„Kui kaua te siin elanud olete, härra Dunne – kaks aastat?” küsis uurija.
„Septembris saab kaks aastat.”
„Kustkohast te siia kolisite?”
„New Yorgist.”
„Linnast või osariigist?”
„Linnast.”
Ta viipas sõnatult luba küsides lae poole, ma noogutasin ja järgnesin talle, Gilpin tuli meie kannul.
„Ma tegin seal kirjatööd,” pahvatasin välja, enne kui sõnasabast kinni sain. Nüüdki veel, kaks aastat pärast koju tagasi kolimist, ei talunud ma mõtet, et keegi võiks arvata, nagu oleks see siin mu ainus elu.
Boney: „Kõlab aukartustäratavalt.”
Gilpin: „Mis sorti kirjatööd?”
Jagasin vastuse astmete peale ära: tegin varem kaastööd ühele ajakirjale (aste), kirjutasin popkultuurist (aste), meesteajakirjale (aste). Keerasin ülemisel astmel ringi ja tabasin Gilpini alla elutuppa vahtimast. Ta haaras kähku sõnasabast kinni.
„Popkultuurist?” hüüdis ta ülesronimist jätkates. „Mida see õieti tähendab?”
„Populaarset kultuuri,” vastasin. Jõudsime mõlemad ülakorrusele, Boney juba ootas meid. „Filmid, telesaated, muusika, ainult mitte, noh, teate küll, suur kunst, mitte mingi peen värk.” Kirtsutasin ise nina – mingi peen värk? Nüüd alles ütles! Neile kahele maakale ma vist peaksin „oma” inglise keele, koma, Idaranniku Haritud Inimese Kõnepruugi sellesse „teise” inglise keelde, koma, Kesklääne Lihtrahva Lalinasse ümber panema. Ma niikui veits kriban sihukest jura, mis mul pähe tuleb, kui ma kintsis käin.
„Tema muuseas jumaldab kino,” ütles Gilpin Boneyle osutades. Boney noogutas: tõsijutt.
„Nüüdsel ajal ma pean keskuses Baari,” lisasin. Käin peale selle ka kolledžis üht kursust andmas, kuid selle lisamine oleks liiga meeleheitliku mulje jätnud. See polnud lõppude lõpuks mingi kohting.
Boney kiikas minul ja Gilpinil teed tõkestades vannituppa. „Baari?” kordas ta. „Tean seda kohta. Olen juba ammu tahtnud läbi astuda. Nimi on hea. Väga lahe.”
„Tark otsus,” kiitis Gilpin. Boney liikus edasi magamistuppa, meie järgnesime talle. „Elu õllepudelite keskel pole just paha.”
„Mõnikord leiad tõepoolest lahenduse pudeli põhjast,” ütlesin mina ja krimpsutasin oma ütluse kohatust tajudes jälle nägu.
Seisime magamistoas.
Gilpin naeris. „Nii ta kipub olema.”
„Näete, mismoodi triikraud on jäänud välja tõmbamata?” alustasin.
Boney noogutas, avas meie ruumika riidekapi ukse ja astus sisse, pani tule põlema ja lappas seal ringi tammudes oma latekskinnastatud käega läbi ülesriputatud särgid ja kleidid. Toonud kuuldavale üllatunud häälitsuse, kummardus ta korraks maha ja keeras ringi, käes kuubikujuline kunstipäraselt hõbedakarva paberisse mähitud karp.
Mu kõht kiskus krampi.
„Kellelgi on sünnipäev?” päris ta.
„Meie pulma-aastapäev.”
Boney ja Gilpin võpatasid nagu kaks ämblikku ja tegid näo, nagu seda poleks juhtunud.
Selleks ajaks, kui me jälle elutuppa tulime, olid tattnina-konstaablid sealt kadunud. Gilpin põlvitas maha, et uurida kummulipaisatud tumbat.
„Oijah, ma olen pisut liimist lahti,” alustasin.
„Pole ka ime, Nick,” ütles Gilpin rõhuga. Tema kahvatusinised silmad tõmblesid pisut, kui ta sind ainiti vaatas, see mõjus segadusseajavalt.
„Kas te saaksite midagi teha? Mu naise leidmiseks. On ju selge, et siin teda pole.”
Boney osutas seinal rippuvale pulmapildile: mina smokingus, hambad paljastatud klaverinaeratuses, käed puiselt ümber Amy piha, Amy blondid juuksed rangetes lokkides, loor lendlemas Cape Codi rannaiilides, silmad ebaloomulikult pärani, sest pildistamise ajal pilgutab ta alati viimasel hetkel silmi ja nüüd ta siis pingutas, et seda mitte teha. Päev pärast iseseisvuspäeva, ilutulestiku väävlihais hajumas ookeani soolasesse õhku – suvi.
