Sõja-aastatel kogunes ühiskonda agressiivsus. Üks Uurali ajaleht kirjutas:
„Jälgige tähelepanelikult meie päevade tänavat, ja teil hakkab õudne. Tänaval on tige kiskjanägu. Igas tavalises asjalikus liigutuses, mille teeb massiinimene – kes ta ka ei oleks –, näete te looma pinevil instinkti. Mitte kunagi varem ei ole olelusvõitluse seadus võtnud inimühiskonnas nii ohtraid ja eredaid avaldumisvorme.”
Massiline deserteerimine andis tunnistust sellest, et talupoeg ei tulnud sõja pingega toime. Sõdisime natuke, ja aitab, aeg on koju minna, seal on majapidamine ja perekond. Kes künnab? Naised kurtsid kirjades elukalliduse üle. Talumatu oli tajuda, et naised jäid sinna üksi – ahvatlustega silmitsi. Eriti ajasid sõdurite hinge täis jutud sellest, et vangivõetud sakslasi ja austerlasi kasutatakse maatöödel ja nad elavad soldatinaistega kokku.
Rindemeeste seas levis viha tagala, pursuide, kaupmeeste ja üldse materiaalsete hüvede valdajate vastu. „Tümitada neid kõiki järgemööda,” rääkisid rindemehed, „nii bolševikke kui menševikke ja kuldmagudega kodanlasi! Soldat on kannatanud, soldat on surma saanud, soldat peab haarama kogu võimu kuni viimase kopikani ja jagama seda omavahel võrdselt!”
„Ma mäletan sagedasi läbiotsimisi meie korteris,” meenutas üks naisemigrant, „mida viisid läbi süngete ja tigestunud nägudega sõdurid, vintpüssid seljas, ning ma ei suutnud kuidagi mõista, kas need on tõesti needsamad „armsad sõdurpoisid”, kellele ma gümnaasiumi ajal koos teiste tüdrukutega rindele kingitusi saatsin …”
I maailmasõda vallandas inimese hävitavad instinktid. Õhuke kultuurikiht pühiti minema. Kõik pidurdavad tegurid – seadused, traditsioonid ja keelud – kadusid. Rindelt tuli tagasi inimene, kes oli harjunud lahendama kõiki probleeme jõuga.
„Vene hingedes,” kirjutas kirjanik ja filosoof Fjodor Stepun, kes ajutise valitsuse juures oli olnud sõjaministeeriumi poliitvalitsuse ülem, „on mingi eriline janu suurte sündmuste järele, olgu need siis head või halvad, peaasi, et nad viivad välja argipäeva igavusest. Vene hinges elab peaaegu alati kiusatus saata kõik kuradile, vajuda põhja, sealt aga ehk õnnestub kuidagimoodi välja rabeleda haljale aasale. Seda ähmast äärmuslikkuse igatsust rahuldatakse harva heal, väga kergesti aga kurjal kombel.”
Seitsmeteistkümnenda aasta märtsis vabastas ajutine valitsus sõdurid kohustuslikust usukommete ja sakramentide täitmisest. Õigeusklikest sõduritest käis ülestõusmispühadel, 2. aprillil armulaual kõigest iga kümnes. Aasta varem aga olid käinud peaaegu kõik…
„Hallide soldatite jõugud, sõduripluuside vööd lahti ja sinelid õlgadel, hulkusid jõude mööda Petrogradi,” meenutas pealtnägija. „Mürinal möödusid tömbi ninaga soomusautod ning sõdureid ja töölisi täis topitud veoautod: püssid käes, juuksed salkus, sõgedad, tigedad silmad… Põrunud, „katsu sa mind takistada”-stiihia, joobnud heameel – „meie võit”, laaberdame ja mitte kellelegi mitte millestki aru ei anna…”
Raudteeministeerium kandis ette: sõdurid muudavad „täiesti võimatuks teid kasutada; on kaebusi juhtumite kohta, kus sõdurid eemaldavad reisijaid vägivaldselt vagunitest, mõned reisijad, kellelt on võetud võimalus väljuda vaguni koridori, on sunnitud rahuldama loomulikke vajadusi läbi akna, naised langevad meelemärkuseta olekusse”. Vagunite aknad olid puruks pekstud. Küte ei töötanud. Ülekoormatud rongid liikusid aeglaselt. Veoste kiirus oli kolm versta tunnis. See on jalakäija kiirus.
Nõukogude võim püüdis armeed endale allutada. Kuid relvajõude juhiti kõrgema ülemjuhatuse peakorterist, mille eesotsas seisis kindralleitnant Nikolai Duhhonin.
Ülemjuhataja mõrv
Seitsmeteistkümnenda aasta sügisel lootsid bolševike vastased, et armee juhatus surub Lenini mässu Petrogradis hõlpsasti maha. Kõrgema ülemjuhatuse peakorteri staabiülema kindralleitnant Nikolai Duhhonini käsutuses oli ikka veel tohutu armee. Peakorter asus 1915. aastast alates Mogiljovis, Petrogradist kaugel.
