Tiibeti vanades koolides oli alati keegi hullumeelne, et otsijad saaksid ta silmi vaadata. Hullu hinnati väga. Ta oli otsitud, sest klooster ei saanud ilma hulluta olemas olla. Temast sai jälgimise objekt. Otsijad jälgisid hullu, tema silmi, ja püüdsid seejärel vaadata maailma nagu hullumeelne vaatas. Need olid ilusad ajad.
Idas pole hullumeelsed kunagi kannatanud, nagu nad Läänes on kannatanud. Idas olid nad hinnatud: hull oli midagi erilist. Ühiskond hoolitses tema eest; teda austati, sest tal olid targa elemendid, lapse elemendid. Ta on erinev niinimetatud ühiskonnast, kultuurist, tsivilisatsioonist; ta on sellest välja langenud. Muidugi, ta on allapoole langenud; tark tõuseb ülespoole, hull langeb allapoole – see on vahe –, aga mõlemad on välja langenud. Ja neil on teatud sarnasus. Vaadelge hullu ja seejärel püüdke oma silmi mitte keskendada.
Mõne kuu eest tehti Harvardis katse ja see oli suur üllatus, uskumatu. Püüti leida, kas maailm, nagu meie seda tunneme, on selline või mitte, sest viimastel aastatel on nii mõndagi avastatud.
Me näeme maailma mitte nagu see on, vaid sellisena, nagu me temalt ootame; me projitseerime.
Juhtus, et suur laev lähenes esimest korda ühele Vaikse ookeani saarele. Saarerahvas ei näinud seda – mitte ükski ei näinud! Laev oli tohutu, ent inimesed, nende silmad olid häälestunud nii, et nägid vaid väikseid paate. Nad polnud kunagi nii suurt laeva näinud; nad polnud kunagi midagi sellist näinud. Nende silmad lihtsalt ei näinud laeva, silmad lihtsalt keeldusid seda nägemast.
Harvardis katsetati seda ühe noormehega: talle anti moonutavate klaasidega prillid ja ta pidi neid nädal aega kandma. Esimesel kolmel päeval oli ta õnnetu, sest kõik oli moondunud, kogu maailm! See pani tal pea kohutavalt valutama, nii et ta ei saanud magada. Isegi kinnisilmi nägi ta neid moondunud kujusid, nägusid, puid, teid. Ta ei suutnud isegi kõndida, sest ei teadnud, mis oli tõsi ja mille oli tekitanud moonutatud klaaside projektsioon.
Ent juhtus ime! Pärast kolmandat päeva oli ta sellega harjunud, moonutused kadusid. Prillid olid samad, moonutavad, aga ta hakkas maailma nägema samal vanal viisil. Nädalaga oli kõik korras: polnud peavalu ja teadlased olid üllatunud – nad ei suutnud juhtunut uskuda. Noormehe silmad olid prillid täielikult hüljanud, nagu need polekski ees. Prillid olid ees ja moonutasid maailma, aga silmad olid hakanud nägema maailma nii, nagu neid oli õpetatud.
Keegi ei tea, kas see, mida te näete, on olemas või mitte. See võib olla selline, aga võib olla ka hoopis teistsugune. Värvid ja vormid, mida te näete – kõike projitseerivad silmad. Ja kui vaatate fikseeritult, keskendunult oma vanade mallide järgi, siis näete asju vastavalt oma harjumusele. Sellepärast ongi hullumeelsel vedel pilk, pilk puudub; vaatamine ja mittevaatamine üheskoos.
See pilk on kaunis. See on üks tähtsamatest tantra tehnikatest.
„Kui keegi näeb eimiskit, vaadeldes maailmaruumi …”
Ärge nähke, lihtsalt vaadake. Alguses, mõne esimese päeva jooksul te näete midagi lihtsalt vanast harjumusest. Me kuuleme asju vanast harjumusest. Me näeme asju vanast harjumusest. Me mõistame asju vanast harjumusest.
Üks Gurdžijevi suuremaid õpilasi, P. D. Uspenski, nõudis oma õpilastelt üht kindlat asja, ja kõik olid selle vastu ning paljud isegi lahkusid selle nõudmise pärast. Kui keegi ütles: „Eile te rääkisite …”, siis ta kohe katkestas ja ütles: „Ärge niimoodi öelge. Öelge: „Ma sain aru, et eile ütlesite te …” Lisage „Ma sain aru …” Ärge öelge, mida mina ütlesin; te ei tea seda. Rääkige sellest, mida te kuulsite.” Ja ta nõudis seda nii väga, sest me oleme harjumuste kütkes.
Te võisite öelda: „Piiblis on öeldud, et…” ja ta ütles: „Ärge nii öelge! Öelge lihtsalt, et te saate aru, et Piiblis on nii öeldud.” Iga lause puhul ta nõudis: „Pidage alati meeles, et see on teie arusaam.”
