Midagi head sellest tulla ei saanud. Esiteks hävitas kokaiin nina limaskesta ning paljudel meiesugustel olid ninad juba pehmeks läinud ja me nägime kohutavad välja. Teiseks aga uimasti enam ei mõjunud ega andnud midagi peale painava, lootusetu meeleheite.
Kord öeldi mulle:
„Su õde on surnud. Moskvas. Võõrastemajas. Heitis voodisse, pani uksed kinni ja võttis korraga mitu grammi kokaiini.”
Kui palju ma seda võõrastemaja hiljem ka ei otsinud, kui palju inimeste käest ei uurinud, ikka ei tea ma midagi – ei seda, kus ta suri, ega seda, kuhu ta maeti.
Süstiti morfiumi, nuusutati eetrit ja kokaiini, suitsetati hašišit. Morfiumi tarvitasid need, kellel oli ravimeid ja süstlaid, seega eelkõige meditsiinipersonal. Kokaiiniga kaubitsesid prostituudid.”
„Nimetan muutusi, mis on toimunud Petrogradis kuu aja jooksul pärast revolutsiooni,” meenutas üks Vene suurimaid sotsiolooge Pitirim Sorokin. „Tänavad on reostatud paberiprahi, pori, ekskrementide ja sihvkakoortega. Sõdurid ja prostituudid tegelevad väljakutsuvalt roppusega. „Seltsimees! Kõigi maade proletaarlased, ühinege! Lähme minu juurde,” pöördus minu poole võõbatud neiuke. Väga originaalselt kasutatud revolutsiooniline loosung!”
Mõni päev enne revolutsiooni kirjeldas Leonid Krassin (Lenini võitluskaaslane ja tulevane rahvakomissar) oma kirjas välismaale jäänud naisele värvikalt olukorda Petrogradis:
„Piiteris vapustab mustus ning mingi võõrdumine ja mahajäetus. Tänavad ja trotuaarid ujuvad vedelast porist. Piiter näeb välja kui mitte elanike poolt maha jäetud, siis igal juhul tulnukate poolt asustatud linnana, keda mingisugunegi heakord huvitab sedavõrd vähe, et nad ei pea vajalikuks teha kõige algelisematki remonti.
Vastavalt ilmale on massi meeleolu hapum ja tigedam kui suvel, ja ka poliitikas on käimas mingi uus anarhistlik rüüstelaine. Ehmunud väikekodanlased ootavad värisedes bolševike väljaastumist, kuid valitseb arvamus, et neil ei tule midagi välja…”
Sõdurid ei tahtnud sõdida ja viskasid igal sobival võimalusel püssi põõsasse. Sundida neid mitte ainult sõda jätkama, vaid kas või ainult sõjaväes teenima, oli võimatu. Just sellepärast ei tahtnudki sõjavägi 25. oktoobril 1917 kaitsta seaduslikku ajutist valitsust ning suhtus üpris leplikult sellesse, et võimu võtsid bolševikud, kes olid lubanud viivitamatult rahu sõlmida.
25. oktoobril käitusid Venemaa kindralstaap ja sõjaministeerium nii, nagu poleks poliitilised lahingud üldse nende asi. Kindralid ja ohvitserid järgisid rangelt sõjaväelaste kohta üllatavat neutraliteeti. Kui Petrogradi ringkonna staabi ja kindralstaabi ohvitserid kuulsid bolševike algavast ülestõusust, läksid nad ülimalt rahulikult varem sisse seatud varjendisse ning veetsid seal juues ja süües öö.
Hommikul ilmus sinna bolševike sõja-revolutsioonikomitee esindaja, et koostada nimekiri ohvitseridest, kes on valmis uue võimuga koostööd tegema. Kindralstaabi liikmed rääkisid enesega rahulolevalt:
„Nad ei saa ilma meieta hakkama…”
Saanud teada, et bolševikud on kukutanud ajutise valitsuse, jooksid paljude ministeeriumide töötajad laiali või saboteerisid nende põlatud uut võimu.
„Silmatorkav erand selles,” kirjutas uhkusega kindralstaabi ülema asetäitja kindralleitnant Nikolai Potapov, „oli keiserlik sõjaministeerium, kus pärast Oktoobrirevolutsiooni ei katkenud töö hetkekski.”
Enne revolutsiooni ei olnud armee ja laevastiku ohvitserid poliitikast eriti huvitatud. Veebruarirevolutsiooni päevil toetasid nad tsaari kukutamist, leides, et see on paratamatu ja sellele paratamatusele tuleb alluda.
„Oktoobripööre,” meenutas Petrogradi ohranka viimane ülem kindralmajor Konstantin Globatšov, „toimus kergemalt ja valutumalt kui Veebruarirevolutsioon. Mulle isiklikult oli tookord tegelikult ükskõik, kas valitseb Kerenski või Lenin.
