Sara asus tööle. Ees ootav päev pidi mööduma omamoodi transis. See oli varasemate aastate jooksul omandatud oskus, mis rakendas hüpnootilist töörütmi aju puhastamiseks mõtetest. Eesmärk oligi mitte mõelda. Saavutada puhtbioloogiline seisund, milles meeled võtavad vastu üksnes kõige otsesemaid füüsilisi aistinguid ehk jahvatilabade vurinat, kääriva maisi haisu ja külma tühjuse klompi kõhus, mis oli hommikusöögiks nimetatava hädise kausitäie vesist körti juba ammu ära seedinud. Nende kaheteistkümne tunni jooksul oli ta lauskmaalane number 94801 ja ei midagi enamat ega vähemat. Tõeline Sara, kes mõtles, tundis ja mäletas – Esimene Õde, Koloonia kodanik, Joe ja Kate Fisheri tütar ning Michaeli õde, Hollise armsam, paljude sõber ja ühe ema – oli peidus talismanina taskusse pistetud kokkumurtud paberilehel.
Ta andis oma parima, et Jackie’l pilku peal hoida. See naine oli ta murelikuks muutnud. Niisugune köha ei tähenda midagi head. Lauskmaal ei olnud inimestel tegelikult sõpru selles mõttes, mida Sara oli sõpruse nime all tundnud. Oli nägusid, keda sa tunned, ja inimesi, keda sa teistest rohkem usaldad, kuid kaugemale ei mindud. Sa ei räägi endast, sest sa ei olegi keegi, ega oma lootustest, sest neid sul polegi. Aga Jackie puhul oli ta lasknud oma kaitsemüüril langeda. Nad olid sõlminud liidu ja andnud välja ütlemata jäänud lubaduse teineteise eest hoolt kanda.
Keskpäeval said nad veerandtunni pikkuse vaheaja, millest piisas täpipealt sööstuks käimlasse, mis kujutas endast kraavi kohal paiknevat kükitamisaukudega puitplatvormi, ja ahmida sisse veel üks kausitäis körti. Istuda ei olnud kuhugi, nii et söödi püsti seistes või pikali, kasutades lusikana sõrmi, ja siis mindi teise sappa vee järele, mida jagati kõikidele naistele ühise kulbiga. Kogu selle aja jooksul jälgisid neid nuia keerutades seina äärde tõmbunud sabad. Nende ametlik nimetus oli küll „Inimressursside Ameti töötajad”, kuid lauskmaal ei kutsunud neid keegi niiviisi. Nende hüüdnimi oli lühend sõnast „sabarakk”. Peaaegu kõik nad olid mehed, kuid leidus ka naisterahvaid, kes olid tihtipeale selles kambas kõige julmemad. Üks naissaba, keda nad hüüdsid sügava lõhe pärast ülahuules Vilistajaks, sest see kaasasündinud defekt andis tema häälele selgesti tajutava roovilekõla, näis tundvat erilist mõnu uute ja rafineeritud ebamugavuse tekitamise viiside leiutamisest. Tal oli harjumuseks otsekui mingisugust katset läbi viies üks inimene – ja enamasti mõni naine – välja valida. Vilistaja pilk peatub sinul ja järgneb see, et sind tõmmatakse läbi kompimiseks käimlajärjekorrast välja just nimelt siis, kui sinu kord on kätte jõudmas, või antakse sulle mõni võimatu ja mõttetu ülesanne või viiakse sind teise brigaadi üle parajasti just enne sinu söögipausi algust. Ainus asi, mida sa teha saad, on katsumus pakitseva põie, tühja kõhu või kurnatud jäsemetega õnnetult hambaid krigistades ära taluda ja teada, et varsti pöördub Vilistaja tähelepanu kellelegi teisele, kuigi see teeb kõik üksnes hullemaks ja ongi vist kogu ettevõtmise eesmärk. Sa avastad ennast soovimast, et kannatused langeksid kaela teisele inimesele, ja muutud niiviisi kuriteo kaasosaliseks, süsteemi osaks ja mitte iial seiskuva piinamisratta üheks hambaks.
Ta otsis söögipausi ajal Jackie’t, kuid naist ei olnud kusagil näha. Sara käis sõbrannat kohata püüdes kähku läbi kõik jahvatajate tööpaigad. Iga hetk võis kosta brigadiri vile, mis nad tööle tagasi kutsub. Ta oli juba peaaegu loobunud, kui leidis nurga taha keerates maas istuva Jackie, kelle nägu oli higist märg ja kes hoidis suus kokkukeeratud rätikut.
„Anna andeks,” suutis ta öelda. „Ma lihtsalt ei saanud köhimist lõpetada.”
