Sebastian tõstis käe ja tõmbas pika valge sõrme konksu. „Tooge naine siia,” lausus ta; inimsummast käis läbi kahin ning ette astus härra Blackthorn, vedades endaga kaasa Katerinat. Naine hakkas vastu, jagades mehele kätega hoope, aga too oli liiga tugev. Suutmata oma silmi uskuda, vaatas Emma, täis õudust, kuidas härra Blackthorn Katerina põlvili vajutas.
„Nõndapsi,” lausus Sebastian siidiselt maheda häälega, „joo põrgukarikast,” ning ta surus karika serva Katerinale hammaste vahele.
Nüüd sai Emma teada, mida tähendas varem kuuldud kohutav ulgumine. Katerina proovis end lahti kiskuda, aga Sebastian oli liiga tugev; ta pressis karika naisele huulte vahele ning tüdruk nägi teda õhku ahmimas ja neelatamas. Naine rebis end vabaks ja sedapuhku laskis härra Blackthorn tal minna. Mees naeris ning Sebastian samuti. Katerina kukkus maha, tema keha hakkas krampides tõmblema ja kõrist pääses kuuldavale üksainus karje; hullem kui karje – see oli piinatud ulg, nagu kistaks tal hing kehast.
Läbi ruumi käis naerukõmin; Sebastian muigas ning temas oli midagi hirmsat ja ilusat, nii nagu mürkmadudes ja suurtes valgetes haides oli midagi hirmsat ja ilusat. Emma märkas tema kõrval kaht kaaslast: hallinevate pruunide juustega naine, kirves käes, ja pealaest maani musta rüüsse mähitud pikk kogu. Tollest ei olnud näha midagi peale rüü palistuse alt vilksatavate tumedate saabaste. Üksnes pikkus ja kogukus lubasid tüdrukul arvata, et ta üleüldse mees on.
„Kas viimne kui varjukütt on siin käinud?” küsis Sebastian.
„On jäänud veel poiss, Mark Blackthorn,” vastas tema kõrval seisev naine, tõstes käe ja osutades sõrmega Markile. „Too peaks olema piisavalt vana.”
Sebastian langetas pilgu Katerinale, kes ei tõmmelnud enam, vaid lamas liikumatult, mustad sassis juuksed üle näo. „Tõuse, õde Katerina,” lausus ta. „Mine too Mark Blackthorn minu juurde.”
Emma vaatas nagu kohale naelutatuna, kuidas Katerina end aeglaselt jalule ajas. Katerina oli olnud Instituudis juhendaja nii kaua, kui tüdruk mäletas; naine oli olnud nende õpetaja juba siis, kui sündis Tavvy, kui suri Julesi ema, kui Emma oli alles alustanud väljaõpet. Ta oli õpetanud neile keeli, sidunud nende haavu ja leevendanud valu, andnud neile esimesed relvad; Katerina oli olnud nagu perekonna liige, ent nüüd kõndis ta, silmis tühi pilk, üle prahti täis põranda ja sirutas käe, et haarata kinni Markist.
Dru ahmis õhku ning ühtäkki virgus Emma tardumusest. Ta pöördus kiiresti ja andis Tavvy Dru sülle; tüdruk vaarus pisut, ent jäi püsti ja surus väikevenna tugevasti enda vastu. „Põgene,” ütles Emma. „Jookse kabinetti. Ütle Julianile, et tulen kohe.”
Emma hääl oli nii tungiv, et pani end maksma; Drusilla ei vaielnud vastu, haaras Tavvyl lihtsalt kõvemini ümbert kinni ja pistis jooksu, tema väikesed paljad jalad ei teinud koridori põrandal müdinat. Emma pöördus uuesti ja vaatas üksisilmi alla, kus avanes kohutav vaatepilt. Katerina oli astunud Marki selja taha ning tõukas teda enda ees, olles surunud talle pistoda abaluude vahele. Poiss komistas ning oleks äärepealt Sebastiani ette maha kukkunud. Mark oli nüüd trepile lähemal ja Emma nägi, et ta on võidelnud; randmetel, kätel ja näol olevad kriimud näitasid, et poiss on end kaitsnud, ning ravivaid ruune teha polnud mõistagi aega. Marki parem põsk oli üleni verine; Sebastian vaatas teda ja kõverdas pahaselt huuli.
„See siin ei ole puhastverd nefilim,” lausus ta. „Temas on midagi haldjatest, on mul õigus? Miks mind sellest ei teavitatud?”
Kostis jutukõma. Siis lausus pruunijuukseline naine: „Kas see tähendab, et karikas ei mõju talle, isand Sebastian?”
„See tähendab, et ma ei taha teda,” vastas Sebastian.
„Võiksime viia ta soolaväljadele,” ütles pruunijuukseline naine. „Või Edomi kõrgustesse ning ohverdada Asmodeuse ja Lilithi meeleheaks.”
