„Ma ütlesin… värdjas.”
Üks purustav hoop teise järel – näkku, pähe, vastu luiseid käeliigeseid. Kui Eustace lõpuks maha vajus, olid tema silmad pahempidi pöördunud ja nägu püdelaks massiks lömastatud ning mööda seda kõike voolas alla veri.
„Harjuge ära.” Valvur pidas vahet, et nuia vastu püksisäärt kuivatada, ja laskis pilgul üle salgakese käia. „Enam-vähem niiviisi me neid asju ajamegi.”
Kui auto sõitma hakkas, tõmbas Sara Eustace’i lähemale, et tema segipekstud nägu sülle võtta. Mees oli peaaegu teadvusetu ja hingeõhk liikus läbi kurgu korisedes. Arvatavasti ta sureb. See näis olevat tõenäoline. Sara kummardus ja sosistas talle kõrva:
„Aitäh sulle.”
Nõnda see siis verega algaski.
„Üks Rahvas! Üks Juht! Üks Kodumaa!”
Kui mitu korda oli Sara pidanud neid sõnu karjuma? Hommikune loendus ja hümni laulmine olid nüüd läbi ning kõik hajusid neile ette nähtud autodele. Sara aitas Jackie üles ja ronis siis ka ise kasti. Ta märkas uut nägu, kelles tundis ära Chou vana naise Constance Chou. Nad võtsid teineteise kohalviibimise teatavaks napi noogutusega, aga see oli ka kõik. Koloonias aset leidnu oli aastate jooksul üksikute kildude ja killukestena Sarani jõudnud. Lugu oli samasugune nagu teisedki, mida ta oli kuulnud, ja erines Roswelli sündmustest ainult ulatuse poolest. Suurim šokk seisnes nii mõneski mõttes hoopiski asjaolus, et nii palju inimkonna saari oli üleüldse olemas olnud. Sara saabumise ajaks olid Koloonia asukad juba lauskmaale hajutatud. Sarani jõudis kuuldus, et neid oli viiskümmend kuus. Kui kerge on rahvahulgal viitkümmet kuut pügatud peaga ja ühesugustes ürpides inimest endasse sulatada, kui kõik näevad ühtmoodi välja. Ometigi torkas vahetevahel teiste seas silma ka mõni tuttav nägu. Ta oli vilksamisi märganud naist, kes oli tema arvates Penny Darrell, ja teist, kelle kohta ta oleks võinud vanduda, et see on Rey abikaasa Belle Ramirez, ehkki ta ei vastanud, kui Sara teda nimepidi hüüdis. Ühel hommikul täitis toidujärjekorras tema kausi mees, keda ta oli palju kordi näinud, ilma et oleks temas ära tundnud omaenda nõbu Russell Curtist. Tollest mehest, keda Sara mäletas, nägi ta nii palju vanem välja, et kui nende pilgud kohtusid, kulus Saral viiv aega, et ta õigesti paika panna. Peaaegu terve aasta oli Sara elanud ühes ja sellessamas majas Jimmy lese Karen Molyneau’ ning tema tütarde Alice’i ja Averyga. Suurema osa informatsioonist ja sealhulgas ka surnute nimed oligi Sara saanud Karenilt. Elektrijaama kaitsmisel tapetud Ian Patal. Hollise naiseõde Leigh ja tema laps Dora, kes heitsid hinge teel Kodumaale. Teine Sandy, kes suri peagi pärast saabumist, kuigi Karen ei teadnud, kuidas nimelt. Gloria ja Sanjay Patal. Ehkki need uudised olid sünged, pidas Sara koos Kareni ja tema tüdrukutega veedetud aastat siiski üürikeseks kergenduseks ja ajavahemikuks, mille jooksul ta tundis ennast seotuna minevikuga. Aga inimesi viidi pidevalt ühest majast teise üle ning ühel heal päeval olid nad kolmekesi läinud ja nendel naridel, millele nad olid aasta vältel oma pea toetanud, magasid nüüd uued inimesed. Pärast seda polnud Sara neid enam näinud.
Tee biodiislikäitisesse kulges rööbiti jõega läbi lauskmaa põhjaserval tööstuspiirkonnas paiknevate räpaste majade labürindi. Päev ei tõotanud paremaks muutuda. Lõikavkülm tuul sülitas neile näkku vihmasahmakaid. Õhk oli rammus lauskmaa lehkadest, milles ühinesid loomade väljaheited ning inimtegevuse kokkupressitud ja räpased jäätmed, selle taga oli aga otsekui lõhnakardina varjus jõe sünkjas mullahõng. Nad möödusid kontrollpostide halastamatust rodust, avanevatest ja sulguvatest taradest, kirjutusaluste, sulepeade ja ammendamatu paberimäärimise himuga sabadest ning neile käeviipega läbisõiduks luba andvatest võimuesindajatest. Teisel pool jõge algas paljas ja värvitu luht, millelt saak oli talveks valmistudes juba ammu koristatud. Idas kerkis astmetena jõe kohale mägi, kus elasid kõik punasilmad, ja selle tipult paistis kapitooliumi kuldkatusega kroonitud Kuppel. Väidetavasti olevat kogu see ehitis koos oma ümbrusega olnud kunagi ülikool, mis tähendab mingisugust kooli, ehkki Saral, kellel oli võrdlusmaterjalina kasutada ainult varjupaik, oli raske seda tõsiasja omaks võtta. Mäe otsas polnud Sara kunagi viibinud, rääkimata juba kuppelhoonest. Seal lubati käia mõnedel töölistel – aednikel, torulukkseppadel ja köögitöölistel – ning muidugi ümmardajatel, kes olid juhti ja tema punasilmadest koosnevat kaaskonda teenima valitud naised. Kõik rääkisid, et ümmardajatel on vedanud, sest nad elavad hea toidu ja sooja veega luksuses ning magavad pehmetes sängides, kuid see oli pelgalt kuuldus. Ükski ümmardaja ei olnud eales lauskmaale tagasi tulnud. Kui nad olid kord Kuplisse läinud, siis sai sellest nende elu.
