Mis siis teha? Ärge looge usalduse vastast usku. Olge lihtsalt ükskõiksed usu ja kahtluse vastu ning andke rohkem energiat armastusele, armastage rohkem, armastage tingimusteta. Kui armastate, siis te lihtsalt eksisteerite armastavamal viisil – mitte ainult õpetaja suhtes, vaid kõige suhtes, mis teid ümbritseb – puude ja kivide ja taeva ja maa suhtes. Sinust, sinu olemusest, sinu olemuse tuumast saab armastuseilming. Siis tõuseb usaldus ja ainult sellise usalduse puhul kingitakse midagi sellist nagu „Mahāmudrā laul”. Kui Naropa oli valmis, siis kinkis Tilopa talle selle.
Niisiis, pidage meeles, koos õpetajaga pole te „mõistuserännakul”. Kahtlus ja usk on mõlemad „mõistuserännakul”. Koos õpetajaga olete „südamerännakul”. Ja süda ei tea, mis on kahtlus, süda ei tea, mis on usk; süda lihtsalt tunneb usaldust. Süda on nagu väike laps. Väike laps klammerdub isa käe külge ja sinna, kuhu läheb isa, läheb ka laps, uskumata või kahtlemata; laps on jagamatu. Kahtlus on pool; usk on pool. Laps on terviklik, täielik; ta lihtsalt läheb koos isaga sinna, kuhu läheb isa. Kui õpilane muutub lapse sarnaseks, ainult siis kingitakse talle neid teadvuse kõrgemate tippude kingitusi.
Kui sinust saab kõige sügavam vastuvõtlikkuseorg, siis antakse sulle teadvuse kõige kõrgemad tipud. Ainult org suudab tippu vastu võtta. Õpilane peab olema täiesti naiselik, vastuvõtlik, otsekui üsk. Ainult siis juhtub selline fenomen nagu selles laulus.
Tilopa on õpetaja. Naropa on õpilane, ja Tilopa ütleb:
„Mahāmudrā on väljaspool kõiki sõnu ja sümboleid,
aga sinule, Naropa, tõsisele ja usaldavale,
tuleb öelda …”
See on väljaspool sõnu ja sümboleid, kõiki sõnu ja kõiki sümboleid. Kuidas saab siis seda öelda? Kui see on tõesti väljaspool kõiki sõnu ja sümboleid, kuidas saab siis seda sõnadesse panna? Kas on mingitki võimalust? Jah, on küll; kui on olemas Naropa, siis on ka võimalus; kui on olemas õpilane, siis on ka võimalus. Sõltub õpilasest, kas ta leiab selle või mitte.
Kui õpilane on nii vastuvõtlik, et tal pole enda meelt, siis ei kaalu ta, kas see on õige või vale. Kui tal on enda meel olemas, siis järgneb ta õpetajale, on lihtsalt vastuvõtlik, on tühjus, mis on valmis tervitama tingimusteta kõike, mida antakse; siis pole vaja sõnu ja sümboleid, siis saab midagi anda. Te võite seda sõnade vahelt kuulda, te võite seda ridade vahelt lugeda, siis on sõnad vaid vabandus. Tõelised asjad toimuvad otse sõnade kõrval.
Sõna on lihtsalt trikk, vahend. See, mis tegelikult on, järgneb sõnadele varjuna. Kui olete liialt mõistuses kinni, siis kuulate sõnu ja seda ei saa edasi anda. Aga kui te pole üldse mõistuses kinni, siis need õrnad varjud, mis sõnadele järgnevad – väga õrnad, mida saab ainult südamega näha, nähtamatud varjud, nähtamatud teadvusevirvendused, võnked – siis on osadus nendega kohe võimalik.
Pea seda meeles, ütleb Tilopa:
„… aga sinule, Naropa, tõsisele ja usaldavale,
tuleb öelda …”
Seda, mida ei saa sõnadesse panna, peab õpilasele ütlema. Selle, mida ei saa sõnadesse panna, mis on täiesti nähtamatu, peab õpilasele nähtavaks tegema. See sõltub mitte ainult õpetajast, see sõltub õpilasest isegi rohkem. Tilopal vedas, et ta Naropa leidis. Mõni õnnetu õpetaja ei leidnud kunagi õpilast nagu Naropa. Ning kõik, mis nad saavutasid, kadus koos nendega, sest polnud kedagi seda vastu võtmas.
Mõnikord on õpetajad rännanud tuhandeid kilomeetreid, et õpilast leida. Tilopa ise läks Indiast Tiibetisse, et leida õpilast Naropat. Tilopa rändas läbi kogu India ega suutund leida inimest, kes oleks olnud võimeline sellist kingitust vastu võtma, kes oleks seda hinnanud, kes oleks selle omaks võtnud, kes oleks suutnud seeläbi uuesti sündida. Kui Naropa kingituse vastu võttis, muutus ta täielikult. Siis olevat Tilopa Naropale öelnud: „Nüüd mine ja leia endale oma Naropa.”
