Oh õudust. Keegi on mulle korralikult kolki andnud.
Kui paistetanud põsk välja arvata, polnud mees üldsegi halva väljanägemisega. Ta paistis endale vähemalt 184 sentimeetrit pikk. Tal olid lühikesed mustad juuksed ning kahepäevane habe, mis varjutas alumist näopoolt. Ümber õlgade liibuv pintsak ja rinna kohal pingule hoidev triiksärk reetsid tema lihaselist kehaehitust. Enda meelest võis ta jätta reklaami- või turundusspetsi mulje – arvatavasti on ta profiil vastupandamatu, kui ta habet ajab ja ennast üldse korda teeb.
“Mida teile?” küsis baaridaam.
Mees oleks kohvitassi eest olnud kõigeks valmis, ent tal polnud aimugi, mis on tema enda nimi.
“Kas teil on hea kohv?”
Küsimus tekitas naises kerget hämmingut.
“Jah, muidugi.”
“Linna parim?”
“See ongi linnas ainus kohvik, aga jah, meie kohv on imehea.”
Mees küünitas üle baarileti. “Kas te tunnete mind?” sosistas ta.
“Vabandage?”
“Kas te tunnete mind ära? Kas ma käin siin?”
“Te ei teagi, kas te olete siin varem olnud?”
Mees raputas pead.
Naine uuris teda mõnda aega, kas ta on ikka siiras, äkki on lömmis näoga tüüp peast segi või narritab teda.
Lõpuks vastas naine: “Ma ei arva, et oleksin teid varem näinud.”
“Ongi nii?”
“Me pole ju New Yorgis.”
“Tõsijutt. Kas te olete siin kaua töötanud?”
“Veidi üle aasta.”
“Ja ma ei käigi siin alatasa?”
“Kindlasti mitte.”
“Kas teilt võib veel midagi küsida?”
“Ikka.”
“Kus me oleme?”
“Kas te ei teagi, kus te olete?”
Mees kõhkles hetkeks, kas ikka tasub oma täielikku abitust tunnistada. Kui ta viimaks pead raputas, kortsutas baaridaam uskumatusest kulmu.
“See pole üldse naljakas,” ütles mees.
“See on Wayward Pines, Idaho. Teie nägu… mis teiega juhtus?”
“Ma, ma ei tea veel täpselt. Kas linnas on haigla?” Seda küsides tundus mehele, nagu oleks temast nõksatus läbi käinud.
Mingi eelaimus?
Või veab sügavale vajunud mälestus külma sõrmega mööda tema selgroogu?
“Jah, seitse kvartalit siit lõunasse. Peaksite kohe erakorralisse minema. Võiksin teile kiirabi kutsuda.”
“Seda pole vaja.” Mees astus leti juurest eemale. “Aitäh… mis teie nimi on?”
“Miranda.”
“Aitäh, Miranda.”
Tagasi päikese kätte jõudes hakkas mees taas jalgel vankuma ning peavalu sai häirivat hoogu juurde. Kuna sõiduteel polnud autosid, lõikas ta kohe üle Main Streeti. Suundudes 5. tänava poole möödus ta noorest emast ja selle väiksest pojast, kes sosistas midagi, mis kõlas nagu: “Emme, kas see on tema?”
Naine püüdis sisistades poega vaigistada ning mehe vabandavat pilku tabades pomises: “Vabandust, muidu ta ei ole ebaviisakas.”
Mees jõudis 5. tänava ja Main Streeti nurgale, kahekorruselise punakaspruunist liivakivist maja ette, mille klaasuste kohal ilutsesid sõnad FIRST NATIONAL BANK OF WAYWARD PINES. Hoone nurga taga märkas ta telefoniputkat.
Ta luukas selle poole nii kiiresti, kui jaksas, ning sulges enda järel ukse.
Telefoniraamat, mille ta eest leidis, oli kõige õhem, mida ta oli kunagi näinud. Kuigi ta lootis seda lehitsedes pisutki selgust saada, sisaldas see üksnes kaheksa lehekülge mitmesaja nimega, mis nagu kõik muugi selles linnas ei tähendanud talle mitte midagi.
