“Viisakus, Ethan. Viisakus. Ent födena te võib-olla ei ole säärase asjaga tuttav…”
“Ma oleksin viimaks teiega ühendust võtnud, mr Pope. Polnud mingit kavatsust teid eirata.”
“Ah. Igatahes.”
Ethan kõhkles. Ta soovis olla arusaadav, kuid anda edasi täpselt vajalikul hulgal infot ning mitte killukestki rohkem. Peavalu oli aga talumatu ning topeltnägemine ähvardas šerifist ühe närukaela asemel kaks tekitada.
“Mind saadeti siia kahte salateenistuse agenti üles leidma.”
Pope kergitas kulmu. “Kas nad on siis kadunud?”
“Nüüd juba üksteist päeva.”
“Mida nad Wayward Pinesis tegid?”
“Mind ei pühendatud kuigivõrd sellesse, aga ma tean, et see oli seotud David Pilcheriga.”
“See nimi on ähmaselt tuttav. Kes ta on?”
“Teda leiab alati maailma kõige rikkamate inimeste nimekirjadest. Ta on üks neist eraklikest miljardäridest. Ei räägi kunagi pressiga. Talle kuulub rohkesti ravimifirmasid.”
“Ja ta on seotud Wayward Pinesiga?”
“Jällegi, ma ei tea. Aga kui salateenistus oli siin, siis arvatavasti puudutas juurdlus mõnd finantskuritegu. See on kõik, mida ma tean.”
Pope tõusis järsult püsti. Juba istudes oli paistnud, et šerif on pikk mees. Nüüd, püsti seistes, taipas Ethan, et šerifil jääb kahest meetrist puudu üksnes paar sentimeetrit.
“Koosolekusaali telefon on teie käsutuses, agent Burke.”
Ethan ei liikunud toolilt.
“Ma pole päris lõpetanud, šerif.”
“Koosolekusaal on sealpool.” Pope tuli laua tagant välja ning seadis sammud ukse poole. “Ja ehk järgmine kord särgiga? Lihtsalt väike soovitus.”
Ethani huugavat pead täitis raev.
“Kas teid huvitab, miks mul pole särki seljas, šerif?”
“Mitte eriti.”
“Üks agentidest, keda ma otsima tulin, mädaneb siit kuue kvartali kaugusel asuvas majas.”
Pope seisatas ukse juures, selg Ethani poole.
“Ma leidsin ta vahetult enne siiatulekut,” ütles Ethan.
Pope pöördus ja puuris Ethanit pilguga.
“Seletage, mis mõttes “vahetult enne siiatulekut”.”
“Eile öösel andis The Biergarteni baaridaam mulle oma aadressi, kui ma peaksin midagi vajama. Ärkasin täna hommikul jubeda peavaluga. Raha polnud. Mind visati hotellitoast välja. Ma läksin tema majja, et peavalu vastu mingit ravimit saada, ainult et ta oli andnud mulle vale aadressi.”
“Mis aadressi?”
“604, 1. avenüü. See osutus vanaks mahajäetud majaks. Varemetes. Agent Evans oli ühes toas voodi külge aheldatud.”
“Kas te olete kindel, et see on mees, keda te tulite siia otsima?”
“Umbes kaheksakümmend protsenti. Lagunemine oli jõudnud juba kaugele ning mehe näole oli tekitatud tömbi esemega ulatuslik trauma.”
Torssis ilme, mis oli šerifi näol olnud sellest ajast saadik, kui Ethan tema kabinetti astus, kadus ning ta paistis leebuvat. Ta kõndis Ethani juurde ning istus tühjale toolile tema kõrval.
“Ma palun vabandust, agent Burke. Ma lasin teil pikalt oodata. Olin pahane, et te ei helistanud, enne kui minu linna tulite, aga teil on tõepoolest õigus. See pole kohustuslik. Mul on nigel iseloom – see on üks minu paljudest vigadest – ning minu käitumine oli vastuvõetamatu.”
