„Narkodiilerid ähvardavad meil üle pea kasvada,” kurtis Gilpin. „Meid tabas karm koondamiste laine – koguni viiendik politseinikke sai kinga, kusjuures meid oli liiga vähe juba enne seda. Tõsijutt, ajad on karmid, me lihtsalt ei jõua igale poole.”
„Möödunud kuul oli meil just juhtum, kus ühel koduperenaisel, kenal inimesel, löödi Oxycontini pärast hammas välja,” lisas Boney.
„Ei, Amy joob mõnikord ainult klaasi veini või midagi, aga ei mingeid narkootikume.”
Boney jäi mind põrnitsema – see polnud vastus, mida ta oli oodanud. „On tal siin mõni lähedane sõber? Tahaksime nad läbi helistada, lihtsalt kindluse mõttes. Ära nüüd solvu. Pahatihti on abikaasa viimane, kes halvast harjumusest teada saab. Inimesed ei julge oma sõltuvust tunnistada, eriti veel naised.”
Sõbrad. New Yorgis leidis Amy iga nädal uusi sõpru ja raputas vanad maha, see oli tal nagu omamoodi harrastus. Ta sattus uuest tuttavast kõigepealt ahvivaimustusse: tema lauluõpetaja Paula, kel oli häbematult hea hääl (Amy oli õppinud Massachusettsi eksklusiivses internaatkoolis – mulle meeldis, kuidas ta kasutas mõnikord New Englandi kõnepruuki: häbematult hea), Jessie moedisainerite kursuselt. Aga kui ma kuu aega hiljem temalt Jessie või Paula järele pärisin, vaatas Amy mind sellise pilguga, nagu ma oleksin need nimed ise välja mõelnud.
Siis oli veel kari mehi, kes tal sabas sörkisid, valmis ajama korda asju, mis mu abikaasal üle jõu käisid. Keegi parandas ära toolijala, keegi ajas välja selle Aasia tee, mis on Amy lemmik ja mida ta enam kusagilt ei leidnud. Ta vandus, et need mehed on ainult head sõbrad, mitte midagi enamat. Amy hoidis nendega oskuslikult väljamõõdetud distantsi – ei lasknud neid endale nii lähedale, et mul oleks olnud põhjust ärrituda, kuid ei peletanud ka liiga kaugele, et ta saaks panna neid oma sõrmenipsu peale teeneid osutama.
Missouris… Issand jumal, mul polnud õrna aimugi. Taipasin seda alles praegu. Sa oled ikka tõesti sitapea, ütlesin endale. Olime siin elanud juba kaks aastat ja pärast esimeste kuude paanilist tere-tulemastsaame-tuttavaks möllu ei olnud Amyl ikkagi sõpru, kellega korrapäraselt kokku saada. Oli muidugi minu ema, nüüdseks surnud, ja mina, ainult et meie omavaheline suhtlemine oli viimasel ajal mandunud rünnakuks ja vastulöögiks. Aasta pärast siia kolimist küsisin ma kord oma naiselt veiderdava galantsusega: „Ja kuidas teile North Carthage’is siis meeldib, proua Dunne?” „Tahtsid vist öelda New Carthage’is?” küsis tema vastu. Ma ei teinud talle seda rõõmu, et küsida, mida ta selle all mõtleb, kuid teadsin niigi, et tegemist on mingi solvanguga.
„Tal on paar head sõpra, kuid nad jäid temast itta maha.”
„Amy perekond?”
„Elab New Yorgis. Linnas.”
„Ja sa pole ikka veel kellelegi neist helistanud?” päris Boney pilkliku naeratuse saatel.
„Ma tegin ju kogu aeg neid asju, mida teie palusite mul teha. Millal ma oleksin saanud helistada?” Olin kirjutanud alla volitustele uurida krediitkaardimakseid ja sularaha väljavõtmisi ning Amy mobiilikõnesid, andnud neile Go numbri ja Sue, hommikul Baaris istunud lesknaise nime, kes võiks kinnitada minu saabumise kellaaega.
„Perekonna pesamuna.” Boney vangutas pead. „Sa tõesti meenutad mulle mu väikevenda.” Tahtlik paus. „See oli kompliment, ma vannun.”
„Ta jumaldab oma väikevenda,” lisas Gilpin, kes kritseldas midagi märkmikku. „Niisiis, sa lahkusid majast hommikul poole kaheksa paiku, jõudsid Baari keskpäeval ja vahepealse aja veetsid rannas.”
Umbes kümme miili meie majast põhja pool asub jõkke küünitav neem, mitte just kõige kaunim segu liivast, mudast ja deformeerunud õllepurkidest. Plasttopsid ja kasutatud mähkmed prügikastidest välja valgumas. Aga vastutuult on üks piknikulaud, kuhu päike kenasti peale paistab ja kui vaadata sealt ainult jõge, on võimalik kogu seda prahti ignoreerida.
