Järgnes üksjagu kisendamist.
Ta liikus ööst öösse üle väljakurnatud maa ida poole. Tema vaistud olid terased. Maailm võbeles meelelisusest ning hellitas teda oma helide ja lõhnadega. Rohi. Tuul. Puude õrnimast õrnemad liigutused. Ta ei kiirustanud ja maitses kõike. Ta oli liiga kaua ära olnud. Ta hõikas oma igast ilmanurgast nende uuenemise paiga suunas liikuvaid kaaslasi ning nende hääled tungisid läbi pimeduse.
„Me oleme Morrison-Chávez-Baffes-Turrell-Winston-Sosa-Echols-Lambright-Martínez-Reinhardt-Carter. Üksteist Kaheteistkümnest, kelle üks vend on läinud.”
Ja Null vastas samasugusel viisil:
Oo, mu vennad, minu valu on sama suur kui teie oma. Aga teist saab uuesti Kaksteist. Ma olen nimelt teinud veel ühe, kes teid teie puhkamise kohas jälgib ja hoiab.
„Kelle?” küsisid nad ükshaaval ja siis üheskoos. „Kes see on, kelle sa oled teinud?”
Ja Null kõneles pimedusest:
Meie õde.
VI
ÜLESTÕUSNU
Õhtu, kes sa tood kõik, mis hommik on laiali pillutanud,
tood lambad ja kitsed ning lapse tagasi ema juurde.
Niinimetatud „ülestõusu” häbiväärsed meetodid on senisest veelgi alatumaks muutunud. Need halastamatult tegutsevad vandeseltslased on külmavereliselt mõrvanud tosinaid teie kaaskodanikke ning sealhulgas ka süütuid naisi ja lapsi.
Me kutsume kõiki kodanikke üles olema abiks nende põlastusväärsete reeturite õigusemõistmise ette toomisel. Kaalule on pandud meie Kodumaa turvalisus.
• Olge valvsad. Teie kõrval seisev inimene võib just nimelt sellel hetkel kavandada sadade inimeste surma.
• Teatage igasugusest kahtlasest tegevusest viivitamatult Inimressursside Ameti töötajatele.
• Säilitage oma elu- ja töökohas distsipliin.
• Olge valmis. Teid võidakse iga hetk kaitsjatele appi kutsuda.
• Kõiki neid, kes ülestõusnutele abi osutavad või takistavad Kodumaa võime nende kohustuste täitmisel, peetakse riigi vaenlasteks.
36
Inimesed sosistasid kõikjal, et turul plahvatas järjekordne pomm.
Novembrihommik algas halli ja külmana ning oli saabuva talve maitsega. Sara ärkas sarve üürgamise peale, millele järgnes köhimiste, kurgupuhastamiste ja ebamääraselt ragisedes ellu ärkavate luude-kontide koor. Tema silmad ja suu olid kuivad nagu paber. Ruum lõhnas pesemata naha, läppunud hingeõhu, täipulbri ning mingisuguse inimihu lagunemisel tekkiva bioloogilise auru järele, kuigi Sara ei pannud seda peaaegu tähelegi. Ta teadis, et osa sellest lehast tuleb temast endast.
Veel üks armutu päikesetõus, mõtles ta. Veel üks hommik Kodumaa kodanikuna.
Ta oli selgeks saanud, et narile ei tohi vedelema jääda. Minut hilinemist toidusappa ja sa võid avastada, et pead ennast päevast läbi lohistama ainsagi raasukeseta maosopis. Kausitäis maisikörti on mõnest napist minutist piinarikkast poolunest iga kell üle. Ta keeras kõhust kostva korina saatel viledaks kulunud teki pealt ja nihutas pead langetades keharaskuse teisale, et kängitsetud jalad põrandalaudadele asetada. Ta magas alati tossudega, olid need siis, mis need olid – surnud narikaaslaselt päritud narmendavad Reebokid –, sest jalavarje varastati pidevalt. „Kes võttis minu kingad!” karjatab kellegi hääl ja ohver kihutab läbi maja, anub ja süüdistab ning vajub lõpuks lohutult nuttes põrandale. „Ma ju suren ilma nendeta ära! Palun aidake mind keegi!” See vastas tõele – kingadeta inimene suri. Ehkki Sara töötas biodiislit valmistavas käitises, oli lauskmaal läinud liikvele jutt, et ta on meditsiiniõde. Ta oli näinud külmunud varvaste mustaks tõmbunud tompe ja ihusse kaevunud usside kohale tekkinud kühme. Oli surunud kõrva vastu aukuvajunud rinda ja kuulnud pikkamisi limasse uppuvate kopsude põletikulist korinat. Oli tajunud sõrmeotste all käest lastud pimesoolepõletikust, pahaloomulisest kasvajast või lihtsalt näljast trumminahana pingul kõhtu. Oli hoidnud peopesa palavikust lõõmaval otsaesisel ja sidunud vedelikku immitsevaid haavu, mis hakkavad keha mädandama. Ja kõikidele nendele inimestele oli Sara vale maitset suus tundes lausunud: „Sa saad terveks. Ära muretse. Ma luban, et mõne päeva pärast oled sa poiss nagu ponks.” See ei olnud arstiabi, mida ta jagas. See oli midagi õnnistamise sarnast. Sa küll sured ja see on valus, aga sa sured siin omasuguste hulgas ja viimane puudutus, mida sa tunned, tuleb heast südamest, sest see on minu oma.
