Ei usu, et mu isal oli ema vastu midagi isiklikku. Ta lihtsalt ei sallinud naisi. Ta leidis, et naised on lollid, tähtsusetud ja ärritavad. Kuradi loll libu. Seda oma lemmikväljendit kasutas ta alati, kui mõni naine talle närvidele käis: kaasliikleja maanteel, ettekandja restoranis, meie kooli õpetajad, keda ta küll kunagi ei kohanud, sest lapsevanemate ja õpetajate kohtumised leidsid aset hulluksajavalt feminiinses keskkonnas. Mäletan siiamaani, kuidas 1984 valiti asepresidendi kandidaadiks Geraldine Ferraro, kogu meie pere nägi seda uudistesaates enne õhtusööki. Minu ema, mu pisike armas emme asetas käe Go kuklale ja ütles: Kas see pole tore? Ja isa klõpsas teleri kinni ning ütles: See on halb nali. Saad isegi aru, et see on halb nali. Nagu vaataks, kuidas ahv sõidab jalgrattaga.
Läks veel viis aastat, enne kui ema lõpuks tundis, et nüüd aitab. Tulin ühel päeval koolist koju ja isa oli läinud. Hommikul oli ta veel kodus ja pärastlõunal teda enam ei olnud. Ema pani meid söögilaua taha istuma ja tegi teatavaks: „Meie isaga otsustasime, et kõigi jaoks on parem, kui me elame lahus,” mispeale Go purskas nutma ja hüüdis: „Väga kena, ma vihkan teid mõlemaid!” ja siis, selmet tormata oma tuppa, nagu käsikiri ette nägi, läks hoopis ema juurde ja kallistas teda.
Niisiis kolis isa minema ja mu kõhnast äravaevatud emast sai paks ja rõõmus – üpris paks ja väga rõõmus – nagu ta oleks pidanud algusest peale selline olema: tühi õhupall oli lõpuks täis puhutud. Üheainsa aastaga koorus välja see toimekas, soe, rõõmsameelne naine, kelleks ema jäi kuni oma surmani, ja tema õde ütles sageli selliseid asju nagu: „Jumal tänatud, et vana hea Maureen on tagasi,” justkui meid õega oleks seni kasvatanud mingi isehakanu, kes polnud päriselt meie ema.
Mis puutub isasse, siis temaga ma rääkisin aastaid kord kuus telefoni teel, meie vestlus oli viisakas ja uudistepõhine – ettekanne vahepeal toimunust. Ainus, mida mu isa kunagi Amy kohta päris, mahtus lausesse: „Kuidas Amy elab?” ja see ei eeldanud pikemat vastust kui tavapärane „hästi”. Tema hoiak jäi kangekaelselt jahedaks isegi siis, kui ta hakkas varsti pärast kuuekümneseks saamist dementseks muutuma. See, kes jõuab alati pisut liiga vara kohale, ei jää kunagi hiljaks. Mu isa mantra, mis, nagu selgus, hõlmas ka tema suhet Alzheimeriga: aeglane mandumine kuni äkilise kuristikku kukkumiseni, mis sundis meid paigutama oma iseseisva naistevihkajast isa hiigelsuurde hooldekodusse, mis lehkas kanapuljongi ja kuse järele ning kus ta vajas pidevalt teda ümbritseva naistekarja abi. Haa!
Isal on omad veidrused. Nii ütles alati mu heasüdamlik ema. Tal on omad veidrused, aga ta ei taha kellelegi halba. Emast oli kena niimoodi öelda, aga isa tegi siiski halba. Kardan, et mu õde ei abiellu mitte kunagi – kui miski teda kurvastab või ärritab või vihastab, tunneb ta vajadust olla üksi, et mõni meesterahvas ei saaks ta pisaraid naeruvääristada. Ma ise ei ole ka palju parem. Kõik, mis minus head on, olen saanud emalt. Ma võin nalja visata ja naerda, sõbralikult aasida, tähistada ja toetada ja kiitust jagada – ma nii-öelda funktsioneerin normaalselt päikeselistes oludes – aga vihase või nutuse naisega ei oska ma midagi peale hakata. Siis tunnen, kuidas kõige võikamal kombel tõstab minus pead isa raev. Amy võib teile sellest näiteid tuua. Teeks seda kindlasti, kui praegu siin oleks.