„Mõnikord ma lähen sinna oma kohvitopsi ja ajalehega ja lihtsalt istun seal. Suvest peab ju võtma, mis võtta annab.”
Ei, ma ei juhtunud seal rannas mitte kellegagi juttu puhuma. Ei, mitte keegi ei näinud mind.
„Nädala keskel ei käi seal eriti kedagi,” möönis Gilpin.
Kui politsei peaks küsitlema neid, kes mind tunnevad, saab neile ruttu selgeks, et ma käin rannas haruharva ja mul pole kindlasti kombeks minna sinna kohvi jooma ja hommikut nautima. Mu valge iirlase nahk ei talu päikest ja mul pole nii palju kannatust, et ühe koha peal istuda ja oma naba vahtida – mingi rannalõvi ei ole ma kohe kindlasti mitte. Ma luiskasin politseile sellepärast, et mu hommikune käik oli hoopis Amy mõte, tema tahtis, et ma läheksin kuhugi, kus saan olla üksi ja vahtida oma kallist jõge ja mõtiskleda meie ühise elu üle. Ta ütles mulle seda siis, kui me olime tema küpsetatud krepid ära söönud. Ta kummardus üle laua ja lausus: „Ma saan aru, et meie abielu on kriisis. Aga ma armastan sind endiselt, Nick, ja tean, et pean ka omalt poolt pingutama. Tahan olla sulle hea naine ja et sina oleksid ikka mu mees, nagu ka seda, et sa oleksid õnnelik. Aga sa pead jõudma selgusele selles, mida sina tahad.”
Ta oli oma kõnet ilmselgelt harjutanud ja naeratas uhkelt, kui oli selle mulle ette kandnud. Naise suuremeelset pakkumist kuulates liikusid minu peas hoopis sellised mõtted: Aga muidugi pidi ta selle stseeni ise lavale seadma. Ta näeb mind mäslevate jõevoogude taustal, tuul sasimas juukseid, pilk kinnitunud horisondile, kui ma meie ühisele eluteele tagasi vaatan. Ma ei saa ju selleks kuhugi kõrtsi minna.
Sa pead jõudma selgusele selles, mida sina tahad. Amy õnnetuseks olin ma oma otsuse juba langetanud.
Boney tõstis reipa pilgu oma paberitelt. „Kas sa võiksid öelda mulle oma naise veregrupi?” küsis ta.
„Ee, ei, ma ei tea seda.”
„Sa ei tea oma naise veregruppi?”
„Vist oli O?” oletasin huupi.
Boney kortsutas kulmu ja tõi kuuldavale joogaharjutust meenutava kannatliku heli. „Okei, Nick, räägime siis sellest, mida meie kavatseme teha sinu abistamiseks.” Ta luges üles: politsei jälgib Amy mobiili, tema pilt on äratundmiseks laiali saadetud ja krediitkaartide kasutamisel hoitakse silm peal. Kõik piirkonnas elutsevad seksuaalmaniakid kuulatakse üle. Meie hõredalt asustatud asum kammitakse läbi. Mu kodust telefoni kuulatakse pealt juhuks, kui sinna helistatakse lunaraha nõudmiseks.
Ma ei osanud neile midagi rohkemat öelda. Pingutasin mälu, et leida kohaseid sõnu – mida ütleb sel puhul filmides abikaasa? Ilmselt oleneb, kas ta on süüdlane või mitte.
„Ma ei saa öelda, et see mind päriselt rahustaks. Kas te – kas seda peetakse inimrööviks või teadmata kadumiseks või mis siin üldse õieti toimub?” Ma teadsin statistikat, see oli mulle tuttav telesarjast, milles ma praegu ise peaosa etendasin: kui esimesed nelikümmend kaheksa tundi tulemusi ei anna, ei suudeta juhtumit tõenäoliselt mitte kunagi lahendada. Esimesed nelikümmend kaheksa tundi on otsustavad. „Saage ometi aru, mu naine on kadunud. Minu naine: on kadunud!” Tundsin ise, et lausun neid sõnu alles nüüd just nii, nagu peab – paanikas, vihaselt. Mu isa on mees, kes valdab täiuslikult kõiki kibestumise, raevu ja põlguse varjundeid. Minu eluaegne püüd mitte muutuda temasarnaseks oli viinud selleni, et ma ei oska väljendada negatiivseid emotsioone. Veel üks asi, mis laskis mind paista viimase molkusena: ükskõik kui ägedad tunded möllasid sügaval mu sisemuses, polnud seda võimalik mu näost ja veel vähem sõnadest välja lugeda. See oli puudus, mis tekitas pidevalt probleeme: liiga tugev enesekontroll või selle täielik puudumine.
„Nick, me suhtume sellesse täie tõsidusega,” kinnitas Boney. „Tehnikud on praegugi sinu pool