Sest sa ei tahtnud, et sabad või veel enam punasilmad sinu haigusest teada saaksid. Valjusti ei räägitud sellest kunagi, kuid lauskmaa inimestel polnud haigla tegeliku ülesande suhtes kuigi palju illusioone. Polnud tähtis, kas tegemist oli mehe või naise, vana või noorega. Sa lähed selle ukse taha ja keegi ei näe sind enam iial. Sa läksid nuumaplatsile.
Maju oli mitmes suuruses ja Sara oma kuulus suurimate hulka. Narid olid neljakorruselised, ühes reas oli neid kakskümmend ja ridu endid oli kümme – ligikaudu heinaküüni mõõtu ruumi oli tuubitud kaheksasada inimhinge. Inimesed tõusid üles, surusid lastele mütsi pähe, pomisesid midagi omaette ja lohistasid ennast raskelt jäsemeid liigutades vagura loomakarjana ukse poole. Sara laskis pilgul kähku enda ümber ringi käia, et teha kindlaks, kas teda ei jälgita, laskus siis nari kõrvale põlvili, kergitas ühe käega madratsit ja libistas teise käe selle alla. Ta võttis peidupaigast hoolikalt kokkuvolditud paberilehe ja pani selle salamisi ürbitaskusse. Seejärel tõusis ta püsti.
„Jackie, ärka üles,” ütles Sara tasakesi.
Vana naine oli lõuani veetud teki all looteasendis kerra tõmbunud. Tema vesised silmad põrnitsesid tuimalt maja kõrgetest akendest alla laskuvat hallikat valgust. Sara oli kuulnud, kuidas ta öö läbi köhis.
„See valgus,” sõnas Jackie. „Näeb talve moodi välja.”
Sara katsus tema laupa. Palavikust ei olnud jälgegi. Kui naisel oligi midagi viga, siis ta lihtsalt külmetas. Oli raske öelda, kui vana Jackie on. Ta oli küll lauskmaal sündinud, kuid tema vanemad olid tulnud kusagilt mujalt. Jackie ise ei avaldanud soovi minevikust rääkida, kuid Sara teadis, et ta on elanud üle kolme lapse ja abikaasa surma, kusjuures mees saadeti nuumaplatsile kuriteo eest, mis seisnes selles, et ta läks appi sõbrale, keda saba malakaga nüpeldas.
Ruum oli kiiresti tühjenemas. „Jackie, ma palun.” Sara raputas teda õlast. „Ma ju tean, et sa oled väsinud, aga me peame tõesti minema hakkama.”
Naise pilk koondus Sarale. Ta vappus kuivast köhast.
„Anna andeks, kullake,” ütles ta, kui krambid möödusid. „Ma ei tahtnud vastu punnida.”
„Ma lihtsalt ei soovi, et sa hommikusöögist ilma jääksid. Sa pead sööma.”
„Noh, sa hoolitse minu eest nagu ikka. Aita vanaproua alla, eks ole?”
Sara pakkus Jackie’le toetumiseks oma õlga ja aitas tal tasapisi põrandale laskuda. Naise keha oli sama hästi kui kaalutu keppidest ja õhust koosnev moodustis. Tema rinda rebestas veel üks köhahoog, mis kostis nagu kivikeste raputamine kotis. Ta ajas ennast pikkamisi sirgu.
„No