„No kuule, ära vaata mind niisuguse näoga. Tüdruk peab ju midagi sööma.” Ta patsutas hobust rahustavalt kaelale. „Sa ei lähe kuhugi hulkuma, ega ju?”
Ta suundus mäetipu ümbert ringi minnes lõunasse. Hirved ei paistnud tema juuresolekut ikka veel märkavat. Ta liikus pikkamisi neljakäpakil nõlvast üles. Ta oli küll väle, kuid loomad olid veelgi väledamad. Tema käsutuses oli kõigest üks ammulask – või vahest ka kaks lasku. Pärast kannatliku ronimisega täidetud pikki minuteid jõudis ta üles. Hirved olid mäeharjal lehvikuna laiali hargnenud. Pull seisis neljakümne jala kaugusel. Alicia pani ennast ikka veel maadligi surudes noole ammule.
Võib-olla tuulepuhang. Looma hetkeline süvaaisting. Hirved läksid ühe ropsuga liikvele. Kui Alicia oli jõudnud ennast jalule ajada, eemaldusid nad juba hüpetega piki mäeharja.
„Ah sa pask.”
Ta viskas ammu maha, tõmbas ühe noa välja ja pistis nende kannul jooksu. Tema mõtted olid nüüd kindlalt suunatud sellele tegevusele. Mitte miski ei saanud teda häirida. Viiekümne jala kaugusel laskus maapind järsult alla ja Alicia märkas oma võimalust – tema aju nägi seda joonte koondumiskohta absoluutse täpsusega. Kui pull temast allpool sellesse lohku sööstis, tõstis ta noa ja viskus õhku.
Ta langes loomale peale nagu kull ja viis noa pika kaarja liigutusega ette, et see ülespoole hirve kurgualusesse suruda. Purskas veri ja pulli esijalad nõtkusid. Alicia taipas liiga hilja, mis otsekohe juhtub. Ta paiskus üle hirve kaela, raskusjõud haaras tema keha enda valdusse ja järgmine asi, mida Alicia teadis, oli see, et ta veereb kukerpallitades künkanõlvast alla.
Ta peatus künka jalamil. Prillid olid eest lennanud. Ta keeras ennast kähku kõhuli ja peitis näo käte vahele. Kurat võtku! Kas ta on sunnitud siin täiesti abituna kuni pimedani lamama? Ta nihutas ühe käe välja ja hakkas enda ümber maapinda kobama. Mitte kui midagi.
Ainus võimalus oli silmad lahti teha ja vaadata. Alicia tõusis nägu ikka veel küünarnukikõverusse surudes põlvili. Tema süda peksles roiete vastu. Noh, mõtles ta, nüüd lähen ma küll omadega rappa.
Esialgu tajus ta ainult valget valgust – sellist kõike ülejäänut kustutavat valgust, mida võib näha otse päikesesse vaadates. Šokk oli nagu pealuusse torgatud nõel. Kuid siis hakkas miski ootamatult kiiresti muutuma. Silmad hakkasid midagi eristama. Värvid ja vormid ilmusid nähtavale nagu inimkujud udust. Ta piilus ülimalt pilukil laugude vahelt. Siis paotas ta silmi veel kõigest õige pisut. Eredus andis tasahaaval järele ja laskis üha enam enda ümber näha.
Pärast viit pikka hämaruses veedetud aastat nägi lähetusjõudude kapten Alicia Donadio päevavalget maailma.
Alles siis taipas ta, kus ta viibib.
Ta nimetas selle luude põlluks. Kuigi see polnudki põld ega olnud need ka rangelt võttes just päris luud. Pigem tohutu hulga viiruskite murenevad ja päikesepaistel kõrbenud põrmud, mis katsid kiltmaad kuni horisondini. Kui palju neid siin on? Sada tuhat? Miljon? Veel rohkem? Alicia astus ettepoole ja jõudis nende keskele. Iga tema samm kergitas üles tolmupilve. See maitse oli ninas ja kurgus ning kattis suu seestpoolt otsekui kliistrivõõbaga. Tema silmadesse tõusid pisarad. Kas kurbusest? Või kergendusest? Või lihtsalt jahmatusest selle arusaamatu sündmuse puhul? Nad polnud ju ise süüdi selles, et nad olid need, kes nad olid. Ei olnudki kunagi süüdi olnud. Ta laskus ühele põlvele, tõmbas relvavööst välja noa ning puudutas sellega oma pead ja rinda südame kohal. Ta sulges silmad, langetas pea ja pööras meele palves väljapoole. Ma saadan teid koju, mu vennad ja õed, vabastan teid teie olemasolu vanglast. Te lahkusite maalt, et avada uks tõe juurde selle kohta, mis on teisel pool siinset elu. Tulgu teie jõud minu sisse, et ma võiksin mind ees ootavatele päevadele otsa vaadata. Õnn kaasa teile.
Sõdur oli täpipealt sealsamas, kuhu Alicia oli ta jätnud. Tema lähenemise peale lõid hobuse silmad pahameelest sähvima. Ma arvasin, et me oleme kokku leppinud, ütlesid nad. Kus põrgus sa olid? Aga kui Alicia tema juurde jõudis, tekkis tema pilku teadjasügavus. Alicia silitas ratsu turja ning suudles tema pikka ja tarka nägu. Täku lihaseline keel lakkus Alicia katmata silmadest pisarad. Tubli poiss oled, sõnas ta. Mu tubli-tubli poiss.