Naropal õnnestus samuti leida õpilane, kelle nimi oli Marpa. Marpal õnnestus leida õpilane, kelle nimi oli Milarepa. Aga seejärel traditsioon kadus, polnud enam selle suurusjärgu õpilasi. Palju kordi on religioon maale jõudnud ja kadunud; see tuleb ka tulevikus ja kaob jälle. Religioon ei või muutuda kirikuks; religioon ei või muutuda sektiks. Religioon sõltub isiklikust vastuvõtust, isiklikust osadusest. Tilopa religioon oli olemas ainult nelja põlvkonna jooksul: Naropast Milarepani, ja siis see kadus.
Religioon on nagu oaas: kõrb on tohutu, ja mõnikord ilmub kõrbe tillukestes osades religioon. Kuni see kestab, otsige seda; kuni see on olemas, jooge sellest; see on väga haruldane.
Jeesus ütles oma õpilastele mitu korda: „Ma olen siin veel natuke aega ja kuni ma siin olen, sööge mind, jooge mind. Ärge jätke seda võimalust kasutamata.” Sest möödub tuhandeid aastaid … ja Jeesuse-sarnast inimest ei pruugi enam olla. Kõrb on tohutu. Oaas mõnikord ilmub ja kaob, sest see tuleb tundmatusest; see vajab ankrut. Kui ankrut pole, siis ei saa see jääda. Naropa on ankur.
Ma tahaksin teile sedasama öelda: „Kuni olen veel siin, ärge jätke võimalust kasutamata.” Ja te võite selle kaotada tühistes asjades. Te võite takerduda mõttetusse, vaimsesse rämpsu. Te võite jätkata poolt ja vastu mõtteviisi, ja siis kaob oaas kiiresti. Te võite hiljem poolt või vastu olla. Praegu aga jooge sellest, sest pärast tuleb palju elusid, mille jooksul võib poolt ja vastu olla, sellega pole kiiret. Aga kuni see kestab, jooge sellest!
Kui olete joonud Jeesusest või Naropast, siis muutute täiesti. See muutumine on väga lihtne ja kerge, see on loomulik protsess. Selleks läheb vaja vaid mullaks saamist ja seemne vastuvõtmist, üsaks saamist ja seemne vastuvõtmist.
„Mahāmudrā on väljaspool kõiki sõnu ja sümboleid,
aga sinule, Naropa, tõsisele ja truule,
tuleb öelda seda …”
Seda ei saa väljendada, see on väljendamatu, ent Naropale tuleb seda öelda. Kui õpilane on valmis, siis ilmub õpetaja, peab ilmuma. Kui on olemas sügav vajadus, siis tuleb see rahuldada. Kogu olemine vastab teie sügavamatele vajadustele, aga vajadus peab olemas olema; muidu võite Tilopast, Buddhast, Jeesusest mööda minna ja te ei pruugi sellest arugi saada.
Tilopa elas sellel maal. Keegi ei kuulanud teda – ja ta oli valmis kinkima ülimat kingitust. Mis juhtus? Sellist asja on sellel maal palju kordi juhtunud – selle taga peab midagi olema. Sellist asja on sellel maal rohkem juhtunud kui kusagil mujal, sest siin on sündinud rohkem Tilopasid. Kuid miks pidi Tilopa Tiibetisse minema? Miks pidi Bodhidharma Hiinase minema?
See maa teab liiga palju, see maa elab liiga palju oma peas. Sellepärast on raske leida südant … sel brahmanite ja panditite maal, sel teadjate ja filosoofide maal. Nad tunnevad kõiki veedasid, kõiki upanišade; nad võivad peast lugeda kõiki pühakirju – mõistuse maal. Sellepärast ongi sellist asja nii palju kordi juhtunud.
Isegi mina tunnen – nii palju kordi olen seda tundnud –, et kui brahmiin tuleb siia, on raske suhelda. Inimene, kes teab liiga palju, muutub võimatuks … sest ta teab, ilma et teaks. Ta on kogunud palju kontsepte, teooriaid, doktriine, pühakirju. See on ta teadvusele koorem; ta ei õitse. See pole tema ise; see kõik on laenatud, ja kõik, mis laenatud, on rämps, praht. Visake see võimalikult kiiresti minema.
Ainult see, mis sinuga juhtub, on õige. Ainult see, mis sinus õitseb, on õige. Ainult see, mis sinus kasvab, on õige ja elus. Pidage seda alati meeles ja vältige laenatud teadmisi.
Laenatud teadmistest saab meeletrikk; see peidab endas teadmatust, see ei hävita sind. Mida rohkem on su ümber teadmisi, seda sügavamal su keskmes, su olemuse juurtes on teadmatus ja pimedus.