Kadunud. Gillian Flynn

juba ükskord minema, kurat võtaks.

      „Tark mees, kes oskab hinnata veidi vanemaid naisi.”

      Ta õngitses naerdes oma hiigelsuurest käekotist mobiili. „Teate mis,” ta pani mulle käe ümber, „näidake mulle nüüd üht suurt kanapiruka väärilist naeratust.”

      Oleksin tahtnud talle midagi mõtlemata virutada, tabada valusalt seda ajuvaba plikalikkust, mis lubas tal upitada oma egot teadmata kadunud naise abikaasa arvel. Kugistasin raevu alla, surusin tagurpidikäigu jõuga sisse ja muidugi pingutasin üle oma püüdega käituda kenasti – naeratasin nagu robot, kui Shawna surus oma põse mu näo vastu ja pildistas meid oma mobiiliga, kuni fotoaparaati jäljendav klõpsatus mu tardumusest üles raputas.

      Ta keeras mobiili ekraani minu poole ja ma nägin meie päevitunud nägusid, põsk põse vastas, naeratamas nagu paarike pesapallitribüünil. Vaatasin oma lipitsevat naeratust ja raskeid silmalauge ning mõtlesin endamisi: ma ei salli seda tüüpi.

      Amy Elliott Dunne

15. SEPTEMBER 2010

      Päeviku sissekanne

      Kirjutan seda kusagil Pennsylvanias. Edelapoolses nurgas. Kiirteeäärses motellis. Meie toast avaneb vaade parkimisplatsile ja kui ma jäikade beežide kardinate vahelt välja vaatan, näen inimesi luminofoorlampide all ringi töllerdamas. See siin on koht, kus käiaksegi töllerdamas. Mul on jälle hingeline kriis. Liiga palju on juhtunud liiga kiiresti ja siin ma nüüd olen, Edela-Pennsylvanias ja mu abikaasa on vajunud trotslikku unne vestibüüli automaadist ostetud krõpsu- ja kommikotikeste keskel. Meie õhtusöök. Ta on tige, et ma halva mängu juurde head nägu ei tee. Ja mina arvasin, et teesklen usutavalt – hurraa, uus seiklus! –, aga ilmselt siis mitte.

      Tagasi mõeldes paistab mulle, nagu me oleksime lausa oodanud, et midagi juhtuks. Justkui me Nickiga oleksime istunud hiigelsuure tagurpidi keeratud heli- ja tuulekindla purgi all, kuni purk ümber kukkus ja kas sa näe: lõpuks ometi tekkis vajadus asuda tegutsema.

      Kaks nädalat tagasi: me viibime oma harjumuspärases tööta olekus – pooleldi riides, igavusest juhmid, valmis sööma vaikides hommikust, mida me venitame ajalehe algusest lõpuni läbi lugemisega. Loeme nüüdsel ajal isegi autohuviliste lisalehte.

      Kell kümme heliseb Nicki telefon ja ma taipan ta hääle järgi, et helistaja on Go. Nicki hääl kõlab reipalt ja nooruslikult nagu alati, kui ta räägib oma õega. Kunagi oli ta hääl samasugune ka siis, kui ta minuga rääkis.

      Ta läheb magamistuppa ja tõmbab ukse enda järel kinni, jättes minu hoidma kaht taldrikutel võdisevat benediktiini muna, mis olid just valmis saanud. Asetan tema taldriku lauale, istun ise oma kohale üle laua ning jään kaaluma, kas ma peaksin ta ära ootama, enne kui sööma hakkan. Mina tema asemel tuleksin korraks veel kööki ütlema, et mind pole vaja oodata või siis tõstaksin sõrme – ainult mõni minut. Mina arvestaksin teise inimese, oma abikaasaga, kes jäi minust kööki koos kahe munaga Benedicti moodi. Teen endale selle mõtte pärast etteheiteid. Sest õige varsti kostab suletud ukse tagant murelikku pominat ja kaastundlikku ahhetamist ja lahket julgustamist ja mulle hakkab tunduma, et Gol võib olla mingi uus jama mõne vana kallimaga. Go läheb pidevalt kellestki lahku. Isegi siis, kui lahkuminek on tema enda algatatud, vajab ta Nickilt suurtes kogustes käehoidmist ja vaene-gootamist.

      Kui Nick viimaks meie vahepeal hüübida jõudnud munade juurde naaseb, manan näole oma patenteeritud „vaene Go” ilme. Näen kohe ta näost, et nüüd on mingi tõsisem mure kui ainult Go.

      „Minu ema,” alustab Nick ja istub toolile. „Kuradi kurat. Mu emal on vähk. Neljas staadium, siirded maksas ja luustikus. Mis tähendab, et asi on halb, mis tähendab…”

      Ta peidab näo kätesse. Lähen ta juurde ja emban teda. Kui ta jälle pilgu tõstab, on ta silmad kuivad. Ilme rahulik. Ma pole oma meest veel kunagi nutmas näinud.

      „Seda on Go jaoks liiga palju, nagu isa Alzheimerist veel vähe oleks.”

      „Alzheimer? Alzheimer? Mis ajast?”

      „Juba mõnda aega. Algul nad arvasid, et mingi varajane dementsus. Aga selgus, et lugu on palju hullem.”

      Mul tuleb kohe pähe mõte, et kui mu mees ei ole tundnud vajadust rääkida mulle oma isa Alzheimerist, on meie kahega midagi korrast ära, võib-olla pöördumatult. Mõnikord mulle tundub, et tegemist on mänguga, mida ta tahab mängida ilma minuta, et see on mingi väljakuulutamata konkurss kõige läbitungimatuma loomuse tiitlile. „Miks sa mulle midagi öelnud pole?”

      „Ma ei armasta oma isast eriti rääkida.”

      „Aga ikkagi…”

      „Amy. Palun.” Tal on selline ilme, mis ütleb, et ma olen täiesti võimatu, ja ta paistab selles ise nii kindel olevat, et ma hakkan kahtlema – järsku olengi?

      „Nüüd siis. Go ütleb, et mu ema vajab keemiaravi, aga… Ta jääb väga, väga viletsaks. Ta vajab abi.”