Endine ohvitser Vladimir Antonov-Ovsejenko, Balti laevastiku madrus Pavel Dõbenko ja lipnik Nikolai Krõlenko kuulusid valitsuse koosseisu kollegiaalselt kui sõja- ja mereasjade komitee liikmed. Miks just nemad kolm? Valik ei olnud suur ja määravaks said poliitilised kaalutlused: endine ohvitser Antonov-Ovsejenko oli vallutanud Talvepalee, lipnik Krõlenko oli populaarne rindemeeste hulgas, madrus Dõbenkot pooldas revolutsiooniliselt meelestatud Balti laevastik.
Kiiruga valitsust moodustades otsustati, et rahvakomissaride nõukokku peab tingimata kuuluma Balti laevastiku esindaja. See oli peamine sõjaline jõud, kes bolševike poolele oli asunud.
Dõbenkoga võeti Petrogradist ühendust otseliini kaudu:
„Kerenski valitsus on kukutatud. Lenin on valitud valitsuse juhiks. Sõjakolleegiumi koosseis on: Antonov-Ovsejenko, Krõlenko ja sina, Pavel. Sa pead viivitamatult Petrogradi sõitma.”
Dõbenko, kes veel ei taibanud, et temast saab sel hetkel Venemaa sõjalaevastiku juht, vastas:
„Pean täiesti valeks mind praegusel momendil laevastikust eemale tõmmata. Petrogradis on teid palju. Kui te olete oma edus kindlad ja laevastiku toetust ei ole enam tarvis, siis ma hakkan tulema.”
Kahekümne kaheksa aastane Pavel Dõbenko oli esimese nõukogude valitsuse kõige noorem rahvakomissar. Teised sõja- ja mereasjade kolleegiumi liikmed ei olnud palju vanemad: Antonov-Ovsejenko oli kolmkümmend seitse, Krõlenko kolmkümmend kaks.
18. novembril 1917. aastal avati I ülevenemaaline sõjalaevastiku kongress. Kongress valis kõrgema merekolleegiumi eesotsas Dõbenkoga. Otse kongressil omistati sõjaväelisi auastmeid. Dõbenko taheti kohe admiraliks ülendada. Ta keeldus:
„Ma alustasin võitlust käsualuse madruse aukraadis. Teie ülendasite mind Nõukogude Vabariigi vabaks kodanikuks, mis on minu jaoks üks kõrgemaid auastmeid. Lubage mul selles auastmes ka võitlust jätkata…”
21. novembril kinnitati Dõbenko mereasjade rahvakomissariks. Tema asetäitjaks rahvakomissariaadis ja merekolleegiumis, aga ka mereväe kindralstaabi ülemaks sai 1918. aasta jaanuaris Fjodor Raskolnikov, kes revolutsiooni ajaks oli just lõpetanud gardemariinide kursused.
Dõbenko ilmus relvastatud meremeeste saatel ministeeriumisse, kus teda vaadati imestusega, sest laevaelektrikut ei kujutatud mereväe ministrina hästi ette.
„Asudes täitma mereasjade rahvakomissari kohuseid,” kirjutas Dõbenko, „põrkasin ma Kerenski-aegse mereministri Verderevski järeltulijate, krahv Kapnisti, esimese järgu kapteni Kukeli ja Ignatjevi sabotaažile. Need mehed keeldusid ministeeriumi loovutamast ning andsid tunni aja jooksul ministeeriumi üle üksteisele. Tunni aja pärast olin ma kõik kolm arreteerinud ja saatnud Petropavlovski kindlusse. Umbes kolmandik kogu mereministeeriumi eelmisest koosseisust keeldus töötamast. Nad arreteeriti ja nende asemele said määratud revolutsioonile ustavad meremehed.”
29. jaanuaril 1918. aastal andis rahvakomissaride nõukogu välja dekreedi tööliste ja talupoegade Punalaevastiku organiseerimise kohta. Dõbenko saavutas, et võeti vastu dokument, millest ta oli ammu unistanud, ning võis öelda, et ta täitis madruste tahet:
„Seni eksisteerinud auastmete nimetused, mis rõhutasid seisusevahesid, kaotatakse, ja kõiki laevastiku sõjaväelasi hakatakse nimetama Vene Vabariigi sõjalaevastiku meremeesteks… Vene Vabariigi laevastiku isikkoosseis koosneb vabadest kodanikest, kes omavad ühesuguseid kodanikuõigusi…
Kõigil mereväelastel on õigus olla mistahes poliitilise, rahvusliku, usulise, majandusliku või kutsealase organisatsiooni, ühingu või liidu liige. Neil on õigus vabalt ja avalikult väljendada ja kuulutada suuliselt, kirjalikult või trükis oma poliitilisi, usulisi ja muid vaateid.”
Esimese nõukogude valitsuse koosseis muutus pidevalt.