„Vaata ometi,” pomises Jackie.
Sara mõtted olid uitama läinud ja külm tema tähelepanu nüristanud. Nad eemaldusid mööda kõrvalteed jõest. Põhja pool nägi Sara teisel pool Kodumaa piiri kraanasid, mis kõrgusid puulatvade kohal nagu kaks tohutut linnuluustikku. Seda nimetati Projektiks: tegemist oli aastakümneid käsil olnud ettevõtmisega, mille eesmärk oli püstitada tundmatu otstarbega terasest ja betoonist rajatis. Seal ametis olevad lauskmaalased, kes olid peaaegu eranditult mehed, otsiti iga päev ehitusplatsile minnes ja sealt tulles läbi. Kuigi kõlakaid oli liikvel küllaga, peeti isegi seal tehtavast tööst kõnelemist riigireetmiseks ja selle eest võidi saata nuumaplatsile. Mõnda aega oli valdav üks teooria, mis asendus siis teise ja seejärel kolmandaga, et viimaks ringkäiku otsast alustades taas esile kerkida. Isegi kui seal töötavaid mehi õnnestus veenda suud paotama, ei paistnud nad teadvat, mida ehitatakse. Käisid jutud labürindisarnastest koridoridest, tohututest kambritest ja jalapaksustest terasustest. Mõned väitsid, et see on juhi monument, teised aga, et tehas. Käputäis inimesi kinnitas, et see polegi midagi, vaid kujutab endast pelgalt libaehitust, mille punasilmad on välja nuputanud, et lauskmaalastele tegevust anda. Viimastel kuudel toetust kogunud neljanda hüpoteesi kohaselt oli Projekt punker hädaolukordade puhuks. See rajatis pidi pakkuma elanikele pelgupaika juhul, kui juhi salapärane võime viiruskeid vaos hoida peaks miskipärast kaduma. Oli see siis, mis ta oli, aga näis sedamoodi, et töö on lõpule jõudmas. Ehitusplatsile suunduvatele autodele istus igal hommikul üha vähem mehi ning nad kõik olid vanemad ja enamasti mitu aastat seal töötanud.
Aga Jackie tähelepanu ei olnud suunatud kraanadele. Kui nende viietonnine lähenes viimasele vahiputkale, nägi Sara piirdemüüril laiade tilkuvate pintslitõmmetega kirjutatud valget värvi sõnu:
Kaks lauskmaalast kastsid kirja maha nühkima valmistudes pika varrega harju seebiveega ämbritesse. Nende kõrval seisis saba, püss rinnal. Ta põrnitses altkulmu mööduva auto poole ja tabas üheks jääkülmaks viivuks Sara pilgu. Sara pööras pea ära.
„Fisher, kas sa näed midagi sellist, mis sulle huvi pakub?”
Hääl kuulus ühele kahest autokasti päras kaasa sõitvast sabast – see oli umbkaudu kahekümne viiene triksis-traksis mees, keda kutsuti Yale’iks.
„Ei näe, härra.”
Sõidu viimase viie minuti jooksul ei tõstnud ta pilku põrandalt. Sergio, mõtles Sara. Kes on Sergio? See üksnes harva avalikult välja öeldud nimi mõjus peaaegu loitsuna – ülestõusu juht, turgudel, politseijaoskondades ja vahiputkades pomme plahvatama panev Sergio, kes liigub neid hävitavaid relvi tööle pannes koos oma nähtamatute kaaslastega takistamatult nagu viirastus ringi mööda Kodumaad. Sara meelest olid need sõnad taral omamoodi õrritus. Me olime siin, ütlesid need. Me seisime just nimelt siin, kus seisate praegu teie, me oleme kõikjal teie keskel. Sergio meetodeid iseloomustas peaaegu mõistetamatu julmus. Ülestõusnud võtsid oma tapmis- ja laastamisprogrammis sihikule kõik need paigad, kuhu sabad võisid koguneda, aga kui sa juhtusid valel ajal vales kohas viibima, ei muutnud see midagi. Üks mees või naine lööb hõlmad valla, tuues nähtavale rinnale köidetud dünamiidipakikeste read, ja sul ongi ots peal. Ja sellel viimsel hetkel, kui nende pöial on leidnud detonaatori päästiku, mis saadab olematusse nii neid endid kui ka kõik teised pommi purustusraadiusse jäävad inimesed, toovad nad kuldavale sõnad: „Sergio on elus.”
Auto peatus käitise juures ja töölised ronisid kastist välja. Õhus hõljus pärmilehka. Nende taha jäi seisma