Silun kokkukägardatud paberitüki sirgeks ja näen noore naise käekirja – Hannah – ja telefoninumbrit. Kahetsen, et see ei ole midagi tobedat nagu filmis, näiteks CanDee või Bambie, mille peale ma saaksin silmi pööritada. Või Misti, mõlema i täpi asemel väike süda. Aga ei, tema on Hannah, pärisnaine, tõenäoliselt samasugune nagu ma ise. Nick pole mind kunagi petnud, ta vandus, et ei ole, aga ma ju tean, et ta ei saa kurta võimaluste vähesuse üle. Võiksin temalt Hannah’ kohta aru pärida ja tema vastaks, et tal pole aimugi, miks too naine talle oma numbri andis, ta ei tahtnud solvata ja võttis lihtsalt vastu. Mis võib ka täitsa tõsi olla. Või siis mitte. Ta võib mind täpselt sama hästi teiste naistega petta ja seda minu eest varjata ja hakata mind põlgama sellepärast, et ma midagi ei aima. Ma istun hommikusöögilauas tema vastas ja vohmin pahaaimamatult hommikusöögihelbeid ja tema vaatab, et on alles loll, ja kes siis suudaks austada lolli naist?
Nüüd ma jälle nutan, Hannah näpu vahel.
Nii naiselik nõrkus, kas pole: hakata kinni ühestainsast semudega pummeldamas käimisest ja paisutada see millekski nii suureks nagu truudusemurdmine, mis viib abielu hukuni.
Ma enam ei tea, mida ma peaksin tegema. Tunnen ennast nagu kriiskav turueit või läbitrambitud uksematt – ise ka ei tea, kumb ma siis olen. Ma ei taha olla tige, ei oska isegi arvata, kas ma üldse peaksin vihastama. Kaalun võimalust pageda hotelli, lasta temal vahelduseks mõistatada, kus ma olen ja mida ma teen.
Jään veel mõneks minutiks paigale, tõmban siis kopsud õhku täis ja sukeldun meie alkoholiaurudest niiskesse magamistuppa ja kui ma voodisse ronin, keerab tema end minu poole, põimib käed mulle ümber, surub oma näo mu kaelale ja me ütleme täpselt ühel ajal: „Anna andeks.”
Nick Dunne
Fotoaparaatide välgud hakkasid sähvima ja mina pühkisin naeratuse näolt, aga mitte nii kiiresti, kui oleksin pidanud. Tundsin, kuidas kuumus kaela pidi üles tõuseb ja nina kattub higipisaratega. Loll, Nick, loll oled. Ma olin just suutnud ennast kokku võtta, kui pressikonverents kuulutati lõppenuks ja oli juba hilja parandada muljet, mille ma endast jätnud olin.
Kõndisin koos Elliottidega väljapääsu poole, pea õlgade vahel, lootuses varjuda uute välklambisähvatuste eest. Olin juba peaaegu uksel, kui Gilpin minu poole tõttas, käsi õieli: „Kas saad mulle veel paar minutit pühendada, Nick?”
Kuni me jaoskonna kaugemas otsas asuva kabineti poole kõndisime, viis uurija mu kurssi viimaste uudistega. „Me vaatasime sinu lähedal üle selle maja, kuhu oli sisse murtud. Seal on ilmselt keegi elanud, laboritehnikud võtavad praegu jälgi. Paistab nii, et veel ühte majja sinu naabruskonna serval olid kodutud endale pesa teinud.”
„Pagan, see just teebki mulle muret,” ütlesin mina. „Igal pool pesitsevad mingid tüübid. Terve linn on täis vihaseid tööta jäänud inimesi.”
Veel aasta tagasi oli Carthage tegus ärikeskus ja ettevõte, mille najal kõik siin koos püsis, oli amööbina laiali valgunud kaubanduskeskus Riverway Mall, lausa linn linnas, mis andis tööd neljale tuhandele kohalikule, viiendikule siinsest elanikkonnast. See valmis 1985. aastal ja pidi meelitama kokku ostjaid kõikjalt Kesk-Läänest. Mäletan nüüdki veel pidulikku avamist: mina ja Go, ema ja isa jälgisime tseremooniat hiigelsuurel värskelt asfalteeritud parkimisplatsil kõige tagumistest ridadest, sest isa pidi alati igalt poolt kõige esimesena minema pääsema. Isegi siis, kui me käisime pesapalli vaatamas, tuli auto jätta otse väljapääsu kõrvale ja lahkuda pärast kaheksandat jooksu, minu ja Go sinepiga kokku mäkerdatud näod ettearvatavalt vingus, pahurad ja päikese käes ülekuumenenud lapsed: Miks me mitte kunagi lõppu ei näe? Vaid tol avamispäeval oli viimane rida isegi eeliseks, sest meie pilgule avanes sündmuse kogu suurejoonelisus: ühtses rütmis kannatamatult jalalt jalale tammuv rahvahulk, linnapea puna-valge-sinisel platvormil; pidulikult kaikuvad sõnad – uhkus, kasv, jõukus, edu – voogasid nagu ookeanilained üle meie peade, kes me olime sõdurid kaubanduse võitlustandril, relvastatud vinüülkaantega tšekiraamatute ja tepitud käekottidega. Ja lõpuks uste avanemine. Ja võidukas sööst konditsioneeritud õhu keskele, kus meid võtsid vastu ostlemismuusika ja naeratavad müüjad, meie naabrid. Isa laskis meil seekord isegi sisse minna, ta koguni seisis järjekorras ja ostis meile midagi – papptopsitäied kihisevat apelsinilimonaadi.
