Fjodor Stepunile ütles Plehhanov Lenini kohta:
„Niipea kui ma temaga tuttavaks sain, mõistsin ma kohe, et see inimene võib olla meie üritusele väga ohtlik, kuna tema peamine talent on uskumatu anne lihtsustada.”
Georgi Valentinovitš ei olnud jõudnud veel lähemalt tuttavaks saada Staliniga, tõelise lihtsustamismeistriga…
Plehhanov pöördus emigratsioonist Venemaale tagasi 1. aprillil 1917. aastal. Teda võeti vastu vaimustatult kui sotsiaaldemokraatia tunnustatud juhti. Kuid tema skeptilist seisukohta Venemaal otsekohe sotsialismi ülesehitamise perspektiivide suhtes ei mõistetud. Plehhanov aga ütles nii:
„Vene ajalugu ei ole veel jahvatanud seda jahu, millest aja jooksul küpsetatakse sotsialismi nisupirukas…”
Plehhanovisse suhtumine muutus kiiresti halvemuse suunas. Bolševikud põlgasid teda.
„Oktoobripöördega,” kirjutas üks esimesi Vene sotsiaaldemokraate Lev Deitš, „sai kombeks kritiseerida seda mõttemaailma valitsejat kui kõige viimast äraandjat. Inimesed, kes ei olnud julgenud varem suudki lahti teha ja olid talle lipitsevalt otsa vaadanud, ründasid teda kõige jõhkramal ja jultunumal kombel, vassides ja valetades tema enda ja tema vaadete kohta.”
Plehhanov oli haige ning kordas nukralt:
„Saatus on andnud mulle hea pea, aga kehva tervise.”
Tuntud prosaist Boriss Pilnjak kavatses kirjutada romaani revolutsioonist. Ta tuli Plehhanovi juurde ja leidis ta raskes olukorras.
„Kõhnaks jäänud, haigusest kurnatud Plehhanov nälgis. Ma vabandasin ja jooksin turule. Müüsin täikal maha perekonna väärisesemed: hõbeportsigari, vanaema kuldsõrmuse ja kella. Ostsin ümbruskonna talupoegadelt võid, mune, piima, leiba ja natuke liha.
„Täna, Boriss Andrejevitš,” ütles Plehhanov kerge etteheitega, „tegite te minu heaks palju rohkem kui Lenin ja kõik seltsimehed bolševikud kokku. Palun ärge meie jutuajamisest kuskil rääkige, praegu on kuri ja vali aeg. Sõjad ja revolutsioonid ei hooli ohvritest.””
Plehhanov suri 1918. aasta mais. Tema kirst toodi Petrogradi ja sängitati mulda Volkovo kalmistule, „pöörase” Vissarion Belinski kõrvale.
„Suri Plehhanov,” kirjutas päevikus Zinaida Hippius. „Kodumaa hävitas ta. Ta suri Soomes. Kutsus sõpru, et hüvasti jätta, kuid bolševikud ei lasknud neid läbi… Venemaa tappis ta, tapsid need, keda ta oli nelikümmend aastat jõudumööda teeninud. Vene revolutsionäär ei tohi: 1) olla aus, 2) kultuurne, 3) järgida teadust ja seda armastada. Ta ei tohi olla eurooplane. Kägistatakse ära. Tsaari ajal veel kuidagi, aga Lenini ajal on lõpp… Kõiges avaldus tema eurooplus. Pehmed maneerid, rafineeritud sallivus, mitte mingit väljakutsuvust.”
Pärast bolševistlikku pööret kaotasid teised pahempoolsed sotsialistid pea. Menševikud ei suutnud mõista, kuidas nende kaaslased emigratsioonist ja põranda alt võisid usurpeerida võimu. Petrogradi nõukogu täitevkomitee liige Fjodor Dan rääkis ülevenemaalise kesktäitevkomitee istungil (ta kuulus presiidiumi koosseisu):
„Igale terve poliitilise mõistusega mõtlejale on selge, et relvakokkupõrked Petrogradi tänavatel ei tähenda mitte revolutsiooni võidukäiku, vaid kontrrevolutsiooni võidukäiku, mis ei pühi lähemas tulevikus minema mitte ainult bolševikud, vaid kõik sotsialistlikud parteid.”
19. novembril 1917. aastal kirjutas menševike liider Juli Martov parteikaaslasele ja Petrogradi nõukogu täitevkomitee liikmele Pavel Axelrodile:
„Kõige hullem, mis võis juhtuda, on teoks saanud – Lenini ja Trotski võimuhaaramine hetkel, mil ka vähem meeletud inimesed võiksid teha võimul olles parandamatuid vigu. Ja võib-olla veel hullem on see, et on saabunud hetk, mil südametunnistus ei luba meiesugusel marksistil teha seda, mis tundub olevat talle kohustuslik: olla koos proletariaadiga ka siis, kui too eksib.
Pärast piinarikkaid kõhklusi ja kahtlusi otsustasin ma kujunenud olukorras ajutiselt käed puhtaks pesta ja kõrvale astuda – see on õigem lahendus, kui jääda opositsiooni rolli selles leeris, kus Lenin ja Trotski juhivad revolutsiooni saatust.”