“Vabandus vastu võetud.”
“Teil on seljataga kaks rasket päeva.”
“Tõepoolest.”
“Minge helistage, ja me räägime, kui te olete valmis.”
Koosolekusaali täitis pikk laud, kus toolide ja seina vahel oli vaevalt ruumi, et Ethan pääseks kettaga telefoni juurde ruumi lõpus.
Ta võttis taskust kollase märkmepaberi ja tõstis telefonitoru.
Valimistoon.
Ta keerutas numbriketast.
Telefon helises.
Pärastlõunane päike immitses rulookardinate vahelt sisse ning paitas poleeritud puidust lauakatet pimestava valguse kiirtega.
Kolme helina järel pomises ta: “Noh, kallis, võta toru.”
Pärast viiendat helinat ärkas masin.
Theresa hääl: “Tere, meie oleme Burke’id. Vabandust, et me ei saa teie kõnet ise vastu võtta… kui te pole just telefonimüüja… siis on imetore, et meid pole, ning tõenäoliselt me väldimegi teid ja soovitame, et te selle numbri unustaksite. Muidu jätke sõnum pärast piiksu.”
“Theresa, see olen mina. Jumal küll, ma poleks nagu su häält aastaid kuulnud. Arvan, et sa tead, et ma tegin siin autoavarii. Paistab, et keegi ei leia minu telefoni üles, nii et kui sa oled püüdnud helistada, siis ma vabandan. Ma peatun Wayward Pinesi hotellis, tuba 226. Samuti võid proovida helistada šerifijaoskonda. Loodetavasti läheb sinul ja Benil hästi. Minuga on kõik korras. Veel praegugi valutab veidi, aga olemine on juba parem. Palun helista mulle õhtul hotelli. Ma proovin varsti sinuga uuesti ühendust võtta. Ma armastan sind, Theresa. Kogu südamest.”
Ethan pani toru ära ja istus mõnda aega paigal, püüdes naise mobiilinumbrit meelde tuletada. Ta suutis välja võluda esimesed seitse numbrit, aga viimased kolm jäidki mõistatuseks.
Seattle’i büroo number meenus otsekohe. Ta valis numbri ning pärast kolme kutsuvat tooni vastas naine, kelle hääl oli Ethani jaoks võõras.
“Salateenistus.”
“Tere, siin on Ethan Burke. Kas ma saaksin palun Adam Hassleriga rääkida.”
“Ta pole hetkel kättesaadav. Kas ma saan teid kuidagi aidata?”
“Ei, ma tõesti pean temaga rääkima. Kas teda pole täna büroos?”
“Ta pole hetkel kättesaadav. Kas ma saan teid kuidagi aidata?”
“Kas ma saaksin tema mobiili proovida? Kas te võiksite mulle selle numbri anda?”
“Ah, ma kardan, et ma ei tohi seda infot välja anda.”
“Kas te teate, kes ma olen? Agent Ethan Burke?”
“Kas mina saan teid kuidagi aidata?”
“Mis on teie nimi?”
“Marcy.”
“Te olete uus, õigus?”
“See on minu kolmas päev.”
“Vaadake, ma olen sattunud Idaho osariigis Wayward Pinesis paraja supi sisse. Kutsuge Hassler otsekohe telefonile. Ükstapuha, mida ta teeb. Kui ta on koosolekul… kui ta on sital… kurat, kutsuge ta ikkagi telefonile.”
“Ah, ma vabandan.”
“Mida?”
“Ma ei saa seda vestlust jätkata, kui te minuga niiviisi räägite.”
“Marcy?”
“Jah?”
“Ma vabandan. Kahju, et ma häält tõstsin, aga ma pean Hassleriga rääkima. Asi on pakiline.”
“Ma annan talle sõnumi edasi, kui te soovite.”
Ethan pani silmad kinni.
Ta hoidis ennast vägisi vaos, et mitte telefoni karjuda.
“Ütle talle, et ta helistaks agent Ethan Burke’ile