Kohe pärast oktoobripööret kasvasid ohjeldamatute kirgede kaos, hirm ja vihkamine. Laialt levis sotsiaalne sallimatus. Selle ilminguks sai kahe ajutise valitsuse liikme jõhker tapmine.
Riigikontrolör Fjodor Kokoškin ja rahandusminister Andrei Šingarjov viidi üle Maria vanglahaiglasse, kuna selgus, et neil on lahtine tuberkuloos. Otse haiglas nad 7. jaanuaril 1918 purjus madruste poolt elajalikult tapetigi. Karistama kedagi ei hakatud – ikkagi „omad”…
Mõlemad ministrid olid riigiduuma saadikud ja kadettide partei keskkomitee liikmed. Andrei Šingarjov oli äärmiselt omakasupüüdmatu mees. Rahva teenimist mõistis ta sõna otseses tähenduses. Ta oli öelnud ära ülikoolikateedrist ja ametikohast heas haiglas ning töötanud semstvoarstina. Elanud maal ja ravinud talupoegi, kes ei jõudnud maksta, tasuta. Kasvatas viit last ja kolme vennapoega. Kirjutas raamatu „Väljasurev küla”.
9. detsembril 1917. aastal kirjutas Šingarjov Petropavlovski kindluses oma päevikusse:
„Aga ühest asjast ma ei saa aru, sellest, millest ei ole kunagi aru saanud. Kuidas saab usk moraali või ühiskonnakorralduse ülimatesse printsiipidesse käia käsikäes teisitimõtlejate kallal toime pandava vägivalla alatuse, laimu ja poriga?”
Mõned teised ministrid õnnestus poliitilise Punase Risti jõupingutustega Petropavlovski kindlusest Krestõ vangla haiglasse üle viia. Seal veel punakaartlasi ei olnud ning ministrid lasti varsti vabaks. Ellu jäänud ajutise valitsuse liikmed püüdsid pääseda bolševikest nii kaugele ja nii kähku kui võimalik. Pjotr Paltšinski jäi Venemaale. Temast kui insenerist ja õpetlasest sai Petrogradi mäeinstituudi professor, rahvamajanduse ülemnõukogu teaduslik-tehnilise nõukogu liige ja plaanikomisjoni konsultant. Kuid truu kodumaa teenimine ei aidanud, kui algasid kohtuprotsessid rahvamajanduse „kahjurite” üle. Endisest Kerenski valitsuse aseministrist sai tšekistide jaoks ideaalne ohver. Paltšinski arreteeriti 1928. aasta aprillis, 1929. aasta mais aga lasti ta OGPU kolleegiumi otsusel maha. Teda süüdistati selles, et ta oli juhtinud kontrrevolutsioonilist organisatsiooni kulla- ja plaatinatööstuses.
Esimene valitsus
Nõukogude kongress, mille toimumise ajale oli sätitud sõjaline riigipööre Petrogradis, avati Smolnõi instituudis Lev Trotski sünnipäeval 25. oktoobril. Oktoobriülestõusu otsustava öö veetis Trotski Smolnõi kolmandal korrusel sõja-revolutsioonikomitee toas. Sealt juhtis ta väeosade tegevust. Tema juurde tuli keskkomitee liige Lev Kamenev, kes oli ülestõusu vastu, pidades seda avantüüriks, kuid kes pidas oma kohuseks otsustaval hetkel kohal olla.
Oktoobrirevolutsiooni esimese aastapäeva puhul kirjutas Stalin Pravdas:
„Kogu töö ülestõusu tegelikul organiseerimisel toimus Petrogradi nõukogu esimehe Trotski vahetul juhtimisel. Võib kindlalt öelda, et garnisoni kiire ületuleku eest nõukogu poolele ja sõja-revolutsioonikomitee töö oskusliku juhtimise eest on partei võlgu ennekõike ja kõige suuremal määral sm Trotskile.”
II ülevenemaaline nõukogude kongress võttis 25. oktoobri ööl vastu Lenini kirjutatud pöördumise tööliste, soldatite ja talupoegade poole, milles öeldi, et kongress võtab võimu Venemaal oma kätte, kohapealne võim aga läheb tööliste, soldatite ja talupoegade saadikute nõukogudele. Menševikud ja parempoolsed esseerid avaldasid protesti „sõjalise vandenõu ja võimuhaaramise” vastu ning lahkusid kongressilt.