Cape Cod oli kohelnud meid kenasti. Mäletan, kuidas ma mitu kuud pärast suhte algust avastasin, et Amy on kõige tipuks veel rikas, andekate loovinimeste jumaldatud ainus laps. Isegi teatud määral legendaarne kuju, tänu temanimelisele raamatusarjale, mida uskusin end lapsepõlvest mäletavat. „Imeline Amy”. Amy rääkis mulle sellest mõõdetult rahuliku häälega, umbes nii, nagu räägitakse koomast ärganud haigega. Nagu ta oleks teinud seda juba liiga palju kordi ja iga kord ebamugavust tundes – jõukuse ülestunnistamist tervitati vist alati ülearu suure entusiasmiga, pealegi polnud ta seda salaelu endale ise tekitanud.
Niisiis rääkis Amy mulle, kes ja mis ta on ja siis me läksime temaga Elliottide muinsuskaitse all olevasse koju Nantucketi väina kaldal, kus käisime kõik koos purjetamas ja mina mõtlesin: Ma olen Missouri poiss, tuiskan ringi ookeanilainetel inimeste seltsis, kes on näinud minust nii palju rohkem. Isegi kui ma nüüd kohe uute kogemuste hankimise ja laia joonega elamisega pihta hakkaksin, ei jõuaks ma neile selles osas iial järele. Kuid see mõte ei teinud mind kadedaks. Mind valdas hoopis rahulolu. Ma pole kunagi unistanud rikkusest ja kuulsusest. Mind ei kasvatanud üles suurelt unistavad vanemad, kes soovivad, et nende lapsest saaks kunagi president. Mind olid kasvatanud pragmaatilised vanemad, kes lootsid, et nende lapsest saab mingit sorti kontoriametnik, kes teenib enam-vähem korralikult. Juba see pani mul pea ringi käima, et olin pääsenud Elliottide siseringi, seilama Atlandi voogudele, et naasta sealt mõnusasse restaureeritud häärberisse, mille oli 1822. aastal endale koduks ehitanud vaalapüügilaeva kapten ja kus valmistati ja söödi orgaanilist, tervisele kasulikku toitu, mille nime ma ei osanud hääldada. Kinoa. Oletasin tookord, et see on mingi kala.
Nii me siis abiellusime sügavsinisel suvepäeval mererannas, sõime ja jõime valge telgi varjus, mis täitus tuulest nagu valge puri, ja juba mõne tunni pärast meelitasin ma Amy sealt pimedusse, sinna, kus loksusid lained, sest mul oli seda kõike liiga raske uskuda, ma ise olin justkui muutunud pelgaks virvenduseks. Jaheda udu puudutus ihul veenis mind naasma, Amy tõmbas mind tagasi telgi kuldse kuma poole, kus jumalad pidu pidasid ja kõik oli taevalik. Selline oli olnud kogu meie kurameerimise aeg.
Boney kummardus fotot lähemalt uurima. „Teil on väga ilus naine.”
„On jah, ta on imeilus,” kinnitasin mina ja tundsin, kuidas kõhus keerab.
„Mitmes aastapäev teil täna on?” küsis Boney.
„Viies.”
Tammusin jalalt jalale, soovides midagi teha. Ma ei vajanud ju mitte seda, et nad töllerdavad mul majas ringi ja kiidavad mu naise ilu, ma tahtsin, et nad, põrgu päralt, läheksid ja otsiksid mu kuradi naise ometi kord juba üles. Jätsin selle igaks juhuks valjusti välja ütlemata. Ma jätan sageli asju välja ütlemata, ka siis, kui peaks kindlasti ütlema. Ma hoian murettekitavalt palju endale ja ladustan eri lahtritesse – mu sisekaemuse keldriruumides on hoiul sadu pudeleid raevu, meeleheidet, hirmu, kuigi mulle otsa vaadates ei oska mitte keegi seda kahtlustada.
„Viies, see on ju juubel. Las ma mõistatan: Houstonis on laud kinni pandud?” küsis Gilpin. See oli linna ainus uhke restoran. Minge kindlasti Houstonisse sööma, soovitas mu ema, kui me siia tagasi kolisime, nagu oleks tegemist Carthage’i ainulaadse saladusega, mis peaks mu naisele muljet avaldama.
„Muidugi, Houstonis.”
See oli mu viies vale politseile. Ja ma ei olnud veel õieti alustanudki.
Amy Elliott Dunne
Olen armastusest ümmargune! Vaimustusest paistes! Hellusest haiglaselt ülekaaluline! Rõõmus ja toimekas abieluehitaja mesilane. Ma lendlen sumisedes oma mehe ümber, hoolitsen ja kohendan. Minust on saanud