“Muljetavaldav,” ütles naine.
“Mis siin muljet avaldab?”
“Te tulite tagasi, et ära maksta. Te ütlesite mulle, et te tulete veel, aga ma tõesti ei mõelnud, et teid iialgi näen. Ma vabandan selle eest, et…”
“Ei, kuulake mind ära, ma ei leidnud täna oma rahakotti üles.”
“Te tahate öelda, et te ei tulnudki toa eest tasuma? Nagu te mulle mitu korda lubasite?”
Ethan pani silmad kinni ja hingas valu trotsides sisse.
“Lisa, te ei kujuta ettegi, milline päev mul on olnud. Ma pean üksnes mõneks tunniks pikali heitma. Ma ei vaja tuba isegi terveks ööks. Lihtsalt kohta, kus lõõgastuda ja magada. Tõesti on valus olla.”
“Pidage kinni.” Ta libistas end toolilt maha ja kummardus üle leti Ethani poole. “Te ei suuda ikka maksta ja nüüd küsite minult uut tuba?”
“Mul pole kusagile mujale minna.”
“Te valetasite mulle.”
“Mul on kahju. Ma tõesti arvasin, et saan rahakoti tagasi…”
“Kas te saate aru, et ma panin oma töö teie pärast kaalule?”
“Mul on kahju, ma ei tahtnud…”
“Minge ära.”
“Vabandust?”
“Kas te ei kuulnud mind?”
“Mul pole kusagile minna, Lisa. Mul pole telefoni. Mul pole raha. Ma pole eilsest õhtust saati söönud ja…”
“Öelge palun, kuidas peaks see mulle korda minema?”
“Ma pean ainult mõneks tunniks pikali heitma. Ma palun teid.”
“Vaadake, ma seletasin teile olukorda nii hästi, kui suutsin. Nüüd on teil aeg minna.”
Ethan ei liigutanud. Ta põrnitses naist, lootes, et tema silmadest paistev valu teise härdaks teeks.
“Nüüd,” ütles naine.
Mees tõstis alistumise märgiks käed ja eemaldus letist.
Kui ta ukseni jõudis, hüüdis Lisa talle järele: “Ma ei soovi teid siin enam kunagi näha.”
Ethan peaaegu et kukkus trepist alla, kõnniteele jõudes käis tal pea kohutavalt ringi. Tänavalaternad ja mööduvate autode tuled hakkasid keerlema. Ethan tundis, kuidas jõud tema jalgadest kaob, nagu oleks keegi juhtme välja tõmmanud.
Siiski komberdas ta kõnniteed mööda edasi kaheksa kvartali kaugusel kõrguva punase tellishoone poole. Ta kartis küll, aga nüüd ta vajas haiglat. Tahtis voodit, und, ravimeid. Et valule kuidagi lõpp teha.
Ta läheb kas haiglasse või magab väljas – mõnel puiesteel või pargis, ilmastiku meelevallas.
Aga haigla oli tervelt kaheksa kvartalit eemal, kusjuures iga jalaaste nõudis nüüd masendavas koguses energiat. Kõikjal tema ümber sulasid laiali tuled – keerlevad pikad sabad muutusid üha kirkamaks, moonutades tema nägemist, nagu ta näeks maailma üksnes fotona, mis on pika säriaja abil tehtud öisest linnast, kus autotuled venivad hiilgavateks pulkadeks ning tänavalaternad põlevad nagu leeklambid.
Ethan põrkas kellegagi kokku.
Üks mees tõukas teda ja nõudis: “Kuhu te enda arust lähete?”
Enne järgmist ristteed tärkas Ethanis kahtlus, kas ta suudab teed ületada.
Ta tuigerdas tagasi ning istus kõnniteele, toetades selja vastu majaseina.
Tänav oli nüüd rahvast täis – Ethani silm ei seletanud suurt midagi, ent ta kuulis jalaasteid betoonil ning katkeid möödaminejate vestlustest.
Ta kaotas igasuguse ajataju.
Ta oleks justkui und näinud.