„Ei,” sõnas Sebastian aeglaselt. „Ei, ma ei usu, et oleks tark teha seda poisiga, kelles on haldjarahva verd.”
Mark sülitas tema peale.
Sebastian näis olevat ehmunud. Ta pöördus Juliani isa poole. „Tule ja talitse teda,” ütles ta. „Seo ta kinni, kui tahad. Enne kui su segavereline poeg mu kannatuse liiga rängalt proovile paneb.”
Härra Blackthorn astus ette, käes lai mõõk. Selle tera oli juba verine. Marki silmad läksid hirmust pärani. Mõõk kerkis…
Viskenuga läks Emma käest lendu. See vihises läbi õhu ja tungis Sebastian Morgensternile rindu.
Sebastian vaarus tagasi ning härra Blackthorni mõõka hoidev käsi vajus alla. Kostis hüüatusi; Mark hüppas jalule, samal ajal kui Sebastian langetas pilgu rinnale, kust turritas välja südant tabanud tera käepide. Ta tõmbas kulmu kortsu.
„Ai,” ütles Sebastian ja rapsas noa välja. Tera oli verest ligane, aga noormees ei paistnud haavast väljagi tegevat. Ta heitis relva kõrvale ja vaatas üles. Emma tundis endal tumedate tühjade silmade pilku nagu külmade sõrmede puudutust. Tüdruk tajus, kuidas teda uuritakse, kaalutakse, hinnatakse ja kõlbmatuks tunnistatakse.
„Kahju, et pead surema,” ütles noormees talle. „Ellu jäädes oleksid võinud Klaavile rääkida, et Lilith on andnud mulle määratu jõu. Võib-olla õnnestuks mind surmata Hiilgavaga. Häbiasi, et nefilimid ei saa enam taevalt teeneid paluda, sest ükski hädine relv, mida nad valmistavad oma Adamanti tsitadellis, ei suuda mind nüüd vigastada.” Sebastian pöördus teiste poole. „Tapke see plika,” nõudis ta ning rapsis verega määrdunud jakki, näol vastikustunne.
Emma nägi, kuidas Mark trepi poole sööstis, et esimesena temani jõuda, aga sedamaid haaras Sebastiani kõrval seisev tume kogu poisist mustades kinnastes kätega kinni ja tõmbas ta tagasi; mees põimis käsivarred ümber Marki, peaaegu nagu kaitseks teda. Mark rabeles kõigest jõust ning siis kaotas Emma ta silmist, sest trobikond tumestatuid valgus trepile ja sööstis tema poole.
Emma pöördus ja põgenes. Ta oli õppinud jooksma California randadel, kus liiv kammitses igat sammu, nii et kindlal maal oli tüdruk väle kui tuul. Juuksed selja taga lehvimas, kihutas ta mööda koridori edasi, lausa hüppas madalast trepijärgust alla, keeras paremale ja tormas kabinetti. Löönud ukse enda järel kinni ja lükanud riivi ette, pöördus ta vaatama.
Kabinet oli avar ruum, mille seinu ääristasid teatmeteoste riiulid. Ülakorrusel asus veel teinegi raamatukogu, aga just siit oli härra Blackthorn juhtinud Instituuti. Siin paiknes tema mahagonist laud, millel seisis kaks telefoni – üks must, teine valge. Mustal oli toru hargilt tõstetud; Julian hoidis seda kõrva ääres ja karjus telefoni: „Hoidke portaal lahti! Kõik ei ole veel väljaspool hädaohtu! Palun…”
Emma taga hakkas uks tumestatute hoopide all vappuma ja kõmisema; Julian tõstis ehmunult pilgu ning pillas tüdrukut nähes toru käest. Emma vaatas poisi poole, temast mööda – sinna, kus idasein oli löönud hiilgama. Selle keskel oli portaal, neljakandiline ava, mille taga tüdruk nägi hõbedasi pööriseid – kaost, täis tuhisevaid tuuli ja pilvi.
Ta läks vankuval sammul Juliani poole ja poiss haaras tal õlgadest kinni. Juliani sõrmed pigistasid teda tugevasti, just nagu ei suudaks ta uskuda, et tüdruk on seal – et ta on tõeline. „Emma,” ütles ta tasa ja lisas siis kiiresti: „Em, kus on Mark? Kus on isa?”
Tüdruk raputas pead. „Nad ei saa… Ma ei suutnud…” Ta neelatas. „Seal on Sebastian Morgnstern,” lausus ta ja võpatas, kui uks järjekordse rünnaku all vappus. „Peame minema tagasi ja nad päästma…” ütles ta, aga juba oli Julian haaranud tal randmest.
„Portaal!” karjus ta üle tuule vihina ja ukse tagant kostvate