Mida kaugemale tagasi te lähete, seda rahulikuma leiate Maa olevat – üha vähem on ülekandjaid. Buddha ajal või Laozi ajal oli maailm väga rahulik ja loomulik; see oli taevas. Miks? Elanikkond oli väga väike – see on üks asi. Inimesed ei olnud eriti suured mõtlejad, nad kaldusid pigem tundma kui mõtlema. Ja inimesed palvetasid. Hommikul oli esimene asi palvetada. Õhtul oli viimane asi palvetada. Ja päeva jooksul samuti, kui nad aega leidsid, siis palvetasid nad oma sisimas.
Mis on palve? Palve on kõigile õnnistuse saatmine. Palve on kõigile kaastunde saatmine. Palve on negatiivsetele mõtetele vastandi loomine; see on positiivsus.
See ongi kolmas aspekt mõtete kohta, et need on asjad, jõud, ja te peate nendega väga ettevaatlikult ringi käima.
Tavaliselt, olemata teadlik, te muudkui mõtlete midagi. Raske on leida inimest, kes pole sooritanud mõttes palju mõrvu; raske on leida inimest, kes pole mõttes teinud igasuguseid patte ja kuritegusid – ja siis need asjad juhtuvadki. Pidage meeles, et te ei pruugi tappa, aga teie pidev mõtlemine tapmisest võib luua olukorra, kus keegi tapetakse. Teine inimene võib võtta teie mõtte, sest igal pool on nõrgemaid inimesi ja mõtted voolavad nagu vesi: allapoole. Kui te millelegi pidevalt mõtlete, siis keegi nõrgem võib võtta teie mõtte ja minna ning kellegi tappa.
Sellepärast ütlevad need, kes tunnevad inimese sisemist tegelikkust, et juhtugu Maa peal mis tahes, kõik on selle eest vastutavad, kõik. See, mis Vietnamis juhtus, polnud vaid Nixoni vastutusel, vaid kõik, kes mõtlevad, vastutavad samuti. Vaid üht inimest ei saa teha vastutavaks ja see on inimene, kellel pole meelt, aga muidu on kõik inimesed vastutavad kõige eest, mis toimub. Maa on põrgu, teie olete selle loojad; teie võtate sellest osa.
Ärge veeretage vastutust kellegi teise kaela. Teie olete samuti vastutavad, see on kollektiivne fenomen. Haigus võib kus tahes välja lüüa, plahvatus võib toimuda miljoneid tuhandeid kilomeetreid teist eemal – aga see ei muuda midagi, sest mõte pole ruumiline, sel pole ruumi vaja.
Sellepärast see liigubki kõige kiiremini. Isegi valgus ei suuda nii kiiresti liikuda, sest isegi valguse jaoks on vaja ruumi. Mõte liigub kõige kiiremini. Tegelikult ei lähe sel üldse aega, mõtte jaoks pole ruumi olemas. Te võite olla siin, millestki mõelda, ja see juhtub Ameerikas. Kuidas te vastutate? Ükski kohus ei saa teid süüdi mõista, aga olemise viimse kohtu ees teid karistatakse – juba ongi teid karistatud. Sellepärast te oletegi nii õnnetud.
Inimesed tulevad minu juurde ja ütlevad: „Me pole kellelegi halba teinud, aga oleme ikka nii õnnetud.” Te ei pruugigi teha, vaid mõelda, ja mõtlemine on peenem kui tegu. Inimene võib end teo vastu kaitsta, aga ei saa end kaitsta mõtte vastu. Mõtete ees on kõik haavatavad.
Mittemõtlemine on hädavajalik, kui tahate täielikult vabaneda patust, kuritegudest, kõigest sellest, mis teie ümber toimub – ja see on buda tähendus.
Buda on inimene, kes elab ilma meeleta; seega pole ta vastutav. Sellepärast me Idas ütlemegi, et ta ei kogu kunagi karmat, ta ei kogu kunagi tulevikuks raskusi. Ta elab, kõnnib, liigub, sööb, räägib; ta teeb paljusid asju, seega peaks ta karmat koguma, sest karma tähendab toimekust. Ent Idas öeldakse, et isegi siis, kui buda tapab, ei kogu ta karmat. Miks?
See on lihtne: ta teeb kõike nii, et ta meelt selles pole. Ta on spontaanne; see pole aktiivsus. Ta ei mõtle sellele, see juhtub. Ta pole tegija. Ta liigub nagu tühjus. Tema mõtted pole sellega seotud, ta ei mõtle seda teha. Aga kui olemine laseb sel juhtuda, siis laseb ta sel juhtuda. Tal pole enam ego, mis vastu paneks, pole enam ego, mis teeks.
See on tühi olemise ja isetuse tähendus: lihtsalt olla mitteolemine, anattā, isetus. Siis ei kogu te midagi; siis pole te vastutavad millegi eest, mis teie ümber toimub, siis te ületate.
Iga üksik mõte loob midagi teile ja teistele. Olge virged!
Aga kui ma ütlen „virge”, ei tähenda see häid mõtteid, ei, sest kui mõtlete häid mõtteid, siis nende kõrval on ka halvad mõtted. Kuidas saab hea olemas olla ilma halvata? Kui mõtlete armastusest, siis selle kõrval, selle taga on peidetud vihkamine. Kuidas te saaksite mõelda armastusest ilma vihkamisest mõtlemata? Te ei pruugi mõelda teadlikult, armastus võib olla meele teadlikus kihis, aga ebateadlikus on peidus vihkamine – need liiguvad koos.