Pavel Axelrod, kes oli tuntud oma kõlblustunde poolest, väljendus veelgi teravamalt. Ta pidas bolševistlikku pööret kolossaalseks kuriteoks ning kirjutas, et bolševikud katkestasid vägivaldselt Venemaa revolutsioonilise arengu ja paiskasid riigi „tagasi – majanduslikus mõttes peaaegu eelmise sajandi keskpaika, poliitilises mõttes aga osalt Peeter Suure, osalt Ivan Groznõi aega”.
Juli Martovit nimetatakse suureks hädavareseks, kuna ta kaotas oma menševike partei. I ülevenemaalisel nõukogude kongressil 1917. aasta juunis oli menševikke kaks ja pool korda rohkem kui bolševikke. Petrogradi nõukogu moodustasid menševikud. Ülevenemaalises kesktäitevkomitees mängisid menševikud 1917. aasta septembris-oktoobris juhtivat rolli. Martov ise oli valitud ülevenemaalise kesktäitevkomitee liikmeks, seejärel Moskva nõukogu saadikuks. Kuid mõõdukust Venemaal ei hinnata ja menševikud kaotasid kiiresti oma positsioonid.
Nukker Pierrot
Peaküsimus on: miks Venemaa seitsmeteistkümnendal aastal, olles Veebruarija Oktoobrirevolutsiooni vahelise mõne kuuga läbi proovinud kõik poliitilise korralduse variandid, valis hulga julmema valitsemisviisi kui tsaarirežiim?
Pärast Veebruarirevolutsiooni ei olnud Venemaal populaarsemat ja jumaldatumat poliitikut kui Aleksandr Kerenski, ajutise valitsuse juht.
„Seda, et ta pidas end rõõmu ja koguni vaimustusega saatuse lemmiklapseks ning rahva soosikuks, oli vaieldamatult tunda,” märkisid kaasaegsed, „kuid praalimist ja bonapartistlikke kombeid, milles teda pidevalt süüdistasid vaenlased nii vasakult kui paremalt, temas ei olnud.”
Kerenski lõi uue moe – sõjaväekuub ja nokkmüts, aga ilma pagunite, kokardi ja eraldusmärkideta. Tema järel panid end samamoodi riidesse kõik ajutise valitsuse komissarid. Pärast Oktoobrirevolutsiooni kandis samasugust vormi Stalin, teda matkides aga ka terve aparaaditöötajate armee. Kaasaegsete sõnul nihutas revolutsiooniline demokraatia Kerenski näol esile veendunud tugeva riigivõimu pooldaja ja ägeda patrioodi. Ometi on juba üheksakümmend aastat olnud kombeks Kerenskit ainult mõnitada, rääkides irvitades, nagu oleks ta seitsmeteistkümnenda aasta oktoobris Petrogradist naiserõivais jalga lasknud.
„Kerenski saavutas rindel hämmastavat edu,” meenutas kaasaegne. „Kerenski on hoos: tema väljasirutatud käed kord langevad masside kohale, otsekui püüaksid nad jalge ees voogavast rahvamerest elavat vett ammutada, kord tõusevad kõrgele taeva poole. Vannutades armeed seisma Venemaa ja revolutsiooni, maa ja vabaduse eest, nõuab Kerenski, et ka temale antaks vintpüss, et ta ise läheks kõige ees, et võita või surra.
Ma näen, kuidas ühe käega porutšik, nägu ja keha närviliselt tõmblemas, tormab luugates Kerenski juurde, ning rebinud endalt Georgi risti, kinnitab selle sõjaministri frentši külge. Kerenski surub vaimustunud ohvitseri kätt… Üksteise järel sirutuvad Kerenski poole käed. Kiiduavalduste torm… Kuskilt hakkavad kostma ja aina jõulisemalt lähenema „Marseljeesi” pidulikud helid.”
Kerenski saatus sarnaneb Gorbatšovi saatusega: algul täielik vaimustus, pärast täielik hülgamine. Mõlemat süüdistatakse selles, et nad olid liiga ettevaatlikud ega suutnud millegi kasuks otsustada. Jutumehed – ainult räägivad, aga midagi ei tee. Ja mis veel oli ühist: nii Kerenski kui ka Gorbatšovi saatuse määrasid viis augustipäeva.
Viiest päevast 1991. aasta augustis piisas, et Nõukogude Liit laguneks. 17. augustil said riikliku erakorralise seisukkorra komitee ehk GKTšP liikmed Moskvas KGB salajasel objektil kokku, ja 21. augustil nad juba arreteeriti. Needsamad viis päeva hukutasid 1917. aasta augustis demokraatia Venemaal. 27. augustil nõudis Vene armee kõrgem ülemjuhataja Lavr Kornilov Kerenskilt, et võim riigis talle üle antaks, kuid 31. augustil Kornilovi kindraleid juba arreteeriti.
Forosist Moskvasse naasnud Mihhail Gorbatšov ütles saladuslikult,