Neile vaidles vastu Trotski:
„Delegaatide – menševike ja sotsialistide-revolutsionääride – kongressilt lahkumine kujutab endast jõuetut kuritegelikku katset kukutada läbi tööliste ja soldatite masside täievoliline ülevenemaaline esindus just hetkel, mil nende masside avangard kaitseb relv käes kongressi ja revolutsiooni kontrrevolutsiooni pealetungi eest. Rahvaülestõus ei vaja mingit õigustust. See, mis on toimunud, on ülestõus ja mitte vandenõu. Meie karastasime Petrogradi tööliste ja soldatite revolutsioonilist energiat. Me suunasime avalikult rahvahulkade tahet ülestõusu, mitte vandenõu poole… Rahvamassid on kogunenud meie võitluslipu alla ja meie ülestõus on võitnud. Nüüd aga tehakse meile ettepanek: loobuge oma võidust, tehke järeleandmisi, sõlmige kokkulepe. Kellega? Nende haledate käputäitega, kes siit ära läksid? Nende taga ei ole Venemaal kedagi. Olete haletsusväärsed individualistid, olete pankrotis, teie roll on mängitud; kaduge sinna, kuhu te nüüdsest peale kuulute, nimelt ajaloo prügikasti!”
Kuuendal hommikutunnil tõusis tribüünile Nikolai Krõlenko, telegramm käes:
„Seltsimehed, teade põhjarindelt! XII armee tervitab nõukogude kongressi ja teatab, et on loodud sõja-revolutsioonikomitee, mis võttis enda peale põhjarinde juhatamise.”
See oli üks esimesi lootustandvaid signaale – armee toetas bolševikke.
Järgmisel päeval võttis kongress vastu rahudekreedi ja maadekreedi, valis ülevenemaalise kesktäitevkomitee uue koosseisu (101 inimest, neist 62 bolševikku). Ülevenemaaline kesktäitevkomitee pidi täitma seadusandliku võimu rolli nõukogude kongresside vahel.
Moodustati esimene nõukogude valitsus. Kongressi dekreedis nimetati seda ajutiseks tööliste ja talupoegade valitsuseks – kuni asutava kogu kokkukutsumiseni. Kuid juba mõne päeva pärast oli sõna „ajutine” unustatud. Bolševikud võtsid võimu ega mõelnudki seda käest anda. Rahvakomissaride nõukogu sai ülevenemaaliselt kesktäitevkomiteelt õiguse anda välja edasilükkamatuid dekreete, seega omandasid valitsuse määrused seaduse jõu.
Mitte ükski teine sotsialistlik partei ei tahtnud bolševikega koalitsiooni astuda. Seetõttu koosnes esimene valitsus täielikult bolševikest.
Rahvakomissaride nõukogu esimeheks sai Lenin kui võitnud partei liider. Rahvakomissarideks kinnitati:
siseasjade rahvakomissar – Aleksei Ivanovitš Rõkov,
põllutöö rahvakomissar – Vladimir Pavlovitš Miljutin,
töö rahvakomissar – Aleksandr Gavrilovitš Šljapnikov,
kaubanduse ja tööstuse rahvakomissar – Viktor Pavlovitš Nogin,
hariduse rahvakomissar – Anatoli Vassiljevitš Lunatšarski,
rahanduse rahvakomissar – Ivan Ivanovitš Skvortsov-Stepanov,
toiduainete rahvakomissar – Ivan Adolfovitš Teodorovitš,
posti ja telegraafi rahvakomissar – Nikolai Pavlovitš Avilov-Glebov,
rahvusasjade rahvakomissar – Jossif Vissarionovitš Stalin,
välisasjade rahvakomissar – Lev Davidovitš Trotski.
Lenin nõudis, et Trotski asuks juhtima siseasjade ametkonda: võitlus kontrrevolutsiooniga oli kõige tähtsam. Lev Davidovitš vaidles vastu:
„On palju parem, kui esimeses revolutsioonilises nõukogude valitsuses ei oleks mitte ühtegi juuti.”
Lenin põlgas antisemiite ja kihvatas:
„Jama. See kõik on pisiasi. Meil on suur rahvusvaheline revolutsioon, mis tähtsust saab siin olla sellistel pisiasjadel?”
„Revolutsioon on küll suur,” vaidles Trotski vastu, „kuid ka lolle on veel piisavalt.”
„Kas me peame siis lollide järgi joonduma?”
„Joonduma või mitte, kuid väikese hinnaalanduse võiks lollusele mõnikord siiski teha: milleks kohe alguses endale liigseid raskusi tekitada?”
Trotski märkis, et kõige meelsamini jätkaks ta ajakirjanduslikku tegevust. Kuid sellele vaidles vastu juba keskkomitee sekretär Jakov Sverdlov:
„Selle töö me anname Buhharinile.”
Praktilise meelega Sverdlov leidis ka Trotskile ameti:
„Lev Davidovitš tuleb