Kuid kindral Duhhonin on üks esimesi, kes puhkenud kodusõjas hukkub. Tema järel saavad surma ka teised silmapaistvad väejuhid. Sõjaõnn saadab neid, kes enne kodusõda veel paguneidki ei kandnud…
„Väed lakkasid olemast väed,” kirjutas oma päevikus professor Juri Gotje. „Mitte mingi oht ega mingi õudus ei ole kõrvaldatud ega tulevikus kõrvaldatav, kuni 15 miljonit mobiliseeritud, kuid demoraliseerunud metslast eksisteerivad edasi kui Vene armee. Venemaa on kaotanud võimaluse iseennast kaitsta.”
Nikolai Nikolajevitš Duhhonin sai kaks nädalat enne Oktoobrirevolutsiooni kõrgema ülemjuhataja peakorteri staabiülemaks, aga pärast revolutsiooni, ajutise valitsuse laialiajamist ja Kerenski põgenemist võttis endale Vene armee välimäärustiku kohaselt kõrgema ülemjuhataja kohustused.
Kindral Duhhonin oli suurepärane staabitöötaja. Olles Kerenski hinnangul „avaralt mõtlev, avameelne ja aus inimene, kaugel poliitilistest kemplustest ja sepitsustest”, ei tahtnud Duhhonin demonstratiivselt poliitikaga tegelda. Kuid 1917. aastal ei sobinud see ametikoht poliitilise kogemuseta ja poliitiliste ambitsioonideta elukutselisele sõjaväelasele. Kindral tahtis täita oma ametikohust – juhatada armeed, kuid ta ei suutnud säilitada kontrolli relvajõudude üle ega päästa iseennast.
Kõiki armee juhtohje oma käes hoides kindral Duhhonin viivitas, arvates, et bolševike mässu peab maha suruma keegi teine. Kuid bolševike võimu kindral ei tunnistanud. Ta teatas:
„Täievolilist valitsust Venemaal praegu ei ole. See tuleb alles luua.”
Seda ei võinud Lenin taluda. Bolševike valitsus määras oma ülemjuhataja – endise lipniku Nikolai Krõlenko.
Nikolai Krõlenko oli sündinud 2. mail 1885 Smolenski kubermangu Sõtšovka maakonna Behtejevo külas. Tema isa Vassili Krõlenko oli osalenud Peterburi üliõpilaste revolutsioonilistes väljaastumistes ning ta saadeti maale politsei järelevalve alla. Hiljem lubati perekonnal sõita Smolenskisse, sealt aga Lublinisse, kus Krõlenkod elasid päris pikka aega. Nikolai Vassiljevitš lõpetas gümnaasiumi, astus 1903. aastal Peterburi ülikooli ning perekonna traditsioone jätkates liitus peaaegu kohe sotsiaaldemokraatliku liikumisega.
Bolševike parteisse astus ta detsembris 1904. Esimese Vene revolutsiooni päevil esines töölistele Viiburi poolel ja Nevskaja zastava taga. Vana bolševik Vladimir Bontš-Brujevitš meenutas: „Krõlenko, kellel olid enam kui väljapaistvad oraatorivõimed, pidas oma kõmisevaid ja põhimõttekindlaid kõnesid, mis hoolimata tema noorest east avaldasid tööliskoosolekutel tohutut muljet.”
Krõlenko lülitati VSDTP Peterburi komitee sõjaväelise organisatsiooni koosseisu. 1906. aastal ta arreteeriti ja saadeti välja Lublinisse. Asumistingimused olid muide enam kui leebed: ta õpetas kirjandust ja ajalugu Lublini ja Sosnowica poola erakoolides. 1909. aastal lubasid võimud tal tulla Peterburi ja anda eksameid Peterburi ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas.
1912. aasta sügisel kutsuti tulevane kõrgem ülemjuhataja sõjaväeteenistusse. Kõrgema haridusega inimesena arvati Krõlenko 69. Rjazani polgu vabatahtlikuks, mis võimaldas tal pärast kursuseid saada esimene ohvitserikraad. Teenistus oli sedavõrd hõlbus, et ta astus ühtaegu Peterburi ülikooli õigusteaduskonda ja sooritas koguni kolm magistrieksamit. Aasta pärast ülendati Krõlenko lipnikuks ja arvati reservi.
Alates 1913. aastast töötas Nikolai Vassiljevitš ajalehe Pravda juures ja bolševike duumafraktsiooni aparaadis. 1913. aasta detsembris arreteeriti Krõlenko jälle, kuid temasse suhtuti niisama leebelt – lepiti sellega, et ta saadeti Harkovisse, kus ta õiendas edukalt õigusteaduskonna eksamid. See aitab tal aja jooksul saada kohtu rahvakomissariks.
1914. aasta juulis sõitis Krõlenko Šveitsi, kuhu oli kogunenud palju bolševikke. Aasta pärast naasis ta Venemaale, arreteeriti, kuid pääses jälle, nagu öeldakse, kerge ehmatusega. Otse vangikongist saadeti ta