Kui mõtlete kaastundest, siis mõtlete julmusest. Kas te suudate mõelda kaastundest, ilma et mõtleksite julmusest? Kas te suudate mõelda vägivallatusest, ilma et mõtleksite vägivallast? Juba sõnaga vägivallatus on vägivald kaasas; see on selle kontseptsioonis. Kas suudate mõelda brahmacharya’st, tsölibaadist, ilma et mõtleksite seksist? See on võimatu, sest mida tähendab tsölibaat, kui seksist ei mõelda? Ja kui brahmacharya põhineb mõttel seksist, mis liiki brahmacharya see siis on?
Ei, mittemõtlemisega kaasneb hoopis teistsugune olemisviis: pole head, pole halba, lihtsalt mittemõtlemisseisund. Sa lihtsalt vaatled, lihtsalt oled teadlik, aga ei mõtle. Ja kui tuleb mõni mõte … see tuleb, sest mõtted pole sinu omad; need vaid hõljuvad õhus. Nende ümber on „mõttesfäär” – just nagu õhk on su ümber, nii on su ümber ka mõtted, ja need tulevad iseenesest. Need peatuvad vaid siis, kui muutud teadlikumaks. Selles on midagi: kui muutud teadlikumaks, siis mõte lihtsalt kaob, sulab, sest teadlikkusel on suurem energia kui mõttel.
Teadlikkus on mõtetele nagu valgus. Otsekui süütaksid toas lambi ja pimedus ei saa siseneda. Nüüd kustuta lamp, ning igalt poolt tuleb pimedus; ei lähe minutitki, ei lähe hetkegi, ja pimedus on kohal. Kui tuli majas põleb, siis ei saa pimedus siseneda. Mõtted on nagu pimedus: need tulevad ainult siis, kui pole valgust. Teadlikkus on tuli; sa muutud teadlikumas, ja tuleb vähem mõtteid.
Kui oled oma teadlikkusega päriselt üks tervik, siis ei sisene sinusse mõtted; sinust on saanud läbitungimatu kindlus, miski ei suuda sinust läbi tungida. Mitte et oleksid suletud, pidage meeles; sa oled täiesti avatud, aga lihtsalt teadlikkuse energiast saab sinu kindlus. Ja kui mõtted võivad sinusse siseneda, siis need tulevad ja lähevad. Sa näed, kuidas need tulevad, ja selleks ajaks, kui need sinu juurde jõuavad, need pöörduvad. Siis võid igal pool liikuda, isegi põrgus, aga miski ei saa sind mõjutada. Seda me nimetamegi virgumiseks.
Nüüd püüdke aru saada Tilopa suutrast:
„Kui keegi näeb eimiskit, vaadeldes maailmaruumi,
kui keegi jälgib meelt meelega,
purustab ta erisused ja jõuab budasusse.”
Kui keegi näeb eimiskit, vaadeldes maailmaruumi ... See on tantristlik meetod; vaadata maailmaruumi, taevasse, otsimata, vaadata tühja pilguga. Vaadata, ent mitte midagi otsida: lihtsalt tühja pilguga.
Vahel näete te hullumeelse silmis seda tühja pilku – ja teatud mõttes on hullud ja teadjad sarnased. Hull vaatab sulle otsa, aga näha on, et ta ei vaata sind. Ta lihtsalt vaatab läbi sinu nagu oleksid klaasist, läbipaistev; sa oled tal lihtsalt tee peal ees, sind ta ei vaata. Ja sa oled tema jaoks läbipaistev: ta vaatab sinu taha, sinust läbi. Ta vaatab, ilma et sind vaataks; ilma et ta midagi vaataks; ta lihtsalt vaatab.
Vaadake taevasse midagi otsimata, sest kui otsite midagi, siis peab tulema pilv. „Midagi” tähendab pilve; „mitte midagi” tähendab taevasina. Ärge otsige mingit objekti. Kui otsite objekti, siis juba teie vaade loob selle: tuleb pilv, ja siis vaatate pilve. Ärge vaadake pilvi. Isegi kui pilved on olemas, ärge vaadake neid – lihtsalt vaadake; laske neil hõljuda, need on olemas. Äkitselt saabub hetk, mil olete „mittevaatamisele” häälestunud – pilved teie jaoks kaovad, jääb ainult taeva avarus. See on raske, sest silmad keskenduvad millelegi ja teie silmad on häälestunud millegi vaatamisele.
Vaadake vastsündinut. Tal on samasugused silmad nagu targal või hullumeelsel – ta silmad on lõdvad ja hõljuvad. Ta võib silmad keskele kokku tuua; ta võib lubada iiristel silmanurgas hõljuda, silmad pole veel fikseeritud. Tema organism on vedel, ta närvisüsteemil pole veel struktuuri, kõik hajub. Laps vaatab, ilma et ta midagi vaataks – see on hullumeelse pilk. Vaadelge last; teil on vaja sedasama pilku, sest te peate jõudma oma teise lapsepõlve.
Jälgige hullumeelset,