Veerand sajandit oli Riverway Malli edu tagatud. Siis saabus masu, mis pühkis minema ühe Riverway poe teise järel, kuni lõpuks läks põhja kogu kaubanduskeskus. Nüüdseks on järel ainult miljon ruutmeetrit kajavat tühjust. Ei leidunud enam kompaniid, mis oleks seda endale tahtnud, ega ärimeest, kes oleks lubanud sellele uut elu, mitte keegi ei teadnud, mida tühja kolossiga peale hakata ja mis saab kõigist neist inimestest, kes seal varem töötasid, minu ema kaasa arvatud. Tema kaotas oma koha kingakaupluses Shoe-Be-Doo-Be, kus ta oli kakskümmend aastat põlvitanud ja ostjate jalgu mudinud, karpe sorteerinud ja niiskeid sokke kokku korjanud, kuni ühel päeval oli see kõik justkui õhku haihtunud.
Kaubanduskeskuse hääbumine tähendas Carthage’i linnale praktiliselt pankrotti. Inimesed kaotasid töö ja pidid oma majadest välja kolima. Mitte keegi ei uskunud, et lähem tulevik võiks tuua midagi head. Miks me mitte kunagi lõppu ei näe? Aga seekord paistis küll, et meie Goga saame seda näha. Nagu kõik teisedki.
Pankrott sobis suurepäraselt minu psüühilise seisundiga. Olin juba aastaid kannatanud igavuse all. See polnud mingi virisev, kärsitu poisikese igavus (kuigi ei saa ka öelda, et ma oleksin sellest tasemest üle olnud), vaid mingi tihke kõikehõlmav haiguslik seisund. Mulle oli hakanud tunduma, et enam polegi jäänud midagi uut avastada. Meie ühiskond on täielikult, hukatuslikult tuletuslik (kuigi kriitilises võtmes kasutatuna on sõna tuletuslik juba iseenesest tuletis). Meie oleme esimene põlvkond, kellele pole antud näha midagi esimesena. Me vahime maailma imesid, pilk tühi, suutmata vaimustuda. Mona Lisa, püramiidid, Empire State Building. Džunglis saaki ründavad kiskjad, sulama hakanud iidsed jäämäed, purskavad vulkaanid. Mulle ei meenu mitte ainuski imeline nähtus, mida ma oleksin oma silmaga esmakordselt näinud, ilma et see oleks mulle kohe meenutanud mõnd filmi või telesaadet. Või närust reklaamiklippi. Te ju teate seda blaseerunud kõikenäinu täishäälikuid venitavat kommentaari: juuba näähtud. Ma olen sõna otseses mõttes kõik juba ära näinud, kusjuures kõige hullem – see, mille pärast ma võiksin endale kuuli pähe kihutada – on äratundmine, et vahendatud kogemus on alati võimsam. Pilt on selgem, toob üksikasjad paremini esile, kaameratöö ja taustamuusika valik manipuleerivad mu tunnetega tõhusamalt, kui tegelikkus suudaks. Ma pole sugugi kindel, kas me oleme praegusel arengustaadiumil enam üldse pärisinimesed, igatahes need meist, kes kasvasid üles teleri ja kino ja nüüd siis ka Interneti mõju all. Kui meid reedetakse, teame kohe, milliste sõnadega sellele reageerida, kui armastatud inimene sureb, teame kohe, mida sellisel puhul öelda. Kui tahame mängida seksijumalat või laia lehte või hoopis narri, teame kohe, millist teksti panna. Me kõik kasutame ühte ja sama kapsaks lapatud käsikirja.
Meie ajal pole just lihtne olla algupärane inimene, teesklematu tõeline sina ise ja mitte kogum iseloomuomadusi, mis pärinevad etteantud tegelaste piiramatust valikust.
Ja kui me kõik etendame mingit osa, ei saa me olla üksteisele hingesugulased, sest kellelgi hinge tegelikult ju pole.
Asi arenes koguni nii kaugele, et mulle ei läinud enam miski korda, sest ma polnud ju pärisinimene ja seda ei olnud tegelikult üldse keegi.
Oleksin andnud ei tea mida, et tunda ennast jälle pärisinimesena.
Gilpin avas ukse,