Kas ta oli teile lähedane sõber?” küsis õde.
“Ei. Ma kohtusin temaga esimest korda alles samal päeval.”
“Ikkagi pidi jube olema. Mul on väga kahju.”
“Mis on minu kahjud?”
“Vabandust?”
“Minu vigastused?”
“Dr Miter oskab teile kindlasti paremini vastata, aga te saite peaajupõrutuse, millega on nüüd korras. Mitu ribi on murdunud. Palju kriimustusi ja muhke. Selliste tingimustega oleks teil võinud minna palju, palju halvemini.”
Õde seadis sammud ukse poole. Ust avades vaatas ta kähku selja taha.
“Nii,” nentis ta. “Kindel, et mälu tuleb tagasi?”
“Täiesti.”
“Mis on teie eesnimi?”
“Ethan,” vastas mees.
“Suurepärane.”
“Kas te võiksite mind aidata?” küsis Ethan.
Lai soe naeratus. “Ütelge ainult.”
“Ma