„Sa pole vist oma isaga kuigi lähedane?” küsis Boney.
„Meie temaga anname sellele ütlusele sügavama sisu.”
Millalgi öösel kahe paiku said uurijad minu küsitlemisega ühele poole, lükkasid mu politseiautosse, soovitasid ennast välja magada ja käskisid järgmisel päeval kell üksteist tagasi jaoskonnas olla, sest täpselt keskpäeval pidi toimuma pressikonverents.
Ma isegi ei küsinud, kas ma võin oma koju minna. Palusin neil viia mind Go juurde, teades, et ta on valmis minuga koos üleval istuma ja klaasi kummutama ja mulle võileibu tegema. Hale mõelda, aga tol hetkel ma ei teadnudki tahta paremat, kui et mõni naisterahvas teeks mulle võileiva ega esitaks ülearuseid küsimusi.
„Kas sa ei taha teda otsima minna?” pani Go ette, kui ma oma võileiba nosisin. „Võiksime veidi ringi sõita.”
„Pole vist mõtet,” vastasin tuhmilt. „Kustkohast ma peaksin teda otsima?”
„Nick, asi on ikka kuradima tõsine.”
„Ma tean, Go.”
„Siis käitu vastavalt, okei, Lance? Ära ainult mühata niimoodi.” Ta matkis minu molutavat hääletooni nagu alati, kui tahtis rõhutada, et ma olen otsustusvõimetu, sinna juurde käis silmade pööritamine ja mu passijärgse esimese eesnime välja sülitamine. Minu näoga meest ei tohiks koormata sellise eesnimega nagu Lance. Ta ulatas mulle klaasi viskit. „Joo see ära, aga ainult see üks. Sa ei tohi endale homseks pohmakat tekitada. Kus kurat ta ometi olla võiks? Issand, kuidas mul kõhus keerab.” Ta kallas endale ka viskit, võttis kohe mehise lonksu ja püüdis siis köögis ringi tammudes väikeste sõõmudega juua. „Kas sina üldse ei muretse, Nick? Et mingi tüüp, ütleme, nägi teda tänaval ja lihtsalt, saad aru, otsustas ta ära röövida? Lõi ta uimaseks ja…”
Ma võpatasin. „Miks sa ütled niimoodi – lõi uimaseks – mis kuradi mängu sa mängid?”
„Vabandust, mul polnud kavas sulle seda pilti silme ette manada, ma lihtsalt… Ah, ei tea, mõtlen siin kõiksugu asju. Et mingi hull luusib ringi.” Ta kallas endale viskit juurde.
„Kui juba hullud jutuks tulid,” ütlesin mina. „Siis isa pani täna jälle plehku. Nad said ta Riveri maanteelt lõpuks kätte. Praeguseks on juba tagasi Comfortis.”
Ta kehitas õlgu – okei. See oli kuue kuu jooksul kolmas kord, kui meie isa jooksus käis. Go süütas sigareti, mõtted endiselt Amy juures. „Kuule, kas siis tõesti pole kedagi, kellega me saaksime minna rääkima?” arutles ta. „Et vähemalt midagi teha?”
„Jumala pärast, Go! Sa ei pea seda rõhutama, ma tunnen ennast niigi kuradi abitult!” kähvasin talle. „Mul pole aimugi, mis ma peaksin praegu tegema. Keegi pole avaldanud käsiraamatut puhuks, kui sul naine kaduma läheb. Politsei saatis mu jaoskonnast ära. Ma läksin ära. Ma lihtsalt teen, mis kästud.”
„Kuidas muidu,” pomises Go, kes püüdis juba ammusest ajast minust mässajat vormida. Seni tulutult. Ma olin keskkooli päevil ainus, kes kojumineku kellaaegadest kinni pidas. Kirjatööd tehes ei lasknud ma kunagi tähtaega üle, isegi siis, kui see oli kunstlikult lühike. Ma pean reeglitest lugu, sest kui neid järgida, sujub enamasti kõik ilma viperusteta.
„Kirevase päralt, Go, ma pean paari tunni pärast tagasi jaoskonnas olema, okei? Kas sa palun saaksid vähemalt hetk aega minuga kenasti käituda? Ma olen hirmust kange.”
Vahtisime viis sekundit teineteisega tõtt, siis kallas Go mu klaasi uuesti täis, see oli tema vabandus. Ta istus mu kõrvale ja võttis mul õlgade ümbert kinni.
„Vaene Amy,” ütles ta.