Me unustame pidevalt. Ta õpilased unustasid seda pidevalt iga päev, aga tema oli selles suhtes kangekaelne. Ta ei lasknud sul edasi rääkida. Ta ütles: „Minge tagasi. Öelge enne: „Ma saan aru, et te ütlesite seda, see on minu arusaam” – sest te kuulete enda järgi, näete enda järgi, teil on kindlaksmääratud kuulmismudel ja nägemismudel.
Sellest tuleb loobuda. Et tunda olemist, tuleb kõigist fikseeritud hoiakutest loobuda. Teie silmad peavad olema aknad, mitte projektorid. Teie kõrvad peavad olema uksed, mitte projektorid.
Juhtus kord nii.
Üks psühhoanalüütik, kes õppis koos Gurdžijeviga, püüdis teha katset. Pulmatseremoonial tegi ta lihtsa, ent kena eksperimendi. Ta seisis kõrval … inimesed möödusid temast, ta jälgis neid ja mõistis, et inimesed ei saanud aru, mida neile öeldi … nii palju rahvast oli sellel rikka mehe pulmatseremoonial. Psühhoanalüütik liitus nendega ja ütles väga vaikselt ühele inimesele: „Mu vanaema suri eile.” Mees vastas: „Nii tore, see on suurepärane.” Teisele ütles ta sedasama ja talle vastati: „Kui kena teist.” Ja peigmees vastas, kui talle seda öeldi: „Vanamees, ka sinul on aeg talle järgneda.”
Keegi ei kuula kedagi. Te kuulete seda, mida soovite kuulda. Ootused on teie spetsifikatsioonid – need on prillid. Teie silmad peaksid olema aknad – selline on tehnika.
Silmadest ei tohiks midagi välja minna, sest kui midagi läheb, siis tekib pilv. Siis näete asju, mida pole, hallutsinatsioone … laske silmadesse puhtus ja selgus, samuti kõrvadesse; kõik teie meeled peaksid olema selged; puhas vastuvõtt; ainult siis avaldub teile eksistents. Ja kui te eksistentsi tunnete, siis teate, et olete buda, jumal, sest eksistentsis on kõik jumalik.
„Kui keegi näeb eimiskit, vaadeldes maailmaruumi,
kui keegi jälgib meelt meelega …”
Kõigepealt vaadake taevasse; heitke pikali ja vaadake taevast. Tuleb püüda vaid üht: ärge vaadake midagi. Algul teil see kuidagi ei õnnestu, unustate pidevalt. Aga te ei suuda pidevalt meeles pidada. Ärge olge nördinud; see on loomulik, sest harjumus on kestnud pikka aega. Nagu teil meelde tuleb, loobuge keskendumisest; lihtsalt vaadake taevast: ärge tehke midagi, ainult vaadake. Varsti tuleb aeg, kui võite taevasse vaadata, püüdmata seal midagi näha.
Seejärel püüdke teha sedasama oma sisemise taevaga:
„kui keegi jälgib meelt meelega …”
Seejärel sulgege silmad ja vaadake enda sisse, midagi otsimata, sellesama puuduva pilguga. Mõtted hõljuvad, aga te ei otsi ega vaata neid, te lihtsalt vaatlete. Kui need tulevad, siis on hea, kui ei tule, on samuti hea. Siis olete võimelised tühimikke nägema: üks mõte läheb ja teine tuleb – ja tühimik. Seejärel hakkate vähehaaval nägema, et mõte muutub läbipaistvaks, isegi kui mõte teist möödub, näete ikka tühimikku, näete seda pidevalt taevas, mis on peidus pilvede taga.
Mida rohkem te end sellele visioonile häälestate, seda vähem on mõtteid, neid tuleb üha vähem ja vähem. Tühimikud muutuvad suuremaks. Minutite jooksul ei tule ühtki mõtet, kõik on sees nii vaikne ja rahulik – te olete esimest korda koos. Kõik tundub täielik õndsus, miski ei sega. Ja kui see vaade saab teile omaseks, siis see muutub … See on üks loomulikumaid asju, tuleb lihtsalt mitte-keskenduda, mitte-mõjutuda. Erinevused kaotatakse … Siis pole enam head, halba, inetut ega ilusat … ja jõutakse budasusesse.
Budasus tähendab kõrgeimat virgumist. Kui pole erisusi, on kõik jaotused kadunud; saavutatud on ühtsus ja jääb ainult üks. Te ei saa seda isegi üheks nimetada, sest ka see on osa kahesusest. Üks jääb alles, ent seda ei saa üheks nimetada, sest kuidas seda teha, ilma et te sisimas ütleksite kaks. Ei, te ei ütle, et üks jääb alles, vaid et kaks on kadunud; palju on kadunud. Nüüd on tohutu ühesus ja millelgi pole piire.
Üks puu sulandub teisesse, maa sulandub puudesse, puud sulanduvad taevasse, taevas sulandub tausta; sina sulandud minusse, mina sulandun sinusse, kõik sulandub, erisused kaovad, sulades ja sulandudes üksteisesse nagu lained teistesse lainetesse. Tohutu ühesus vibreerib,