Ethan laskus ühele ooteruumi neljast tugitoolist.
Sörkjooks oli ta higiseks teinud, aga nüüd, kui süda jälle rahulikult ja korrapäraselt tuksus, toimis higikiht ventilatsiooni mõjul jahutavalt.
Tooli ees lauakesel polnud värsket lugemismaterjali – üksnes vanu National Geographicu ja Popular Science’i numbreid.
Ta toetas end tooliseljale ja sulges silmad.
Valu oli tagasi – ja see ägenes iga tuikega. Õigupoolest kuulis mees šerifijaoskonna täielikus vaikuses, kuidas tema pea lõhub, kuna igasugused hääled, peale kaartide ladumise, puudusid.
Ta kuulis Belindat hüüdmas: “Juhhuu!”
Kui ta silmad avas, nägi ta, kuidas võidukas naine viimase kaardi paika pani. Naine korjas kaardid kokku, segas neid ning alustas otsast peale.
Möödus veel viis minutit.
Veel kümme.
Belinda lõpetas mängu ning segas taas kaarte, kui Ethan enda juures esimest vihamärki täheldas – tukslemist vasemas silmas.
Valu kasvas ikka veel. Enda hinnangul oli Ethan oodanud viisteist minutit. Selle aja jooksul polnud telefon kordagi helisenud ega keegi hoonesse sisenenud.
Ethan pani silmad kinni ning hakkas oimukohti masseerides kuuekümnest alla lugema. Kui ta silmad uuesti lahti tegi, istus ta ikka veel ja külmetas ilma särgita. Belinda ladus endiselt kaarte, šerifit polnud ikka veel.
Ethan tõusis püsti ja heitles kümme sekundit uimasushooga, enne kui tasakaalu tagasi sai. Ta kõndis valvelaua juurde ja ootas, kuni Belinda üles vaatab.
Naine pani paika viis kaarti, enne kui reageeris.
“Jah?”
“Vabandust tülitamise pärast, aga ma olen juba kakskümmend minutit oodanud.”
“Šerif on täna väga hõivatud.”
“Muidugi, tal on palju tegemist, aga ma pean temaga otsekohe rääkima. Kas te helistate talle uuesti ja ütlete, et ma ei suuda enam oodata, või ma lähen sinna ise ja…”
Laual helises telefon.
Naine vastas: “Jah? … Okei, mõistagi.” Naine pani telefoni ära ja naeratas Ethanile. “Võite nüüd minna. Koridori mööda edasi. Tema kabinet on päris lõpus.”
Ethan koputas uksele otse šerifi nimesildi all.
Sügav hääl hõikas ukse tagant: “Sisse!”
Ethan vajutas lingile, lükkas ukse lahti ja astus sisse.
Kabineti põrand oli tumedast lehtpuupuidust, mis oli tugevasti kulunud. Ethani vasemal käel oli seinale kinnitatud tohutu põdrapea ning selle vastas suur rustikaalne kirjutuslaud. Kirjutuslaua taga oli kolm antiikset relvakappi täis vintpüsse, haavlipüsse, püstoleid ning Ethani arvestust mööda piisavalt laskemoonakarpe, et linnakese kõik elanikud kolm korda teise ilma saata.
Ethanist kümmekond aastat vanem mees mõnules nahktugitoolis, kauboisaabastes jalad laual. Mehe blondid lokkis juuksed oleksid kümne aasta pärast arvatavasti juba lumivalged. Tema lõuga kattis mitmepäevane habemeoras.
Tumepruunid purjeriidest püksid.
Nööbitava krae ja pikkade varrukatega tumeroheline särk.
Šerifi täht sätendamas elektrivalguse käes. See paistis massiivsest messingist, hoolikalt söövitatud, mustade tähtedega WP keskel.
Kui Ethan lauale lähenes, paistis talle, nagu šerif muigaks endamisi.
“Ethan Burke, salateenistus.”
Ethan sirutas käe üle laua, ilma et šerif oleks viitsinud ennast kohe liigutada. Viimaks tõstis ta saabastes jalad laualt ning küünitas ennast ettepoole.
“Arnold Pope.” Mehed surusid kätt. “Võtke istet, Ethan.”
Ethan valis ühe sirge seljaga puitistmetest.
“Kuidas tunne on?” küsis Pope.
“On paremgi olnud.”
“Kindla peale. Arvatavasti olete paremini lõhnanud ka.” Pope muigas korraks. “Paari päeva eest oli teil ränk õnnetus. Traagiline.”
“Jah, ma lootsin sellest midagi rohkem teada saada. Kes meiega kokku põrkas?”
“Pealtnägija sõnul puksiirauto.”
“Kas juht on vahi all? Kas talle on esitatud süüdistus?”
“Siis oleks, kui ma ta üles leiaksin.”
“Kas te väidate, et õnnetuse põhjustaja põgenes?”
Pope noogutas. “Pistis linnast plehku, kui ta oli teile külje pealt sisse sõitnud. Selleks ajaks, kui mina pärale jõudsin, oli ta ammu läinud.”
“Ja mitte kellelgi pole autonumbrit või muud sellist?”
Pope raputas pead ja võttis kätte kuldse alusega klaaskuuli. Majakesed lumise kuuli sees sattusid tuisu kätte, kuna šerif pildus kera ühest käest teise.
“Mida praegu tehakse, et see veoauto üles leida?” küsis Ethan.
“Me tegeleme sellega.”
“Kas tõesti?”
“Otse loomulikult.”
“Ma tahaks näha agent Stallingsit.”
“Tema laipa hoitakse surnukuuris.”
“Ja kus see on?”
“Haigla keldris.”
Järsku Ethanile koitis midagi. Ühe hoobiga. Nagu oleks talle kõrva sosistatud.
“Kas ma saaks veidi paberit?” päris Ethan.
Pope tegi sahtli lahti, võttis pakist kollase märkmelehe ning ulatas selle koos pastakaga Ethanile. Ethan lükkas tooli lähemale, asetas märkmepaberi lauale ja kirjutas numbri üles.
“Olen kuulnud, et minu asjad on teie käes?” ütles Ethan, pistes samal ajal märkmelehe taskusse.
“Mis asjad?”
“Minu mobiil, relv, rahakott, ametimärk, portfell…”
“Kes teile seda ütles?”
“Õde haiglas.”
“Mul pole õrna aimugi, kust ta selle peale tuli.”
“Oot. Nii et minu asjad polegi teie käes?”
“Ei.”
Ethan vaatas üle laua Pope’i. “Kas on võimalik, et need on veel autos?”
“Millises autos?”
Ethan üritas oma hääletooni talitseda. “Selles autos, millega ma sõitsin ja mis puksiirautoga kokku põrkas.”
“Tunnistan, et see on võimalik, aga ma olen päris kindel, et kiirabitöötajad võtsid teie asjad.”
“Issake.”
“Mida?”
“Ei midagi. Kas ma tohiks teha paar telefonikõnet, enne kui ma lahkun. Ma pole juba päevi oma naisega kõnelenud.”
“Ma rääkisin temaga.”
“Millal?”
“Õnnetuse toimumise päeval.”
“Kas ta lubas siia tulla?”
“Pole aimugi. Ma ainult rääkisin talle, mis juhtus.”
“Ma pean samuti oma juhtagendile helistama…”
“Kes