Skvortsov-Stepanov ja Oppokov-Lomov ei asunudki oma kohustusi täitma, kuna olid Moskvas. Nende asemele määrati rahanduse rahvakomissariks Vjatšeslav Menžinski, justiitsrahvakomissariks aga Pēteris Stučka.
Asutati riikliku hoolduse (sotsiaalhoolekande) komissariaat – selle etteotsa asus 30. oktoobril 1917 Aleksandra Kollontai, ja riigikontrolli komissariaat – rahvakomissariks sai 20. novembril Eduard Essen.
Võitlus armee pärast
Petrogradis võimu võtmine käis bolševikel kaunis hõlpsalt. Võimu hoida oli raskem. 3. ratsakorpust juhatanud kindralleitnant Pjotr Krasnovi ajutisele valitsusele ja Kerenskile ustavad väed liikusid pealinna poole, et mäss maha suruda.
Nõukogude valitsuse käsutuses ei olnud lahinguvõimelisi regulaarvägesid. Hakati mobiliseerima kõiki jõude, kes olid valmis bolševikke toetama. Kõige rohkem uue võimu poolehoidjaid leidus põhjarindel, mis oli Petrogradi lähedal.
28. oktoobril 1917. aastal saatis Nikolai Krõlenko, üks sõjaasjade rahvakomissare, põhjarinde 5. armee komiteele radiogrammi:
„Gattšinas seisavad Kerenski ešelonid suurtükkidega, ta ise on seal ja annab korraldusi. Saatke talle järele ustavad revolutsioonilised polgud ja karistage reeturit ja äraandjat.”
Fjodor Raskolnikov meenutas:
„Ma läksin järgmisse, täiesti tühja tuppa, kus ainsa laua taga istus kaardi kohale kummardunud N. V. Krõlenko ja näitas positsioonidele siirduvate salkade ülematele kätte neile määratud lahingulõigud. Kui ta positsioonidele kiirustavatel punakaardi komandöridel minna oli lasknud, pöördus Nikolai Vassiljevitš minu poole ja näitas kaardil mustavat punkti:
„See on teie koht. See on Tsarskoje Selo raudtee lähedal. Siin on sild, mida teil tulebki kaitsta.”
Ameerika ajakirjanik Albert Rhys Williams kirjeldas, kuidas Krõlenko oli esinenud sõduritele Mihhailovski maneežis, kus asusid soomusautod. Sõdurid tuli enda poole võita:
„Krõlenko lõpetas oma kirgliku kõne hüüdega: „Kes on Kerenski poolt – paremale! Nõukogude poolt – vasakule!” Sõdurite hall mass hakkas liikuma vasakule. Valjud rõõmuhõisked. Juhid ronivad oma soomusautodesse, mootorid turtsatavad, ja juba liiguvadki tohutud terassaatanad raskelt mööda tänavaid, ja sinetavad kuulipildujatorud on valmis kontrrevolutsionääre kuulidega üle külvama.”
Kuid bolševike poolel oli neil päevil nii vähe jõude, et kõik rippus juuksekarva otsas.
Petrogradis levis kuulujutt, et Kerenski on saanud Tsarskoje Selos võidu ja tema väed liiguvad Petrogradi peale. Smolnõi instituuti tuli kapten Jacques Sadoul, Prantsusmaa sõjaväeatašee ja Prantsusmaa sõjalise missiooni juht Venemaal. Sadoul oli Oktoobrirevolutsioonist vaimustuses, mis polnud muide ka ime – tema ema oli võtnud osa Pariisi Kommuunist.
„Sõdurite, tõsiste nägudega relvastatud seltsimeeste tunglemisele vestibüülis järgnevad pikad pimedad ja tühjad koridorid,” kirjutas Sadoul hiljem raamatus „Märkmeid bolševistlikust revolutsioonist”. „Neli punakaartlast, täägid püssi otsas, piiravad mu ümber ja viivad kolmandale korrusele, kus hämaras saalis istub sõnatult, nagu mu silm läbi sinkja suitsu seletab, umbes kolmkümmend relvastatud meest.
Läbi puust vaheseina kostavad hääled. Uks läheb lahti. Ohvitser tuleb juurde, esitleb end: „Krõlenko, sõjaminister, õigemini sõjaasjade rahvakomissar.” Lühike, elav, pea halliks minemas. Terashallid silmad. Ta on minu saabumisest nähtavalt üllatunud, kuid läheb Trotskit kutsuma…
Me vestleme viis minutit Krõlenko juuresolekul. Nagu alati väga rahulikult ja kainelt kannab Trotski mulle olukorrast ette, vähemalt niipalju, kui ta peab vajalikuks mulle teatada. Ta rahustab mind viisakalt. Ta on teadlik lüüasaamisest Tsarskoje Selos. Kerenskil oli neli tuhat kasakat ja mõned suurtükiväe allüksused. „25. kuupäeval võitsid meie väed ilma lahinguta. Suurest rõõmust otsustasid nad,