Nüüd lamas ta külili külmal betoonil, kuulis kellegi hingamist ja häält, mis oli määratud otse talle.
Sõnade tähendus püsis talle arusaamatuna.
Ta tegi silmad lahti.
Öö oli käes.
Ethan vabises.
Tema kõrval põlvitas naine ning Ethan tundis tema kätt oma õlgadest haaramas. Naine raputas teda, rääkis temaga.
“Söör, kuidas te ennast tunnete? Kas te kuulete mind? Söör? Kas te võiksite mulle otsa vaadata ja öelda, mis on halvasti?”
“Ta on purjus.” Mehehääl.
“Ei, Harold. Ta on haige.”
Ethan üritas naise nägu fookusse saada, aga öö oli pime ja ähmane ning ta nägi üksnes tänavalaternaid, mis särasid väikeste laikudena, ning aeg-ajalt valgusesähvatusi mööduvatelt autodelt.
“Mu pea valutab,” kurtis Ethan häälel, mis näis liiga tuhm, hädine ja pelglik, et olla tõesti tema oma. “Ma vajan abi.”
Naine võttis tal käest kinni ja ütles, et ta ei muretseks, ei kardaks, et abi juba tuleb.
Ja ehkki käsi, mis hoidis Ethani kätt, ei kuulunud kohe kindlasti noorele naisele – nahk oli selleks liiga pingul ja õhuke nagu päevinäinud paber –, oli hääles midagi nii tuttavlikku, et see liigutas mehe südant.
4. PEATÜKK
Nad lahkusid Bainbridge’i saare praamiga Seattle’ist ning suundusid poolsaart mööda põhja, Port Angelese poole. Kokku neljas autos sõitsid viisteist Burke’ide kõige lähemat sõpra.
Theresa oli lootnud ilusat päeva, ent oli külm ja tibutas vihma. Olympicu mäed olid pilvede varjus ning maanteelt ei näinud midagi peale vahetu ümbruse.
Aga sellel kõigel polnud tähtsust.
Nad läksid ilmast hoolimata. Kui ka keegi teine poleks Theresale seltsi pakkunud, oleksid nad Beniga retke kahekesi ette võtnud.
Autot juhtis Theresa sõbratar Darla, Theresa istus oma seitsmeaastasel pojal käest kinni hoides tagaistmel ning jälgis läbi vihmapiiskadega kattuva klaasi, kuidas vihmamets tumerohelise häguna mööda libiseb.
Mõni kilomeeter linnast läänes viis osariigi kiirtee 112 nad Striped Peakile viiva raja algusse.
Taevas oli endiselt pilves, aga sadu oli lakanud.
Nad kõndisid vaikides mööda veeäärset matkarada. Ainsateks helideks olid jalgade lirtsumine poris ning mere murdlainetus.
Theresa vaatas rajalt alla abajasse. Et vesi polnud nii sinine, nagu ta mäletas, pani ta pilvisuse, mitte oma kehva mälu arvele.
Seltskond möödus Teise maailmasõja aegsetest punkritest, ronis läbi sõnajalasalude ning seadis sammud metsa.
Sammal igal pool.
Puudelt nõrgus ikka veel vett.
Isegi talve hakul püsis taimekasv lopsakas.
Nad lähenesid mäetipule.
Terve aja polnud keegi suud lahti teinud.
Theresa tundis jalgades kirvendust ja silmis pisaraid.
Vihma tibutas, kui nad tippu jõudsid – sadu ei olnud tugev, ainult tuul kallutas juhuslikke piisku küljelt küljele.
Theresa läks aasale.
Nüüd ta nuttis.
Selgel päeval oleks siit kilomeetrite kaugusele näinud, kusjuures meri jäi kolmsada meetrit allapoole.
Täna oli mäetipp uttu mähkunud.
Naine varises märjale rohule, peitis pea põlvede vahele ja nuttis.
Kuulda oli üksnes vihmasabinat tema mantlikapuutsil.
Ben istus ema kõrvale. Naine pani talle käe ümber ja ütles: “Sa pidasid vahvasti vastu, väikemees. Kuidas tunne on?”
“Pole