Alicia oleks meelsasti edasi rännanud, kuid jahisaak ei olnud valmis ootama. Ta tõmbas presendi puude vahele üles, istus maha ja võttis koti seljast. Selle sees oli vahariidesse mässitud hirvemaksa võbelev ja verine tomp. Ta tõstis selle nina alla ja hingas sügavalt sisse, et tõmmata endasse maksa hõrku veresegust mullalõhna. Täna õhtul toidu valmistamiseks tuld ei tehta. Maks on täiuslik sellisena, nagu ta praegu on.
Miski oli muutumas. Maailm oli muutumas. Alicia tajus seda sügaval kontides. See oli ulatuslik, otsekui seismiline või aastaaegade vahetumist meenutav nihe, nagu oleks maa olnud oma teljel viltu kaldumas. Aga selle pärast muretsemiseks leiab ta aega ka hiljem.
Täna õhtul ta sööb.
33
Järgmise kolme päeva jooksul ei näinud Peter Michaelit kuigi palju. Ees terendas tarnetähtaeg. Kõik naftatöötlejate brigaadid tegid kaks korda pikemaid vahetusi. Kuna Peteril polnud raha, mida kaardilauas kulutada, saatis ta aega mööda magades, rahutult territooriumil ringi jalutades või kantiini vahet saalides. Karlovic talle meeldis, kuid Starkiga olid teised lood. Peteri saabumine oli kutsunud temas esile kogu selle pahameele, mida Greer oli ennustanud. Too mees ei tahtnud temaga peaaegu rääkidagi. Olgu pealegi, mõtles Peter, las ta siis haudub omaenda mahlas. Liiatigi mina ise seda ametit endale ei tahtnud.
Kõige huvitavam oli tema jaoks see aeg, mille ta veetis Lore´i seltsis. Naise isu Kolooniat ja iseäranis Michaelit puudutava informatsiooni järele oli sama jõuline nagu kõik muugi temas. Ta otsis vahetuste vaheajal Peteri kantiinist üles ja viis mõne tühja laua äärde, kus nad said kõnelda ilma pealtkuulajateta. Michael võis ju öelda, mida tahes, kuid oli selge, et naise nilbevõitu pealispinna all peitub tõsine kiindumus temasse. Lore’i pärimised olid uurivad, otsekui oleks Michael olnud lukk, mida ta päris hästi avada ei oska. Milline Michael tollal oli? Terane küll – see oli ilmselge kõikidele, kes teda tundsid –, aga mida veel? Mida oskab Peter Sarast rääkida? Ja milline on nende vanemate lugu? Nende Californiast alanud teekonnast teadis naine ainult üldsusele esitatud aruannet, mille kohaselt nad olid hakanud pärast seda, kui Koloonia jõuallikas üles ütles, teisi inimesi otsides lääne poole liikuma ja sattunud puhtjuhuslikult Colorado garnisonile. Amyst ja sellel Telluriidide mäel juhtunust ei teadnud ta üleüldse mitte midagi ning Peter jättiski kõik vanaviisi.
Kõige üllatavam pööre vestluses oli Lore’i huvi Alicia vastu. Ilmselt oli Michael temast üksjagu palju kõnelnud. Peter avastas Lore’i küsimuste pealispinna alt rivaalitsemise või isegi armukadetsemise süvahoovused ning tagantjärgi ta kahtlustas, et suur osa aruteludest oligi selle teema ümber keerelnud. Peter läks koguni nii kaugele, et kinnitas Lore’ile, et tollel pole vaja millegi pärast muretseda. Ta ütles, et Michael ja Alicia on nagu nafta ja vesi. Kaht teineteisest veelgi rohkem erinevat inimest pole võimalik kogu elu jooksul kohata. Lore vastas sellele enesekindla naeruga. „Kust sa võtsid mõtte, et ma millegi pärast muretsen? Mingisuguse pärapõrgus viibiva ja nupust nikastanud lähetusjõudude naise pärast? Usu mind, see oleks küll kõige viimane asi, mis mulle pähe tuleks,” ütles ta üleolevalt käega lüües.
Viimase päeva saatis Peter mööda Karlovici ja Starkiga nõu pidades ning retke üksikasju läbi arutades. Värava juures seisid kümme kütusega täidetud tsisternautot, milles oli ühepalju nii diislikütust kui ka suure oktaanarvuga bensiini. Kolonn pidi sõitma kuuest turvaautost koosneva eskordi saatel – need olid maasturid ja maasturveokid, mille kasti olid paigaldatud 50-kaliibrised kuulipildujad, Teekonna pikkus oli kolmsada miili: Freeportist mööda 36. maanteed põhja poole, Sealy juures keeratakse läände viivale 10. osariikidevahelisele kiirteele ja sõidetakse ühe jutiga kuni San Antonio lähisteni, kus tehakse erinevaid maakohtades kulgevaid maanteid kasutades ring ümber linna ja naastakse viimase viiekümne miili jaoks kiirteele I-10. Sellel marsruudil paiknesid küll korrapäraste vahemaade järel varjed, kuid