„Sa oled väsinud,” ütles naine.
See ülimalt nõutuks tegev märkus raputas Peteri tardumusest välja. Mis ta on?
„Ma ütlesin, et sa oled väsinud,” kordas naine.
„Ma ei tea, millest te räägite.”
Naise nägu vajus hämmeldusest norgu. Näis sedamoodi, nagu oleks Peter talle pettumuse valmistanud. Peteri pilk langes sellele esemele, mida ta käes hoidis. Metallkarp. Naine tõmbas vaba käega selle küljelt välja pika metallvarda.
Peter teadis, mis asi see on.
Ta hüppas ettepoole selsamal hetkel, kui naise sõrm leidis lüliti. Valgusesära ja hiigelsuure ukse kinnilöömist meenutav paugutus ning kõrvetavkuum müür paiskas Peteri pikali. Sild, mõtles Peter. On see naine siis, kes ta on, aga ta laskis silla õhku. Peter lebas selili maas ja vahtis silmi pilgutades taevast. Aeg oli üürikeseks ajaks kammitsatest välja lipsanud. Taevast langes pikaldast kaart joonistades tema poole midagi suurt ja leegitsevat.
Põlev sillutisetükk prantsatas maha mõne jala kaugusel peast. Ennast sellest eemale veeretades tajus Peter kellegi käsi ja äkki oli ta taas püsti. Michael tiris teda maasturi poole.
„Tagasi!” Michael karjus ühe käega Peteril vöökohast kinni hoides raadiosaatjasse. „Kõik otsekohe tagasi!”
Nende poole lõõmasid igast suunast tuled. Peter ei jõudnud veel kogu seda informatsiooni läbi seedida, kui võsast veeres välja pikap, mille suured porised rattad ületasid üles-alla hüpeldes kraavi. Auto tegi pöörde ja jäi põiki nende ette seisma. Selle kastist ilmusid nagu tumedad viirastused välja neli inimkuju, kes tõstsid üheaegselt õlale pika silindrikujulise eseme.
„Ah sa pask,” ütles Michael.
Nad viskusid maha, torudest aga sööstsid valge leegisähvatuse saatel välja raketid. Selja tagant kostnud püssitule summutasid otsemaid sisejulgeoleku autode õhkulendamisega kaasnevad kärgatused. Leegitsevad autoriismed lendasid unnates üle nende pea.
„Tseps!” kärkis Michael raadiosse. „Kohe välja!”
Nood inimkujud autos olid tulistamise katkestanud, et granaadiheitjaid laadida. Tsepsi tsisternauto pidi olema järgmine. Peter tahtis relva haarata, kuid see oli läinud. Ta kaotas selle esimese plahvatuse ajal. Kolonni tagaosast kostis uus võimas plahvatus. Naftatöölised hüppasid veokitest välja ja pistsid kisades jooksu. Kolonni rünnati nüüd mõlemast otsast. Nad olid lõksus jõe ja selle vahel, mis neile tagant lähenes: oletatavasti olid need uued granaadiheitjatega varustatud pikapid. Kütusest olid nad ilma jäänud, ainus asi, mida nad teha said, oli põgeneda. Peter ja Michael sööstsid esimese tsisternauto poole parajasti siis, kui Tseps kabiinist välja hüppas ja Peterile vintpüssi viskas. Ta püüdis püssi õhust kinni, pöördus ümber, sihtis pikapit ja avas kiirtule, sundides noid inimkujusid varju otsides pikali viskuma. Ta oli päästnud neile ühe hetke, kuid see oli ka kõik. Michael haaras kabiinist väljunud Lore’il randmest kinni ja paiskas ta maha. Ta karjus käega kolonni saba poole vehkides. „Jookske autodest eemale!”
Viirastuslikud inimkujud tõusid taas püsti. Üks täpne lask esimese tsisterni pihta ja kõik ongi möödas. Kolm tuhat gallonit auto kohta ehk ühtekokku kolmkümmend kuus tuhat gallonit. Kogu kolonn lendaks õhku nagu rida dünamiidipulki. Peter sai aru, et üks nendest inimestest on too keebiga naisterahvas. Ta tõstis uuesti püssi ja vajutas päästikule, kuid ainult selleks, et kuulda tühjale padrunipesale viitavat klõpsatust.
Naine kergitas käsi ja ajas need laiali.
Kolonni tagaotsa oli ilmunud sootuks teist laadi auto. See kihutas suure kiirusega nende poole, mootor mürisemas ja naatriumlampide read katusel lõõmamas. See oli poolhaagis, mille kuuerattalise veduki taha oli teineteise järel haagitud kaks peegelsiledaks lihvitud galvaniseeritud metallist veofurgooni. Järgmistel nädalatel muutub see kummaline tahk – auto meenutas kõige enam kaht mööda maanteed veerevat peeglitega kaetud kasti – oluliseks küsimuseks ja üheks niidiotsaks terves niidiotste jadas, kuid praegu ei pööranud järsult pidurdanud poolhaagise ootamatu näitelavale ilmumise ajal keegi sellele kuigi palju tähelepanu. Mõned põgenevad naftatöölised, kelle aju oli kabuhirm loogikast puhtaks uhtunud ja kes ei märganud, et tagumised turvajad likvideerinud väiksemad autod on kallaletungi hõlbustades võssa kadunud, lubasid endal koguni hellitada pääsemislootusi. Neid rünnati. See halastamatu ja muserdav rünnak tuli kusagilt olematusest. Nood kindlustatud välimuse ja läikiva kerega konteinerid olid teisaldatavate kasarmute moodi.