Amy Elliott Dunne
Päeviku sissekanne
Vaene mina. Las ma maalin pildi: Campbell, Insley ja mina oleme kolmekesi Sohos, lõunatamas restoranis Tableau. Terve hunnik kitsejuustutartalette, lambalihapalle ja rukolasalatit, ma ei saa hästi aru, mis siin nii väga erilist on. Aga meie teeme asju vastupidises järjekorras – sööme kõigepealt lõunat ja kolime siis tuju tõstvaid jooke nautima ühte neist õdusatest nurgakestest, mille Campbell meile kinni pani, see on õieti nagu suur seinakapp, kus sa saad end kalli hinna eest lõdvaks lasta, näeb välja täitsa nagu, ütleme, su enda elutuba. Aga mis siis, mõnikord on päris lõbus tobedate trendidega kaasa minna. Kanname kõik kolm väljakutsuvalt pidulikku kleiti ja nõelteravaid kontsi ja sööme väikestelt taldrikutelt ampsu mõõtu palukesi, mis on sama dekoratiivsed ja natuke naeruväärsed nagu me ise.
Mingil hetkel tekkis idee kutsuda abikaasad meie pärastlõunasele napsitamisele. Seal me siis istume oma eraldatud nurgakeses, lõuna söödud, mohiitod ja martiinid ja burboonid toob meile ettekandja, kes võiks vabalt käia proovivõtetel lootuses, et ta valitakse äsja maalt tulnud rõõsa jumega tüdruku kõrvalossa.
Meil hakkavad jututeemad otsa saama, on teisipäev ja meie oleme sellest teravalt teadlikud. Joome ettevaatlikult – Insleyl ja Campbellil on järgmisel hommikul mingi ebamäärane kokkusaamine, mind ootab töö, mistõttu me ei valmistu tormakaks õhtuks, vaid võtame hoopis hoogu maha, ei viitsi enam vaimutseda, tunneme igavust. Läheksime laiali, kui ei peaks abikaasade võimalikku kohalejõudmist ära ootama. Campbell piilub vargsi oma BlackBerryt, Insley uurib iga nurga alt oma väljasirutatud pahkluid. Esimesena saabub John: ülevoolavad vabandused Campbellile, naeratused ja põsemusid meile kõigile, nii tore on teiega koos olla, milline suurepärane mõte joosta linna teise otsa, et baaris korraks maha istuda, midagi kiiruga kurgust alla loputada ja seejärel koos oma naisega koju minna. Umbes kakskümmend minutit hiljem liitub meiega George, pattukahetsev ja pinges, esitab tõreda vabanduse – tööasjad pidasid kinni, mispeale Insley kihvatab: „Sa jäid nelikümmend minutiti hiljaks!” Mees ei jää võlgu: „Jah, anna andeks, et ma püüan meile raha teenida.” Rohkem nad omavahel ei räägi, vestlevad teistega.
Nick jätab tulemata, koguni ei helista. Passime veel kolmveerand tundi, Campbell üritab teda välja vabandada – „Küllap sadas viimasel minutil mingi karm tähtaeg kaela,” ütleb ta ja naeratab oma vanale heale Johnile, kes ei laseks iialgi tühipaljal tähtajal naisukese plaane ära rikkuda. Insley viha isikliku abikaasa vastu hakkab lahtuma tänu avastusele, et tema George on siiski alles suuruselt teine tõbras – „Kullake, oled sa kindel, et ta ei saatnud sulle isegi sõnumit?”
Ja mis teen mina – ainult naeratan: „Kes teab, kuhu ta jäi, küll me kodus kohtume.” Nüüd on mehed need, kes on üdini vapustatud: Tahad öelda, et oli ka selline võimalus? Jätta lihtsalt tulemata, ilma et sellel oleksid tõsised tagajärjed? Ilma süümepiinade, vihastamise ja mossitamiseta?
Nojah, poisid, vist mitte teie jaoks.
Nick ja mina, me mõnikord naerame koos, naerame lausa laginal kõigi nende kohutavate asjade peale, mida naised sunnivad oma mehi tegema armastuse tõestamiseks. Täiesti tarbetud teened, kumuleeruvad ohvrid, lõputud väikesed allaandmised. Me nimetame selliseid mehi tantsivateks ahvideks.
Nick jõuab koju, higist soolane ja õllest õhetav pärast semudega palli pildumist, ja mina poen talle sülle, pärin mängu järele, küsin, kas ta sõbral Jackil oli sama tore päev ja kuulen vastuseks: „Ah, teda tabas tantsiva ahvi needus – vaesel Jenniferil oli „see nädal hirmus pingeline”, ta tõesti vajas täna oma meest.”
Või siis Nicki semu töö juurest – mees ei saa minna koos teistega baari, sest tüdruksõbral on tõesti väga vaja, et ta astuks läbi bistroost, kus tema oma kaugelt külla sõitnud sõbrannaga õhtust sööb. Et ta saaks nad ometi kord tuttavaks teha. Ja näidata, millise treenitud ahvi ta on endale saanud: tuleb alati, kui ma kutsun ja vaata, kui kenasti kammitud!
Kanna seda, ära kanna toda. Tee see töö ära kohe praegu ja täida see ülesanne siis, kui aega saad, teiste sõnadega otsemaid. Ja kindlasti, kohe kindlasti pead sa loobuma minu nimel kõigest, mis sulle meeldib, sest ainult siis saan ma olla kindel, et mina olen