„Ma pole veel midagi hankinud,” tunnistasin. „Kavatsesin teha seda täna pärastlõunal.” Ootasin, et uurija puhkeb naerma ja poetab jälle: tüüpiline pesamuna, aga seda ei juhtunud.
„Heakene küll. Aga räägi siis mulle temast. Kas ta on suur suhtleja? On ta – ma ei teagi, kuidas selle kohta öelda –, on ta tüüpiline njuujorklane? Selles mõttes, et kas ta võib vahest ülbe mulje jätta? Mõjuda ärritavalt?”
„Ei oska öelda. Ta pole küll mingi sõbrunen-kõigiga-keda-kohtan tüüp, aga siiski mitte nii kõrk, et keegi võiks teda… Talle lausa kätega kallale minna.”
See oli mu üheteistkümnes vale. Nüüdsel ajal oli Amy just nii kõrk, et provotseerida kedagi teda ründama. Kusjuures ma pean silmas nimelt seda uut Amyt, kes väga vähe meenutas naist, kellesse ma kunagi armusin. Temaga oli toimunud mingi kohutav muutus, nii nagu võlurid muinasjuttudes kõiksugu olevusi tagasi inimesteks muudavad, ainult seekord toimis nõidus vastupidi. Vaid mõne aastaga oli endine Amy, naeruhimuline ja lahe, täielikult kesta vahetanud, tema vana nahk koos hingega libisesid põrandale hunnikusse ja selle keskelt astus välja uus, torkiv ja kibestunud Amy. Mu naine ei olnud enam mu naine, vaid okastraadipundar, mis oli heitnud väljakutse, et ma ta lahti harutaksin, aga mina oma jämedate, kohmakate, närviliste näppudega lihtsalt ei saanud sellega hakkama. Mina oma maamatsi kätega. Töntside sõrmedega, mis pole vajalikul määral treenitud, et teha midagi nii keerulist ja ohtlikku, nagu seda on Amyga toimetulemine. Kui ma siis verisekstorgitud käed alla vandudes üles tõstsin, Amy ainult ohkas ja võttis välja oma salajase märkmiku, mis asus tema peas ja kuhu olid üles tähendatud kõik minu vead. Mitte ainsatki pettumuse valmistamist, nõrkust ja vajakajäämist ei jätnud ta sinna sisse kandmata. See mu vana Amy, pagan võtaks, temaga oli meil lõbus. Temaga sai nalja. Ta ajas mind naerma. Ma enam ei mäletanudki seda. Kuidas ta ise naeris. Kurgu põhjast, naer pulbitses välja selle sõrmevajutuse kujulise lohu alt kaelal, mis ongi kõige õigem naeru lähtekoht. Siis, vanal heal ajal puistas ta oma mured sõrmede vahelt maha nagu linnuseemned ja jättis muretult vedelema.
Ta polnud alguses see naine, kelleks ta hiljem muutus ja keda mina kõige rohkem kartsin: tige naine. Tigedad naised ei ole minu jaoks. Nad toovad minus esile midagi, mis peaks pilgu eest varjule jääma.
„On ta käsutaja tüüp?” päris Gilpin. „Selline võimukas?”
Mulle meenus Amy kalender, tema kolme aasta kalendermärkmik – järgmise aasta lehti lapates võis leida eest juba ülestähendatud käike: nahaarst, hambaarst, veterinaar. „Ta planeerib alati pikalt ette, selles mõttes, et ta ei jäta midagi juhuse hooleks. Ta koostab nimekirju ja tõmbab maha, mis tehtud. On toimekalt tõhus. Just sellepärast ma lihtsalt ei mõista…”
„Selline omadus võib ju hulluks ajada,” märkis Boney kaastundlikult. „Kui sa ise pole samasugune. Sina paistad olevat hoopis teist masti mees.”
„Ma vist tõesti võtan asju rahulikumalt,” möönsin. Ja lisasin, nagu kombeks: „Me täiendame teineteist.”
Heitsin pilgu seinakellale ja Boney puudutas mu kätt.
„Kuule, sa võiksid nüüd Amy vanematele helistada. Nad kindlasti ootaksid seda sinult.”
Kell oli üle südaöö. Amy vanemad heitsid magama kell üheksa õhtul, nad olid veidralt uhked oma varajase magamamineku üle. Nüüd nad olid juba sügavas unes, minu helistamine tabaks neid tõesti keset ööd. Kolmveerand üheksa lülitasid nad nagunii mobiilid välja, järelikult peaks Rand Elliott voodist tõusma ja koperdama läbi pika koridori kobaka vanaaegse lauatelefoni juurde, seal ta siis kohmitseb prille ette panna ja kobab laualambi lüliti järele. Püüdes ennast samal ajal maha rahustada, kinnitades endale, et sel öisel telefonikõnel võib olla ka täiesti süütu seletus.