Ta heitis telefoniraamatu käest, nii et see jäi keti otsa tolknema, ja vajutas pea vastu külma klaasi.
Mehe pilk langes klahvidele.
See, mille ta oli just välja nuputanud, vedas ta suu naerukile.
Ma tean oma kodust telefoninumbrit.
Enne kui ta telefonitoru tõstis, sisestas ta numbri kindluse mõttes mitu korda. Kodunumber paistis olevat lausa tema sõrmede lihasmällu kulunud.
Ta mõtles helistada vastuvõtja kulul, lootes kogu hingest, et keegi on kodus – et tal üldse on keegi olemas. Muidugi ta ei tea naise nime, vähemasti mitte täpselt, aga ehk tunneb viimane tema hääle ära ja võtab kõne vastu.
Mees võttis telefonitoru ja hoidis seda kõrva juures.
Klahv, mida ta vajutas, oli “0”.
Valimistooni polnud.
Ta vajutas hargile mitu korda, aga midagi ei juhtunud.
Mehele endalegi tuli üllatusena, kui ruttu ta enesevalitsuse kaotas. Ta viskas toru käest. Hirm ja viha valdasid teda täienisti. Ta võttis parema käega hoogu, et rusikaga läbi klaasi virutada, sõrmenukke säästmata, aga valu tema muljutud ribides mattis kõik ning sundis ta telefoniputka põrandale maha heitma.
Nüüd ägenes tuikamine tema kuklas.
Ta hakkas nägema kahekordselt, siis ähmaselt, viimaks läks silme ees kõik mustaks…
Kui ta silmad uuesti lahti tegi, oli putkas hämar. Ta haaras telefoniraamatu ketist ja upitas end püsti. Läbi räpase klaasi nägi Ethan päikeseketast libisemas kaljurüngaste taha, mis piirasid linna läänest.
Hetkel, kui päike kadus, langes temperatuur vähemalt viis kraadi.
Ehkki Ethan mäletas veel oma numbrit, harjutas ta ettevaatuse mõttes seda mitu korda klahvidel. Kuigi ta lootis telefonitorust valimistooni kuulda, püsis seal vaikus, ent telefonitraatidest kostus siiski tasast raginat, mida ta polnud varem kuulnud.
“Halloo? Halloo?”
Ta pani toru ära ja võttis taas telefoniraamatu kätte. Eelmisel korral oli ta uurinud perekonnanimesid, et mõni neist ärataks mälestusi või tekitaks üldse mingeid tundeid. Nüüd vedas ta sõrmega mööda eesnimesid, püüdes eirata valu oma kuklas, mis oli juba tagasi pugenud.
Esimene lehekülg – mitte midagi.
Teine lehekülg – mitte midagi.
Kolmas lehekülg – mitte midagi.
Kuuenda lehekülje alaosas ta sõrm peatus.
Ethanil jagus kahele viimasele leheküljele üksnes põgusalt tähelepanu – Skozie oli ainus Mack, keda Wayward Pinesi telefonikataloogis kohtas.
Ethan lükkas õlaga klaasust ning astus putkast välja varaõhtusele tänavale. Kuna päike oli nüüd kaljurünka taga, tuhmus taevas ruttu ning temperatuur langes.
Kus ma öö veedan?
Ethan tuigerdas mööda kõnniteed. Sisehääl nõudis, et ta läheks otse haiglasse. Ta oli haige.
Janus. Näljas. Segaduses. Ilma rahata. Igalt poolt oli valus. Ja üha vaevalisem oli hingata, kuna ribid tegid iga kord haiget, kui kopsud nende vastu puutusid.
Ent miski Ethanis tõrkus haigla vastu. Südalinnast Mack Skozie maja poole liikudes taipas ta, millega tegemist.
Taas kord… hirm.
Ethan ei teadnud põhjust. Tõrkumine polnud mõistuslik. Aga ta ei tahtnud haiglasse jalgagi tõsta.
Mitte