Jälgisin mõnda aega Randi ja Marybethi, kuni nad mind märkasid. Püüdsin ära arvata, kui tigedad nad minu peale on. Olin saanud hakkama andestamatu teoga, kui neile helistamist nii pikalt edasi lükkasin. Minu argpükslikkuse tõttu jääb see tennist mängides mööda saadetud õhtupoolik mu naisevanemaid elu lõpuni vaevama: sume õhtu, laisad kollased pallid väljakule põrkamas, spordijalatsite krudisev heli, täiesti tavaline neljapäevaõhtune ajaviide, ja samal ajal on nende tütar teadmata kadunud.
„Nick,” ütles Rand Elliott mind viimaks silmates. Ta astus kolme pika sammuga minu juurde, mina valmistusin obadust vastu võtma, aga tema surus mu meeleheitlikult tugevasse embusse.
„Kuidas sa vastu pead?” sosistas ta mulle krae vahele ja kõigutas meid ahastades edasi-tagasi. Lõpuks ta neelatas kuuldavalt, kugistas alla nuuksatuse ja klammerdus mu käte külge. „Me leiame Amy üles, Nick. Muud võimalust lihtsalt ei ole. Sa pead seda uskuma, eks ole?” Rand Elliott hoidis mind veel mõne sekundi oma siniste silmade risttules, enne kui uuesti murdus – kolm plikalikku oietust vallandusid nagu luksatused – ja Marybeth ühines meie külakuhjaga, surus näo oma mehe kaenla alla.
Kui pundar viimaks lahti hargnes, vaatas Marybeth mind suurte imestunud silmadega. „See kõik on… mingi kohutav luupainaja,” ütles ta. „Kuidas sul läheb, Nick?”
Kui Marybeth küsib sinult: kuidas sul läheb, ei ole see viisakas kombetäitmine, see on filosoofiline lähenemine inimeseks olemise teemale. Ta uuris mu nägu ja mina teadsin, et ta uurib mind ennast, tähendab hoolega üles kõik mu mõtted ja teod, nüüd ja edaspidi. Elliottid olid seisukohal, et iga üksikasi on oluline, kõike peab vaagima, kriitiliselt vaatlema, liigitama. Kõigel on mingi tähendus, kõike saab kasutada. Emme, issi ja nende maimuke, kolm kõrgema arengutasemega isiksust ja kolm vinget psühholoogi – juba enne üheksat hommikul jõudsid nemad genereerida rohkem mõtteid kui enamik inimesi kuu ajaga. Mäletan, kuidas ma kord lõunalauas keeldusin pakutud kirsipirukast, mille peale Rand ajas pea viltu ja ütles: „Aa! Ikonoklast. Põlgab lihtsustatud, sümboolset patriotismi.” Kui ma siis püüdsin selle naljaks pöörata, lisades, et ega mulle kirsitort ka eriti ei istu, asetas Marybeth oma käe Randi käsivarrele: „See on vanemate lahutuse pärast. Kõik traditsioonilised lemmikroad, maiused, mida perekond ühiselt jagab, tähendavad Nicki jaoks valusaid mälestusi.”
See, kuidas need inimesed kulutasid nii palju energiat, et mind enda jaoks lahti mõtestada, oli tobe ja lausa liigutav. Õige vastus: kirsid lihtsalt ei maitse mulle.
Poole kaheteistkümneks oli jaoskonnahoone nagu üle ääre keev mürakatel. Telefonid lärmasid, üksteisele karjuti ruumi teisest otsast. Naine, kelle nime mu kõrv ei tabanud, minu jaoks oli ta üks kädistav kõne taktis rappuv juuksekuhil, sundis mind ühel hetkel oma kohalolekut siiski tunnustama. Mul polnud aimugi, kui kaua ta oli juba mu kõrval kädistanud: „…ja kõige selle peamine mõte, Nick, on teha inimestele selgeks, et nad Amyt otsiksid ning et Amyl on armastav perekond, kes tahab teda tagasi. Oleme kõik pisiasjadeni läbi mõelnud. Nick, teie ülesanne… Nick?”
„Jahah.”
„Inimesed tahavad kuulda lühikest pöördumist tema abikaasalt.”
Go