Kui aga vaadata seda küsimust väikekodanlase vaatevinklist, siis pean ütlema, et esiotsa tõi uus režiim väikekodanlasele tuntavat kergendust. See kergendus seisnes eelkõige selles, et tekkis mõningane lootus, et ajutise valitsuse kaheksa valitsemiskuu jooksul süvenenud kaos lõpuks nii või teisiti peatub. Paljudel tekkis usk, et röövlite vastu resoluutselt tegutsedes loob uus võim väikekodanlase elule ja omandile talutavamad tingimused.”
Vastu 25. oktoobrit 1917 ööbis bolševike partei keskkomitee täies koosseisus, Lenin kaasa arvatud, Smolnõi palee toas nr 14 otse põrandal. Sõjarevolutsioonikomitee liikme Andrei Bubnovi mäletamist mööda „Iljitšil oli Talvepalee vallutamisega väga kiire ja ta vandus üpris ägedalt, kui pealetungi käigust ei tulnud teateid”.
„Kümnendas toas, ülemisel korrusel, kestis vahetpidamata sõja-revolutsioonikomitee istung,” kirjutas revolutsioonipäevade kroonik, Ameerika ajakirjanik John Reed. „Läksid mööda: Podvoiski, kõhn, habemega eraisik, kelle ajus küpsesid ülestõusu operatiivplaanid; Antonov, raseerimata […] magamatusest tuikuv; Krõlenko, rässakas, laia näoga soldat, kes alati naeratas, elavalt žestikuleeris ja järsult kõneles; Dõbenko, hiiglasuur habeme ja rahuliku näoga madrus. Niisugused olid need mehed, kes pidasid käesolevat võitlust nõukogude võimu eest ja kes hakkavad pidama tulevasi võitlusi.”
Kuni vallutati Talvepaleed, kus asus ajutine valitsus, avati Smolnõi instituudis II ülevenemaaline tööliste ja soldatite saadikute nõukogude kongress. See oli ajutise valitsusega paralleelne võimuorgan, mis esindas vasakpoolseid, sotsialistlikke parteisid. Tribüünile astus Petrogradi nõukogu esimees Lev Trotski:
„Sõja-revolutsioonikomitee nimel teatan, et ajutist valitsust ei ole enam olemas!”
Tuntud kunstnik Juri Annenkov, kes on jätnud meile suurepärased memuaarid „Minu kohtumiste päevik”, kirjutab, et saalis puhkes ovatsioon.
„Mõned ministrid on võetud vahi alla,” jätkas Trotski. „Teised arreteeritakse lähitundidel.”
Saal hakkas jälle aplodeerima.
„Meile räägiti,” jätkas Trotski, „et ülestõus kutsub esile laastamistöö ja uputab revolutsiooni verre. Seni on kõik läinud veretult. Väikekodanlane magas rahus ega teadnudki, et üks võim on asendunud teisega.”
Ja siis ta nägi, et saali on tulnud Lenin, ning teatas:
„Meie hulgas viibib Vladimir Iljitš Lenin, kes mitmete asjaolude tõttu ei saanud seni meie sekka tulla… Elagu meie juurde tagasi pöördunud seltsimees Lenin!”
Talvepalee on vallutatud!
Juba 21. oktoobril 1917 tunnistas Petrogradi garnison tööliste ja soldatite saadikute nõukogu võimu. Sellest päevast peale ei kuulunud pealinn enam ajutisele valitsusele. Valitsuse poolele jäi ainult Petropavlovski kindlus. Sinna sõitis Trotski. Ta esines garnisoni koosolekul, ja soldatid võtsid vastu otsuse toetada tööliste ja soldatite saadikute nõukogu.
Kõik teadsid, et bolševikud valmistuvad võimu haarama, kuid keegi ei söandanud neid takistada.
„Veebruarirevolutsiooni ajal,” meenutas pealtnägija, „olid rahva hulgas rõõmsad näod, valitses ülev meeleolu, võhivõõrad inimesed embasid üksteist, kõiki kõnemehi kuulati meeleldi. Sügisel oli kõik vastupidi. Riigis võttis maad vihkamine – kõik vihkasid kõiki.”
25. oktoobril hõivasid punakaartlased telegraafi, linna- ja kesktelefonijaama. Talvepalees, kus asus ajutine valitsus, lülitati telefonid välja. Bolševikud kontrollisid ka raadiosidet. Smolnõi käsutuses olid ristleja Aurora raadiojaam ja sõjalaevastiku kindralstaabi raadiojaam Novaja Gollandija.
Talvepaleesse olid koondatud kõik, kes olid vastanud üleskutsele kaitsta ajutist valitsust: Oranienbaumi ja Peterhofi lipnikekoolid, Konstantini suurtükiväekool… Tulid kasakad, invaliidid – Georgi risti kavalerid, naiste surmapataljoni löögirood. Lipnike insenerikooli ülem polkovnik Ananjev, kes oli määratud Talvepalee kaitse eest vastutama, töötas välja tegevuskava.