Soldatid olid enne sõda olnud valdavalt talupojad. Lahusolek maast, majapidamisest ja perekonnast oli talumatu. Talumatu oli ka sõja mehhaniseerimine – kuulipildujad, kaugelaskekahurid ja eriti lennukid. Nähtamatu surm.
„Moskva hospidalid olid haavatuid täis tuubitud,” meenutas Aleksandr Vertinski. „Inimestele ei antud armu. Vene keiserliku kaardiväe koorekiht oli peaaegu hävitatud. Meie sanitaarrongis olid sõdurid vait, sirutasid kuulekalt jala- ja käekönte sidumiseks ning ainult ohkasid raskelt, julgemata nuriseda ja kaevelda.
Rindelt veeti juurde üha uusi ešelone vigastatutega – jalutute, kätetute ja pimedatega, keda olid sandistanud šrapnellid ja Saksa lõhkekuulid. Kõik koolid ja eramajad, kus olid suured saalid, instituudid, gümnaasiumid ja tühjana seisvad kauplused olid hospidalideks kohandatud.
Troon lõi kõikuma… Polnud kedagi, kes oleks seda toetanud. Liikusid kohutavad kõlakad kindralite reetmisest, relvitute ja poolnäljas sõdurite hukkumisest, roiskunud kaupade hankimisest sõjaväele, intendantide altkäemaksudest. Riik, mida põletas sisemine tuli, lõdises nagu vappekülmas.”
„„Erilise iseloomuga” süüasjade hulgas,” meenutas üks linna sandarmivalitsuse juhte Aleksandr Martõnov, „meenub mulle lugu homoseksualismist mõnede sõjaväeringkonna kaardiväelaste hulgas. Sõjaväe juhtkond ei soovinud, et nii skandaalne kohtuasi avalikuks saab, ning kõrgemate ringkondade esindajate vaheliste salalepingute teel otsustati selle seksuaalse kõrvalekalde osaliste süü ja isikud teha kindlaks ettevaatliku ja salajase sandarmijuurdluse teel.
See kohtuasi tekkis ühe Peterburi kaardiväepolgu mingi alama ametniku avalduse põhjal, kes oli tõmmatud noorte homoseksuaalsete ohvitseride seltskonda. Esialgsed andmed ei pakkunud mingeid niite, mille järgi oleks võinud kera lahti harutada, polnud selge, mida ja kuidas tuleks teha, et paotada eesriiet, mis varjas nii tegevuspaika kui ka osavõtjaid. Olid mingid ähmased vihjed mingile trahterile, kus olevatki justkui toimunud homoseksuaalsete ohvitseride sobimatud kohtumised nende poolt ebanormaalsetesse suhetesse tõmmatud alamate ametnikega…
Ma hankisin sõpradelt erariided ja läksin läbi linnavärava mulle juhatatud teeäärsesse trahterisse. Pärast edukat jutuajamist asutuse peremehega oli mul käes kogu selle ebameeldiva loo kirjeldus. Minu ettekanne sandarmivalitsuse ülemale valmistas talle nii rõõmu kui muret: päevavalgele tulid nimed mõnest üpriski tuntud suguvõsast, ja kohtuasi ähvardas edasiste paljastustega… Valitsuse ülem võttis minult kogu süüasja üle ning lõpetas selle pärast mõningaid salanõupidamisi sõjaväe juhtkonnaga.”
Pärast kaht esimest sõja-aastat ind ja vaimustus raugesid. Paljudel hakkas kaduma usk, et sõda on õiglane, eriti kui see hakkas muutuma tehnikasõjaks. Noorsugu tundis end rusutult – verega üle ujutatud maa, lahinguväljal roiskuvad surnukehad, mürkgaasid, mille eest polnud kuskile pageda. Inimesed otsisid sõja käest pääsu, katsusid hirmu vaigistada.