Ja seda nad olidki. Ehkki sootuks teistsuguste reisijatega.
Üks neid inimesi, kes seda nägi, oli kolonniülema asetäitja Juan Sweeting. Tseps oli oma eksiteele viivast käitumisviisist ja heidutavast välimusest hoolimata poeedi hingega inimene. Iga päeva lõpul pani ta üksinda võrkasemel lebades sulepea paberile ja väljendas oma sügavaimaid mõtteid ebatavaliselt tundlike ja sõnamuusikana kõlavate värsiridade kujul. Elus ette tulnud katsumustest hoolimata uskus ta visalt, et maailm on inimlikke lootusi vääriv kaunis ja jumalik koht. Ta kirjutas palju merest, mille seltsi ta kalliks pidas. Ehkki ta ei olnud oma luuletusi kunagi kellelegi näidanud, olid need nagu tema elu sisuks kujunenud salaarmuke. Mõnikord sütitas luuletuse kirjutamise igatsus rafneerimistornilt soppa kraapivat või tõstekangi rauda pea kohal pillutavat Tsepsi niivõrd, et ta pidi kogu jõu kokku võtma, et mitte seda tegevust pooleli jätta ja kihutada võrkasemele loomise suurejoonelisust ülistama.
Peeglina läikiva poolhaagise saabumine langes kokku tema peas tekkinud kahtlusega, mis sarnanes Peteri omaga, et kõik ei ole siin nii, nagu pealtnäha paistab. Tegelikult oli selle rünnaku juures kõik arusaamatu. Miks peaksid inimolendid üksteisele niiviisi jahti pidama? Kas neil ei ole siis ühist vaenlast? Milleks hävitada energiaallikat, millel kogu nende liigi olemasolu kui selline üldse püsti püsib? Tema peas võttis kuju tõene mõte, et ründajad ei ole mestis omasugustega, ja kui esimene haagise kahest sektsioonist oma sisu valla päästis, muutusid tema kahtlused kindlaks veendumuseks. Aga siis oli juba hilja. Oligi kogu aeg hilja olnud.
Viiruskid ujutasid parvena üle terve kolonni. Neid oli sadu. Järgmisel hetkel mõistis Tseps, et viiruskid ei tapagi tegelikult kõiki. Mõned võeti küll heaks halastamatu ja verdpritsiva nobedusega, aga teised kahmati kaasa ja nad vehkisid käte ja jalgadega ning kisendasid, kui viiruskid neil piha ümbert kinni haarasid ja minema hüppasid.
Nakatatud saada oli palju hullem saatus. Saada nendesuguseks.
Ta langetas kiiresti otsuse.
Poolhaagis oli jäänud seisma vähem kui kahekümne jardi kaugusele rea viimasest tsisternist. Tseps oli varem korra näinud, kuidas tsisternauto õhku lendab. Häving võimsa tulelöögi tagajärjel oli silmapilkne ja täielik, kuid sellele eelnenud sekundikümnendiku jooksul juhtus midagi huvitavat. Paisuv kütus saatis konstruktsiooni kõige nõrgemat punkti otsides tsisterni otsi katvad metallplaadid rõhtsuunas lendu nagu pudelikorgid. Ehk lühidalt öeldes on plahvatav tsisternauto enne pommiks muutumist lühikest aega ka püss. Tseps oli nüüd jõudnud viimase tsisternini. Hõbedane veok seisis otse tema taga kahekümne jardi kaugusel ehk seega kenasti laskeulatuses. Tseps keeras oma kogukate kämmaldega tühjendamisotsakul korgi pealt ja avas klapi. Bensiin purskas sätendava joana torust välja. Ta seisis oma rõivaid läbi immutades selles voolus. Ta täitis peod bensiiniga ja kastis märjaks juuksed. See vaimustav maailm, mõtles ta, meeled täitumas kütuse lõhnaga, mis oli nagu pudelisse suletud tuli. See valutegevalt kibemagus ja vaimustav maailm. Võib-olla keegi leiab madratsi alla topitud luulevihiku ja loeb selle lehekülgedelt tema südames varjul hoitud tõdedest. Talle meenusid ühe armastatud luuletuse sõnad. Kaheksa aasta vanuse poisina leidis ta Kerrville’i raamatukogu ühest ruumist, kus keegi iial ei käinud, Emily Dickinsoni luuletustega raamatu. Keegi ei paistnud luulekogu vajavat ja olles haaratud antropomorfsest kaastundest selle raamatu vastu tema üksilduse pärast riiulil, pistis Tseps ta kuuehõlma alla ja hiilis ühele