Jace laskis temast lahti. Clary tõmbus sedamaid eemale ja sikutas kobamisi särki allapoole. Jace ajas end sirgu, tõusis kiirustamata, talle omase laisa graatsilisusega istuma ja vaatas naerdes uksel seisja poole. „Kas sa näe,” lausus Jace. „Nimetaksin seda vist küll kõige kehvemaks ajastuseks pärast seda, kui Napoleon otsustas võtta Venemaa-retke ette keset südatalve.”
See oli Sebastian.
Lähedalt nägi Clary selgesti muutusi, mis noormehes olid toimunud sestsaadik, kui tüdruk temaga Idrises kokku oli puutunud. Sebastiani juuksed olid valged kui paber, silmade musti tunneleid ümbritsesid ämblikukoibadena pikad ripsmed. Noormees kandis valget särki, mille varrukad olid üles käänatud, ning Clary nägi, et tema paremal randmel jookseb sakilise käevõruna punane arm. Ka peopesal oli lõikejälg, värske ja veretav.
„Olgu öeldud, et see, keda sa seal murrad, on minu õde.” Sebastiani tume pilk liikus Jace’ile. Poisil oli nägu, nagu teeks miski talle nalja.
„Vabandust.” Jace’i hääl ei kõlanud andekspaluvalt. Ta lebaskles tekkidel nagu kass. „Unustasime end korraks.”
Clary ahmis vaevaliselt õhku. Tüdruk kuulis ka ise, kui kähinal ta hingab. „Käi minema,” ütles ta Sebastianile.
Noormees nõjatus küünarnuki ja puusaga vastu uksepiita ning tüdruk märkas rabatult, kui sarnased on tema ja Jace’i poosid. Nad polnud ühesugused, aga liikusid ühtemoodi. Just nagu…
Just nagu oleksid nad treeninud ühe ja sama isiku käe all.
„Tohhoo,” sõnas Sebastian. „Kas siis niiviisi räägitaksegi vanema vennaga?”
„Magnus oleks pidanud jätma sind toona endale riidenagiks,” pigistas Clary läbi hammaste.
„Oi, kas sul on see veel meeles? Eks olnud meil tookord kahekesi lõbus?” Noormehe näole ilmus inetu irve ning tüdruk tundis sisikonda vastikustundest kokku tõmbuvat, meenutades, kuidas Sebastian oli viinud ta ema maja põlenud ahervareme juurde ja suudelnud teda rusude vahel, teades seejuures, kes nad teineteisele on, ning lõbustades end sellega, et Clary ei tea.
Neiu heitis pilgu Jace’ile. Noormees teadis suurepäraselt, et Sebastian oli Claryt suudelnud. