Nagu vesi voolab ookeani, nagu aur tõuseb taevasse, nagu Päike on kuum ja Kuu on jahe, samasugune on ehtsa olendi jaoks vabanemine. See pole midagi, millega hoobelda. See pole midagi, mille kohta inimestele rääkida, et oled midagi saavutanud.
Kui Lin Chilt küsiti: „Mis sinuga on juhtunud? Räägitakse, et oled saanud valgustunuks,” siis kehitas ta õlgu ja ütles: „Juhtunud? Mitte midagi. Ma raiusin metsas puid ja tassisin aašramisse vett – tuleb kaevust vett tassida ja puid raiuda, sest talv on saabumas.” Ta kehitas õlgu, väga tähendusrikas žest.
Ta ütleb: „Midagi pole juhtunud. Mis mõttetust te küsite! See on loomulik – tassida kaevust vett, raiuda metsas puid. Elu on täiesti loomulik.”
Lin Chi ütleb: „Kui olen unine, siis lähen magama; kui olen näljane, siis söön. Elu on muutunud täiesti loomulikuks.”
Vabanemine on see, et oled täiesti loomulik. Vabanemine pole midagi sellist, millega hoobelda, et oled midagi suurt saavutanud. See pole midagi suurt; see pole midagi erilist. See tähendab lihtsalt loomulikku olekut, olemist sina ise.
Mis siis teha? Jäta ära pretensioonid, jäta ära silmakirjalikkus, jäta ära kõik see, mida oled kultiveerinud oma loomuliku olemuse ümber, ole loomulik. Alguses on see väga vaevaline, ent ainult alguses. Kui oled end sellele häälestanud, siis hakkavad teised tundma, et sinuga on midagi juhtunud, sest ehtsal olemusel on nii palju jõudu, magnetismi. Nad hakkavad tundma, et midagi on juhtunud: „See inimene ei kuulu enam meie hulka, ta on täielikult muutunud.” Ja sa ei kaota midagi, sest ära jäävad vaid kunstlikud asjad.
Kui luuakse tühjus, heites kõrvale kunstlikud asjad – pretensioonid, maskid – siis lööb õitsele loomulik olemus. See vajab ruumi. Ole tühi, vaba ja loomulik. Olgu see sinu elu kõige tähtsam põhimõte.
2. peatükk
Laul läheb edasi:
„Kui keegi näeb eimiskit, vaadeldes maailmaruumi,
kui keegi jälgib meelt meelega,
purustab ta erisused ja jõuab budasusse.
Pilvedel, mis rändavad taevas,
pole juuri, pole kodu; ega ka mitte eristavatel mõtetel,
mis hõljuvad läbi meele.
Kui ilmub eneseteadlik meel,
siis eristamine lõpeb.
Maailmaruumis moodustuvad vormid ja värvid,
ent ei must ega valge tooni avarust.
Kõik asjad tärkavad eneseteadlikust meelest.
Voorused ega pahed ei jäta meelele plekke.”
Kõikide probleemide põhiprobleem on meel ise. See on esimene asi, millest tuleb aru saada – mis see meel on, millest see on tehtud, kas see on entiteet või protsess, ka see on aineline või unenäoline. Ja kui te ei tunne meele loomust, siis pole te võimelised ühtki oma probleemi lahendama.
Te võite küll püüda, aga kui püüate lahendada üksikut isiklikku probleemi, siis tabab teid ebaõnnestumine – täiesti kindlalt –, sest tegelikult pole olemas isiklikke probleeme – meel on probleem. Kui lahendate mingit probleemi, siis sellest pole kasu, sest põhiprobleem jääb puutumata.
See on nagu puult okste lõikamine, nende pügamine, ent mitte väljajuurimine. Tulevad uued lehed, uued oksad – isegi rohkem kui varem; pügamine aitab puul tihedamaks muutuda. Kui te ei tea, kuidas seda välja juurida, siis on teie võitlus mõttetu; see on rumal. Te hävitate iseennast, mitte puud.
Võideldes kaotate energiat, aega, elu, ja puu muutub üha tugevamaks, palju tugevamaks ja tihedamaks. Ja te olete üllatunud, mis on juhtunud: te teete nii rasket tööd, püüdes seda ja teist probleemi lahendada, aga need muudkui kasvavad, suurenevad. Enne kui üks probleem on lahendatud, tärkab juba teine.
Ärge püüdke lahendada üksikuid probleeme, neid pole olemas: meel ise on probleem. Kuid meel on maa all peidus; sellepärast nimetan ma seda juureprobleemiks; see ei paista välja. Kui satute probleemile, siis on see maapinnal, te võite seda näha; sellepärast on see petlik.