„Moskvas kerkisid üksteise järel uued ning laienesid vanad restoranid ja kohvikud,” meenutas kaasaegne. „Prantsuse tsiviilstiilis Ermitaaži ja vanamoodsalt kaupmeheliku Testovi restorani kiuste ehitati lausa keset Moskvat Arbati väljakule moskvalastele armsaks saanud Praha.” Siin said tihemini kui teistes restoranides kokku Moskva boheemlastest ärimehed ja kunstirahvas…
Öö öö järel kihutasid mööda elektrilampide all kahvatult sirelikarva Tverskajat Petrovski pargi härmatanud alleede lumme ja sompu uljad vaipkattega saanid. Eksootilise lillena puhkes joobnud ajudes õitsele lumme uppuv linnatagune restoran: punases livrees neeger, palmid, tango kirglikud oiged läbisegi omasemate vana Moskva mustlaslauludega…
Moskva metseene mängivate kaupmeeste, kuldsuudest vandeadvokaatide, publiku meelitustest hellitatud näitlejate, mõistatuslike naishingede tundjate ning mõistmist janunevate naiste seas, literaatide, luuletajate ja kunstnike seas valitses ohjeldamatuse asemel juba ammu psühholoogia, kirgede asemel hingepiin, prassimise asemel kurvameelsus.
Pead pigem fantaseerisid kui lõõmasid, südameisse ei voolanud juurde mitte veri, vaid šartröösi ja benediktiiniga paksendatud blokilik-meierholdlike müstikute „jõhvikamahl”.
Saatjaks estraadilt kostvad ohjeldamatult valulikud nuuksed:
Басан, басан, басана,
Басаната – басаната,
Ты другому отдана
Без возврата, без возврата… 2
sisendasid sulnist roiskumisest kõlbeliselt rikutud, siledaks kammitud ja pumatiga võitud noormehed oma lõhnastatud karusnahkadesse mähkunud kaunitaride nõiduslikku hinge Brjussovi ridu:
Идем совершать обряд не страстной, детской дрожи,
А с ужасом в глазаx извивы губ свивать,
И стынуть, чуть дыша, на нежеланном ложе,
И ждать, что страсть придет, незваная, как тать… 3
Prostituudid, mustad jaanalinnusuled kübara küljes, jalutasid ja pakkusid end möödujatele kui Bloki „tundmatud”. Narkootiline kõrtsierootika oli hullutanud tuhandetesse küündiva publiku.
Dekandentliku ringkonna naised ei tunnistanud sõnade ja tegude lahknemist. Nad nõudsid, et elus areneksid romaanid sama järjekindlalt nagu raamatuteski. Uskumatu kiirusega paljunesid esteeditsevad tundlejad, hetke ja tungi jutlustajad. Pärast talle lähedase poetessi Lvova enesetappu luges Valeri Brjussov õhtusöögil kirjandusringis ette luuletuse, mis oli pühendatud uuele kohtumisele:
Мертвый в гробе смирно спи,
Жизнью пользуйся живущий…
Все в жизни, быть может, лишь средство
Для ярко-певучиx стихов… 4
Tagalas kubisesid linnad ohvitseridest, kes keerlesid nõndanimetatud halastajaõdede ümber. Ega siis asjata ei nimetatud rindel haigust, mida ravida lubavatest kuulutustest kirendasid ajalehtede viimased veerud, mitte süüfiliseks, vaid sestriidiks.5
Armee kandis tõsiseid kaotusi – tapetute, haavatute ja vangilangenute näol. Ebaedu rindel, kuuldused Saksa vandenõust paleeringkondades ei õõnestanud mitte ainult keisri autoriteeti, vaid ka relvajõudude võitlusvaimu.
„Kaotustest hirmsam oli gaaside tekitatud psühholoogiline vapustus,” meenutas üks rindeohvitser. „Pärast gaasirünnakut tundsid kõik, et sõda oli läinud üle viimse piiri, et nüüdsest on talle kõik lubatud ja miski ei ole püha. Sõja äärmise ebainimlikkuse sümbolina mõjus see, et mitte ükski lahingust osavõtja ei olnud äratuntav: valged kummist kolbad, kandilised klaassilmad, plahvatuste punastest välkudest lakkamatult valgustatud öise põhjatuse põhja teadmata kust ilmunud tuukrite pikad rohelised londid – kõigest sellest õhkus õudu, mis ei lähe iial meelest.”
1917. aastal kaebasid sõdurid Petrogradi nõukogule:
„Seltsimehed, me ei jaksa enam sääraste mehaaniliste ja masinlike tapatalgute vastu seista, me oleme juba kaotanud oma tervise, rikkunud oma vere, unes näed, et lendab mürsk või aeroplaan, ja kargad kisendades üles.”
Vastikus sõja vastu ja raskemeelsus kasvas üle armee laostumiseks.