“Kas midagi on viltu, Ethan?”
“Pole viga… ainult juhtagendiga ei saanud hästi ühendust.”
Pope tuli sisse ja sulges ukse. Ta istus laua teise otsa, Ethani vastu.
“Te väitsite, et kaks agenti läksid kaotsi?” küsis Pope.
“Just.”
“Rääkige mulle teisest agendist.”
“Tema nimi on Kate Hewson. Ta töötas Boise’i büroos ja enne seda Seattle’i omas.”
“Kas te tundsite teda seal?”
“Me olime partnerid.”
“Nii et ta suunati mujale?”
“Jah.”
“Ja Kate tuli siia koos agent…”
“Bill Evansiga.”
“… et seda ülisalajast juurdlust läbi viia.”
“Õigus.”
“Ma tahaksin aidata. Kas te soovite minu abi?”
“Muidugi, Arnold.”
“Olgu. Alustame otsast peale. Kuidas Kate välja näeb?”
Ethan seadis ennast mugavamalt tugitooli.
Kate.
Ethan oli viimase aasta jooksul harjutanud end nii põhjalikult naisest mitte mõtlema, et tal kulus tema näo meenutamiseks jupp aega, kuna mälestus kiskus lahti haava, mis oli vaevalt armistunud.
“Ta on 156 sentimeetrit pikk. 48 kilo.”
“Väike tüdruk, eh?”
“Parim seadusetundja, keda ma tean. Kui ma teda viimati nägin, olid tal pruunid lühikesed juuksed, aga ta võis need pikaks kasvatada. Sinised silmad. Ebatavaliselt kaunis.”
Issake, ta tundis ikka veel naise maitset.
“Iseloomulikke tunnuseid?”
“Tegelikult jah. Tema põsel on tuhm sünnimärk. Helepruun, paari sentimeetri suurune.”
“Annan oma abilistele teada, võib-olla lasen isegi temast pildi joonistada, et seda linnas näidata.”
“See oleks tore.”
“Mida te ütlesite, miks Kate Seattle’ist mujale suunati?”
“Seda ma ei seletanud.”
“Noh, mida te siis teate?”
“Räägiti mingitest sisemistest ümberkorraldustest. Ma tahaks autot näha.”
“Millist autot?”
“Musta Lincoln Town Cari, millega ma õnnetuse ajal sõitsin.”
“Jah, muidugi.”
“Kust ma võiksin selle leida?”
“Linna servas on romula.” Šerif tõusis püsti. “Mis see aadress oligi?”
“604, 1. avenüü. Ma saadan teid sinna.”
“Pole vaja.”
“Ma tahan.”
“Aga mina ei taha.”
“Miks?”
“Kas teil on veel midagi vaja?”
“Ma sooviksin teie juurdluse tulemusi teada.”
“Tulge homme pärast lõunat tagasi. Siis näete, kus me oleme.”
“Ja kas te viite mind romulasse autot vaatama?”
“Arvan, et saab ikka. Aga nüüd lähme. Ma saadan teid välja.”
Ethani pintsak ja särk lehkasid veidi vähem, kui ta need selga pani ning Wayward Pinesi šerifijaoskonnast ära läks. Ta haises ikka veel, aga arvas, et laibalehk äratab vähem tähelepanu kui mees, kes kõnnib linnas ringi üksnes pükste väel.
Ta kõndis nii kiiresti, kui suutis, aga uimasus tuli hoogudena tagasi ning ta pead täitis valu. Iga sammuga tungisid koljusse uued agoonia kombitsad.
Biergarten oli avatud ja tühi, kui mitte arvestada ühte tüdinud välimusega baarimeest, kes leti taga istus ning pehmekaanelist romaani luges – ühte F. Paul Wilsoni esimestest teostest.
Letini jõudes küsis Ethan baarimehelt: “Kas Beverly on täna tööl?”
Mees tõstis sõrme püsti.
Läks mööda kümme sekundit, kuni ta lõigu lugemise lõpetas.
Viimaks pani ta raamatu kinni ja pöördus Ethani poole.
“Mida te juua soovite?”
“Mitte midagi. Ma otsin naist, kes siin eile õhtul teenindas. Tema nimi oli Beverly. Kena brünett. Kolmekümnendate eluaastate keskel. Üpris pikk.”
Baarimees tõusis püsti ja asetas raamatu letile. Tema pikad hallinevad juuksed olid sogase nõudepesuvee värvi. Ta seadis need hobusesabasse.
“Te olite siin? Selles restoranis? Eile öösel?”
“Täpselt nii,” vastas Ethan.
“Ja te räägite, et teid teenindas pikk brünett naine?”
“Täpipealt. Tema nimi oli Beverly.”
Mees raputas pead ning Ethanile ei jäänud märkamata pilge ta silmis.
“Siin baaris on palgal kaks meest. Keegi Steve ja mina.”
“Ei, mind teenindas eile õhtul naisterahvas. Ma sõin ühe burgeri ja istusin seal.” Ethan osutas nurgatoolile.
“Ärge saage valesti aru, semu, aga kui palju te jõite?”
“Mitte midagi. Ja ma pole teie semu. Olen föderaalagent. Ja ma tean, et olin eile õhtul siin, ning ma tean, kes mind teenindas.”
“Vabandust, mees, ma ei oska midagi muud ütelda. Arvatavasti te olite mõnes muus restoranis.”
“Ei, ma…”
Ethani valdas järsku tülpimus.
Ta vajutas sõrmeotstega oimukohtadele.
Nüüd tundis ta oimuarteri pulssi, iga südametukse võimendas külma peavalu. Sellist valu – põgusat, ent läbilõikavat – tundis ta lapsena siis, kui oli hauganud liiga suure mahlapulga- või jäätiseampsu.
“Söör? Söör, kuidas te ennast tunnete?”
Ethan taarus leti juurest eemale, saades veel suust: “Ta oli siin. Ma tean küll. Ma ei tea, miks te nii räägite…”
Järgmisel hetkel seisis ta väljas kõnniteel, käed põlvedel, kõveras okseloigu kohal, mis tema taipamist mööda oli tema oma. Ta kurk oli sapist kõrbemas.
Ethan ajas end sirgu ja pühkis pintsakukäisega suud.
Päike oli juba kaljude taha loojunud, linnale laskus õhtune jahedus.
Tal oli vaja veel mitu toimetust teha – Beverly tuli üles leida, ta pidi kiirabisse minema ja asjad ära tooma –, kuid kõige enam soovis ta rahus voodisse heita ning valu ja segaduse ära unustada. Aga sügaval sisimas tõstis pead tundmus, mida oli järjest raskem eirata.
Puhas õudus.
Üha tugevnev tunnetus, et midagi on väga, väga valesti.
Ethan tuigerdas kivitrepist üles ning tõukas uksed lahti, et hotelli astuda.
Fuajeed soojendas kamin.
Kolde ääres sohval istus noorpaar ja rüüpas vahuveini. Ethan aimas, et nad on romantilisel puhkusel ja naudivad täiesti teistsugust Wayward Pinesi külge kui tema.
Tiibklaveri ääres istus smokingis mees ja mängis laulu “Always Look on the Bright Side of Life”.
Ethan astus valvelaua juurde ning