Pidage alati meeles, et nähtav pole juur; juured jäävad alati sügavale, alati peidetuks. Ärge kunagi võidelge nähtavaga; muidu võitlete varjudega. Te võite end raisata, ent ei saavuta elus mingit muutust, samad probleemid tärkavad ikka ja jälle. Vaadake oma elu ja te näete, mida ma silmas pean. Ma ei räägi mingist meelega seotud teooriast, vaid lihtsalt tõsiasjast. Tõsiasi on aga see, et meeleprobleem tuleb lahendada.
Inimesed tulevad minu juurde ja küsivad, kuidas saavutada rahulikku meelt. Ma räägin neile: „Midagi sellist nagu rahulik meel pole olemas. Ma pole sellest kunagi midagi kuulnud.”
Meel pole kunagi rahulik; mittemeel on rahulik. Meel ise ei saa kunagi olla rahulik, vaikne. Meele loomuses on olla pinges, segaduses. Meel ei saa kunagi olla selge, sellel ei saa selgust olla, sest meel on oma loomult segadus, pilvisus. Selgus on võimalik ilma meeleta, rahu on võimalik ilma meeleta; vaikus on võimalik ilma meeleta – niisiis, ärge kunagi püüdke saavutada vaikset meelt. Seda tehes liigute te algusest peale võimatuse suunas.
Esimene asi on aru saada meele loomusest, sest ainult siis saab midagi ette võtta.
Jälgides ei satu te kunagi sellise entiteedi peale nagu meel. See pole asi, vaid protsess; see pole asi, vaid nagu rahvahulk. Eraldi mõtted on olemas, aga need liiguvad nii kiiresti, et te ei näe nende vahel vahemikke. Intervalle pole näha, sest te pole nii teadlikud ja virged; teil on vaja sügavamat vaatlust. Kui te silmad suudavad sügavamale vaadata, siis näete äkki üht mõtet, teist mõtet, veel üht mõtet – aga mitte meelt.
Kõik mõtted koos, miljonid mõtted, annavad teile illusiooni meele olemasolust. See on otsekui rahvahulk – miljonid inimesed rahvahulgas. Kas midagi sellist nagu rahvahulk on olemas? Kas te võite leida teistsuguse rahvahulga kui selle, mis koosneb üksikutest inimestest? Aga nad seisavad koos; nende koosolemine tekitab tunde, et on olemas midagi sellist nagu rahvahulk. Olemas on ainult üksikisikud.
See on esimene meelevaatlus. Vaadelge, ja te leiate mõtteid; kunagi ei satu te meele peale. Kui sellest saab teie enda kogemus – mitte sellepärast, et mina nii ütlen, mitte sellepärast, et sellest laulab Tilopa, ei, sellest pole kasu – kui sellest saab teie kogemus, kui sellest saab teie teadmine, siis äkitselt hakkavad paljud asjad muutuma. Sest te olete meele kohta midagi suurt teada saanud, ning nüüd võib sellele paljugi järgneda.
Jälgige meelt ja vaadake, kus see on ja mis see on. Te tunnete mõtteid mööduvat ja nende vahel on tühimikud. Ja kui te kaua jälgite, siis näete, et tühimikke on rohkem kui mõtteid, sest iga mõte peab olema eraldi teisest mõttest; tegelikult, iga sõna peab olema eraldi teisest sõnast. Mida sügavamale te lähete, seda rohkem tühimikke leiate – üha suuremaid tühimikke. Mõte hõljub, siis tuleb tühimik, kus mõtteid pole; selle järel tuleb järgmine mõte, järgmine tühimik.
Kui te pole teadlikud, ei näe te vahemikke; te hüppate ühe mõtte juurest teise juurde, aga tühimikke ei näe kunagi. Kui saate teadlikuks, siis näete üha rohkem tühimikke. Kui saate täiesti teadlikuks, siis leiate kilomeetrite kaupa tühimikke. Ja neis tühimikes sünnib satori. Nendes tühimikes koputab teie uksele tõde. Nendes tühimikes tuleb külaline. Nendes tühimikes mõistetakse jumalikkust, või mis tahes moel teile meeldib seda väljendada. Kui teadlikkus on täiuslik, siis on olemas vaid eimiski tohutu tühimik.
Just nagu pilved – need liiguvad. Need võivad olla nii tihedad, et te ei näe nende taga taevasina, taevasina on kadunud, olete pilvedest kaetud. Kui jälgite edasi, siis üks pilv liigub ja teine pole veel ilmunud