Kaksteist II. Justin Cronin

abiline – seesama naine, kes rääkis talle, et tema enneaegselt koos veretulvaga saabunud laps ei jäänud ellu. Ta oli tüdruk, teatas naine. Mul on kahju. Seejärel poetas ta Sarale pihku ümbrikuks volditud paberi ja kadus. Sara oli oma kurvastuse ja valu hämus igatsenud tütart kätel hoida, kuid seda ei juhtunud. Laps viidi minema. Toda naist ei näinud ta enam kunagi.

      Ta voltis rabedast paberist keeratud ümbrise sõrmeotstega ettevaatlikult lahti. Selles lebas kooldunud juuksesalk – väikelapse lokk. Kogu ruum oli pimedusse mattunud, kuid ometigi paistis juuste helekuldne värvus talle eredasti kätte. Ta tõstis juuksed näo ette ja hingas nende aroomi tabada püüdes sügavalt sisse. Uut last poleks Sara enam kunagi saanud, sest vigastused olid liiga suured. Kate oli ainus. Kate oli nimi, mille ta tütrele andis. Kuidas ta küll soovis, et oleks sellest Hollisele rääkinud. Ta oli tahtnud oma uudist varjul hoida ja valida kõige sobivama hetke, et anda mehele üle kingitus nende kahe ühenduse näol. Kui rumal ta oli olnud. Ta mõtles: „Mu kullake, ma tean, et sa oled nüüd seal, kus sul on parem. Ma loodan, et selles kohas, kus sa viibid, on valgust, taevast ja armastust. Kui ma ainult oleksin saanud sind kõigest üheainsa korra enda vastas hoida, et rääkida sulle, kuidas ma sind armastan.”

      37

      See Sergio asi oli lihtsalt liiga kaua kestnud.

      Mitte et mässe poleks varemgi ette tulnud. Kas neid polnud 31. aastal? Ja siis taas 68. aastal? Rääkimata juba sadakonnast möödunud aastate jooksul maha surutud väiksemast spontaansest vastuhakust. Ja kas ei vasta siis tõele, et probleem taandub eranditult mõnele üksikisikule, mõnele üksildasele usutaganejale, kes lihtsalt pole kõige peamisest aru saanud? Ja et kui selle mehega (ta oli ikka ja alati mees) on ühele poole saadud, sumbuvad nende jaoks elutähtsa hapnikuta jäetud vastupanuleegid iseenesest.

      Aga ometigi ei tundunud too Sergio olevat samasugune nagu nood teised. Kupli jalamil seisev juht Horace Guilder, kelle pilk oli suunatud määrdunud lauskmaalapile ja selle tagant paistvatele talviselt värvitutele põldudele, pidas asja üle aru. Esiteks olid selle mehe meetodid mitte üksnes haardelt, vaid ka laadilt teistsugused. Inimesed lasevad ennast õhku! Köidavad rihmadega rinnale dünamiidipulgad või klaasikildude ja katkiste kruvidega täidetud torupommid ning suudavad tõepoolest koguda kokku piisavalt tahtejõudu, et nii iseennast kui ka kõiki teisi enda ümber vereuduks õhkida! See ulatus hullumeelsusest kaugemale ja oli täielikult välja arenenud psühhoos, mis võis üksnes tähendada, et tolle Sergio psühholoogiline mõjuvõim oma jüngrite üle on suurem kui ühelgi tema eelkäijal. Lauskmaalased on kaitstud, neil on toitu, millega oma kõhtu soojendada, ja nad magavad öösiti sängis, ilma et peaksid viiruskeid pelgama. Ehk teisisõnu on neil lubatud omaenda elu elada… Ja kas niisugune ongi siis tänu, mida ta selle eest saab? Kas nad ei mõista siis, et kõik, mida ta on teinud, on tehtud nende huvides? Et ta on ehitanud inimkonnale kodu, kus too saab valdavatele ajalootuultele vastu pannes püsima jääda?

      Tõsi küll, on olemas teatav… ebaõiglus. Võiks öelda, et ressursside ebaühtlane jaotamine ning vahetegemine juhtkonna ja tööjõu, omanike ja mitteomanike ning meie ja nende vahel. On olemas ebameeldiv sõltuvus inimese võimest redelit enda järel üles tõmmata ning nood ajaproovi läbi teinud vahendid ühiskonna igakülgse järeleandlikkuse tagamiseks – jääkülmad dušid, lõputud järjekorrad, suurtäheliste nimedega liialdamine, lakkamatult tobedusi üürgavad valjuhääldid jne. „Üks Rahvas! Üks Kodumaa! Üks Juht” Need sõnad panid ta võpatama, kuid mõningane mõõt kulisside tagant suunatavat demagoogiat käib ju asja juurde. Ehk teisisõnu polnud selles tegelikult midagi uut ja kõik tulenes käesoleva ajastu tingimustest. Ometigi oli mõnikord ja näiteks ka praegu, sellel jääkülmal Iowa hommikul, kui talve esimene arktilise õhu rinne tõi endaga kaasa vedurijuhita rongina lajatava pakase, Guilderil raske indu säilitada.

      Guilderi ruumikas büroo, mis täitis ühtlasi ka tema elupaiga ülesannet, oli oma kahesaja aasta pikkuse ajaloo erinevatel perioodidel täitnud Iowa territooriumi kuberneri ameti, osariigi ajaloomuuseumi peakorteri ja lao ülesannet. Selle viimane asukas vana maailma ajal oli olnud Kesk-Lääne Osariigiülikooli rektor August Frye (nii võis lugeda tema kirjaplankidelt), kes oli kahtlemata saatnud mööda palju õnnelikke tunde, kümmeldes läbi avarate akende avanevas südantsoojendavas vaatepildis, mida kujutasid endast maisist toituvad lustakad tudengid, kes flirtisid Iowa hästihooldatud muruplatside vahel auditooriumide poole lonkides nagu maniakid. Ruumide enda valdusse võtmise päeval avastas Guilder üllatusega, et rektor August Frye on dekoreerinud selle koha merega seotud teemadel: pudelis laevad, meremadudega kaardid, ülearu detailirohked õlimaalid tuletornide ja ookeanivaadetega ning ankur. Rabavalt kohatu valik, kui võtta arvesse, et Kesk-Lääne Osariigiülikool („Edasi, poisid!”) oli põhjalikult madalikul kinni maakera enam-vähem kõige merekaugemas paigas. Guilder poleks praegu, peaaegu sada aastat hilisemal ajal, säherduse lavapildi eest pennigi maksnud.