Valisin kaks korda numbri ja katkestasin enne, kui keegi oleks jõudnud vastata. Kui kõne viimaks vastu võeti, tegi seda Marybeth, mitte Rand, tema kajav hääl pani mul kõrvad pilli lööma. Jõudsin ainult öelda: „Marybeth, siin Nick,” kui mul hääl kurku kinni jäi.
„Kas midagi on juhtunud, Nick?”
Tõmbasin pahinal hinge.
„Kas Amyga on midagi? Sa pead mulle ütlema.”
„Ma, ah… Vabandust, oleksin pidanud helistama…”
„Ütle juba, pagan võtaks!”
„Me ei tea, k-kus Amy on,” kokutasin.
„Sa ei tea, kus Amy on?”
„Ma ei tea…”
„Kas Amy on kadunud?”
„See pole veel päris kindel, me alles…”
„Mis ajast alates?”
„Me täpselt ei tea. Mina läksin hommikul kodunt välja, veidi pärast seitset…”
„Ja sa helistad meile alles nüüd?”
„Vabandust, ma ei tahtnud teid…”
„Issand Jumal! Me käisime täna tennist mängimas. Tennist, kuigi oleksime pidanud… Jumal küll. Kas politsei teeb midagi? Oled sa neile teatanud?”
„Ma helistangi jaoskonnast.”
„Anna toru sellele, kes seal vägesid juhib, Nick. Ma palun.”
Nagu väike poiss, läksin otsima Gilpinit. Minu naise emme tahab teiega rääkida.
Elliottidele helistamine tegi asja ametlikuks. Ärev uudis – Amy on kadunud – imbus välja ja valgus laiali.
Olin teel tagasi ülekuulamistuppa, kui kuulsin oma isa häält. Mõnikord, minu elu kõige häbiväärsematel hetkedel, hakkab isa mu peas häält tegema. Aga nüüd ma kuulsin seda siin, kusagil lähedal. Hääl kargas suust märgade mullidena nagu marutõbisel koeral. Libu libu libu. Mu isa oli hakanud pärast lolliks minemist paiskama seda sõna näkku igale naisele, kes teda kas või veidigi ärritas: libu libu libu. Kiikasin ühte suuremasse kabinetti ja seal ta tõepoolest istus seina ääres pingil. Kunagi oli ta ilus mees, tahtejõulise näoga, lohuga lõual. Ehmatavalt pilkupüüdev, nagu mu tädi kord tema kohta ütles. Ja seal ta nüüd istus, vahtis maha ja podises enda ette, heledad juuksed kokku kleepunud, püksid porised ja käsivarred kriimulised, nagu ta oleks kuskil okkalisest võsast läbi ragistanud. Süljerida lõual läikimas nagu teo teekond, ta istus ja pingutas-lõdvestas käsivarre muskleid, ikka veel üllatavalt jõulisi. Isa kõrval istus naispolitseinik, pillikeelena pingul, huuled vihaselt kokku pigistatud, püüdes mitte kuulata: libu libu libu ma ju ütlesin sulle libu.
„Mis siin toimub?” küsisin mina. „See on mu isa.”
„Kas te saite meie teate kätte?”
„Mis teate?”
„Et te tuleksite oma isale järele.” Ta hääldas iga sõna viimse häälikuni välja, nagu ma oleksin kümneaastane laps.
„Ma… Minu naine on kadunud. Ma olen terve õhtu siin passinud.”
Naispolitseinik põrnitses mind kuuldut seedides. Ma lausa nägin tema siseheitlust: kas ta peaks võimupositsioonist loobumise hinnaga vabandust paluma ja täiendavaid küsimusi esitama. Aga siis hakkas isa jälle pihta – libu libu libu – ning politseinik otsustas võimu näitamise kasuks.
„Härra, Comfort Hill on teid terve päev telefoniga taga ajanud. Täna varahommikul pääses teie isa tuletõrjeväljapääsu kaudu välja ja läks hulkuma. Nagu te isegi näete, on tal kriimustusi ja marrastusi, aga mitte midagi tõsisemat. Tabasime ta mõne tunni eest Riveri maanteelt, ta ei teadnud, kus ta on. Oleme püüdnud teid sestsaadik kätte saada.”
„Ja mina olin kõik see aeg siinsamas,” ütlesin. „Kõrvalkabinetis, pagana pihta, kuidas siis keegi ei taibanud?”
Libu libu libu, ütles isa.
„Palun