Pidage seda meeles, sest kerge on teadmistest sõltuvusse sattuda. See on sõltuvus; see on narkootikum. LSD ja marihuaana pole nii ohtlikud. Mingis mõttes on need sarnased, sest marihuaana laseb sul heita pilgu millelegi, mida pole olemas; see annab sulle unenäo, mis on täiesti subjektiivne, see annab hallutsinatsiooni. Teadmistega on sama lugu: need annavad sulle teadmishallutsinatsiooni. Sa hakkad tundma, et tead, sest suudad veedasid peast tsiteerida; tead, sest oskad vaielda; tead, sest sul on väga loogiline ja terav mõistus. Ära ole rumal! Loogika pole kunagi kedagi tõe juurde juhatanud.
Ratsionaalne meel on lihtsalt mäng. Kõik vaidlused on alaealistele. Elu on vaieldamatult olemas ja tõel pole tõendeid tarvis; sel on vaja ainult sinu südant, mitte argumente – ainult armastust, usaldust, valmisolekut vastu võtta.
„Mahāmudrā on väljaspool kõik sõnu ja sümboleid,
aga sinule, Naropa, tõsisele ja truule,
tuleb öelda seda:
Tühjus ei vaja usaldust;
mahāmudrā puhkab eimiskil.
Ilma pingutuseta,
jäädes vabaks ja loomulikuks,
võib ikke murda –
ja saavutada vabanemise.”
Kusagilt ei leia te tähendusrikkamaid sõnu. Püüdke aru saada igast nüansist, mida Tilopa püüab öelda.
„Tühjus ei vaja usaldust”
Kui on olemas miski, siis vajab see toetust; see vajab usaldust. Aga kui on olemas eimiski, tühjus, siis pole toetust vaja. See on kõigi teadjate sügavaim arusaam: et sinu olemine on mitteolemine. Öelda, et see on olemine, on vale, sest see pole miski, see ei sarnane miskiga. See on nagu eimiski: tohutu tühjus, millel pole piire. See on antama, mitte-sina; sinu sees sind pole. Kõik tunded sinust endast on valed. Kõik samastumised – „ma olen see ja teine” – on valed.
Kui jõuate viimseni, kui jõuate oma sügavaima tuumani, siis äkitselt mõistate, et te pole see ega teine, te pole mitte keegi. Te pole ego, vaid lihtsalt tohutu tühjus. Ja vahel, kui istute, panete silmad kinni ja tunnete, kes te olete – kus te siis olete? Minnes sügavamale, võite kartma hakata, sest mida sügavamale lähete, seda sügavamalt tunnete, et te pole keegi, olete eimiski. Sellepärast kardavadki inimesed nii väga meditatsiooni. See on surm. See on ego surm ja ego on lihtsalt võlts kontsept.
Tänapäeval on füüsikud teadusuuringutega aine sügavustesse tungides sama tõeni jõudnud. Selle, milleni Buddha, Tilopa ja Bodhidharma jõudsid kaemuse kaudu, on avastanud teadus ka välisilmas. Nüüd öeldakse, et ainet pole olemas, aine on iseduse paralleelsubstants.
Kivi on olemas; sa tunned, et see on väga aineline. Sa võid kellelegi vastu pead lüüa ja veri hakkab jooksma, inimene võib isegi surra, see on väga aineline. Aga küsi füüsikutelt; nad ütlevad, et see on „mitteaine”, seal pole midagi. Nad ütlevad, et see on lihtsalt energeetiline fenomen: paljud energiavood, mis kivis ristuvad, annavad ettekujutuse ainest. Nagu joonistaksid paberile ristuvaid kriipse, ning jooned kohtuvad ühes punktis ja see tõuseb. Seda punkti polnud, kaks joont ristuvad ja see tõuseb, palju jooni ristub ja punkt tõuseb. Kas see punkt on päriselt olemas või kas joonte ristumine tekitab lihtsalt illusiooni, et punkt on olemas?
Füüsikud ütlevad, et joonte ristumine loob mateeria. Kui küsida, mis need energiajooned on, siis need pole materiaalsed; neil pole kaalu; need on mittemateriaalsed. Mittemateriaalsete joonte ristumine annab illusiooni materiaalsest asjast; väga ainelisest nagu kivi.
Buddha saavutas valgustuse 25 sajandit enne Einsteini: et sees pole kedagi, ainult ristuvad energiajooned tekitavad tunde isedusest. Buddha tavatses öelda, et ise on nagu sibul: koorid seda, üks kiht tuleb ära ja selle all on teine. Muudkui koorid kiht kihi haaval, ja mis lõpuks järele jääb? Kogu sibul on kooritud, ja te pole seest midagi leidnud.