Riidetükk oli verine. Sara teadis, mis on toimumas. Ta oli varemgi näinud, millist mõju avaldab aastate viisi tolmu käes viibimine kopsudele. Ühel hetkel on inimesega kõik korras, järgmisel ta aga upub verre.
„Me peame su siit minema viima.”
Ta tõmbas naise püsti parajasti just siis, kui kõlas vile. Sara tüüris Jackie’l ühe käega piha ümbert kinni hoides teda ukse poole. Tema eesmärk oli pääseda välja enne, kui keegi neid märkab. Saral polnud aimugi, mis seejärel võib juhtuda. Sabade ülemus oli Vale. Ta ei olnud just kõige parem, aga ka mitte kõige hullem. Sara oli rohkem kui korra tabanud ta ennast jälgimast viisil, millest paistis, nagu mõlguks tollel mehel seoses temaga mõtetes midagi isiklikku, ehkki ta ei olnud iial neid kavatsusi teoks teinud. Võib-olla on see aeg nüüd käes. Säärase mõtte juures läbis Sarat värinaid tekitav iiveldushoog, kuid ta teadis, et tuleb sellega toime. Teeb seda, mida peab tegema.
Nad olid juba peaaegu ukseni jõudnud, kui nende teele astus üks inimkuju. „Kuhu te enda arvates lähete?”
See ei olnud Vale, vaid Trukkar. Ta ilmus avatud ukse taustale. Sara süda langes saapasäärde.
„Tal on lihtsalt õhku vaja. See tolm…”
„Kas on nii, vanaeit? Sind vaevab tolm?” Trukkar toksis naist nuiaotsaga rindu, vallandades sellega lämmatatud köha. „Mine tööle tagasi.”
„Sara, pole midagi,” kähises Jackie ennast Sara haardest vabastades. „Mul pole midagi häda.”
„Jackie…”
„Ma räägin tõsiselt.” Jackie vaatas Sara poole ja tema silmad ütlesid: Ära tee seda. „Ta peab ennast tarkpeaks. Ta arvab, et teab, mis on mulle hea.”
Trukkari pilk vilksas üle Sara keha. „Jah, seda olen ma sinu kohta kuulnud. Sa pead vist ennast mingisuguseks tohtriks?”
„Ma pole seda iial öelnud.”
„Muidugi ei ole.” Trukkar kattis vaba käega kubeme ja kõigutas ennast edasi-tagasi. „Kuule, doktor, mul valutab siit. Vahest sa vaataksid lähemalt?”
See hetk oli käes ja jäigi püsima. Sara mõtles Eustace’ile veoautos. Verele tema näol, purustatud kätele ja hammastele. Võidurõõmsale naeratusele tema lömastatud näol. Sara sundis Trukkari ees seistes ennast neid sõnu ütlema ja tooma kuuldavale sajatust, mis mehe talle kallale saadaks. Kõik oli nii lihtne ja nii karge. Ta nägi vaimusilmas seda stseeni lahti rullumas. Kõigest kaks sõna, lõõmav viha Trukkari silmades ja siis lajatus nuiaga. Sellised olid tema elu sätestavad tingimused tuhande alanduse näol, mis tuli iga päev üle elada. Temalt oli võetud kõik. Ainus võimalus vastupanu avaldada oli võtta vastu see kõige hullem – ei, sellele teadlikult anduda.
„Sara, ma palun.” Jackie silmitses teda pingsalt. Mitte niiviisi. Mitte minu pärast.
Sara neelatas. Kõik vaatasid tema poole.
„Olge pealegi,” ütles ta.
Ta pöördus ja kõndis minema. Tema ümber oli tekkinud kummaline vaikus. Ta kuulis ainult omaenda südant.
„Ära muretse, Fisher,” hüüdis Trukkar talle irvitades järele. „Ma tean, kust sind leida. Ma tõotan, et see on sama hea kui eelmisel korral.”
Alles hiljem naril lebades andis Sara endale loa nende sündmuste täieliku tähenduse üle aru pidada. Miski temas oli muutunud. Ta oli jõudnud kuristiku servale ja ootas seal, et alla hüpata. Viis pikka aastat, mis võisid sama hästi olla ka tuhat aastat. Minevik oli tema seest kadumas, sest selle uhtusid minema aja kulgemine, lõikav külm südames ja päevade ühetaolisus. Ta oli iseendas liiga kaua allapoole kukkunud. Talv oli tulemas. Talvevalgus.
Ta oli Jackie kuidagiviisi sellest päevast läbi aidanud. Nüüd magas vana naine Sara kohal ja tema naririhmad olid rahutust vähkremisest longu vajunud. Kui Jackie surm kord kätte jõuab, siis tuleb see raskelt pikkade piinarikaste