Inimene on nagu sibul. Te koorite mõttekihte, tundekihte, ja lõpuks, mille te leiate? Ei midagi. See eimiski ei vaja kaitset. See eimiski eksisteerib ise. Seepärast Buddha ütlebki, et Jumalat pole olemas; Jumalat pole vaja, sest Jumal on tugi. Buddha ütleb, et loojat pole, sest eimiskit pole vaja luua. See on üks kõige keerulisemaid kontseptsioone, enne kui te pole seda mõistnud.
Sellepärast ütleb Tilopa:
„Mahāmudrā on väljaspool kõiki sõnu ja sümboleid …”
Mahāmudrā on eimiski-kogemus; lihtsalt sind pole olemas, ja kui sind pole olemas, kes siis kannatab? Kes see on, kellel on valu ja piin? Kes on masendunud ja kurb ning kes on õnnelik ja õnnis? Buddha ütleb, et kui tunned, et oled õnnis, siis saab sinust jälle kannatuse ohver, sest sa oled ikka veel seal. Kui sind pole, täiesti, lõplikult, siis pole kannatust ega õndsust – ja see on tõeline õndsus. Siis ei saa sa tagasi langeda. Eimiski saavutamine tähendab kõige saavutamist.
Mu jõupingutused teiega tähendavad samuti teie juhtimist mittemiski poole, teie juhtimist täielikku vaakumisse.
„Tühjus ei vaja usaldust;
mahāmudrā puhkab eimiskil.
Ilma pingutuseta,
jäädes vabaks ja loomulikuks,
võib ikke murda –
ja saavutada vabanemise.”
Esimene asi, millest tuleb aru sada, on see, et ise kontseptsiooni on loonud mõistus; sinus pole sind ennast.
Juhtus kord järgmine lugu.
Suur budist, valgustunu, kutsuti kuninga juurde, et ta kuningat õpetaks. Selle budistliku munga nimi oli Nagasena ja kuningas oli Aleksandri regent. Kui Aleksander Indiast tagasi tuli, jättis ta sinna regendiks Menandrose, kelle Indiapärane nimi oli Milinda. Milinda palus Nagasenal tulla end õpetama. Ta oli sellest väga huvitatud ja oli kuulnud Nagasenast palju jutte. Õukonnas liikusid kuulujutud: „See on harv juhus! Harva juhtub, et inimene puhkeb õitsele, ja see inimene on õitsele puhkenud. Tal on mingi tundmatu, mõistatusliku energia aroom. Ta kõnnib maa peal, aga pole maa pealt.” Milindat see huvitas, ta kutsus mehe enda juurde.
Sõnumitooja, kes Nagasena juurde saadeti, tuli tagasi ja oli hämmeldunud, sest Nagasena ütles: „Jah, kui ta kutsub, siis Nagasena tuleb. Aga ütle talle, et pole kedagi Nagasena sarnast. Kui ta kutsub, siis ma tulen, aga ütle talle täpselt nii, et pole kedagi nagu „mina olen”. Mind enam pole.” Sõnumitooja oli hämmeldunud, sest kui Nagasenat enam pole, kes siis tuleb?
Milinda oli samuti hämmeldunud. Ta ütles: „See mees räägib mõistatuslikult. Aga las ta tuleb.”
Milinda oli kreeklane ja Kreeka mõistus on põhimõtteliselt loogiline.
Maailmas on ainult kaks mõistuse varianti, indialased ja kreeklased. Indialased on ebaloogilised ja kreeklased on loogilised. Indialane liigub pimedates sügavustes, metsikutes sügavustes, kus pole piire, kõik on udune ja pilvine. Kreeklase mõistus liigub loogiliselt, otse, kus kõik on määratletud ja klassifitseeritud. Kreeklase mõistus liigub tuntusse. Indialase mõistus liigub tundmatusse ja veelgi rohkem tundmatusse. Kreeklase mõistus on täiesti ratsionaalne; indialase mõistus on täiesti vastuoluline. Niisiis, kui te leiate minus palju vastuolusid, siis ärge muretsege. Nii ongi: Idas on vastuolu võimalus midagi edasi anda.
Milinda ütles: „See mees tundub olevat mõistusevastane, ta on hulluks läinud. Kui teda pole, kuidas võiks ta siia tulla? Aga las ta tuleb, vaatame. Ma tõestan, et oma tulekuga tõestab ta seda, et on olemas.”
Siis Nagasena tuligi. Milinda võttis ta väraval vastu ja ütles esimese asjana: „Ma olen hämmeldunud; sa tulid, ehkki ütlesid, et sind pole olemas.”
Nagasena ütles: „Ma ütlen seda endiselt. Teeme selle asja selgeks.”
Kogunes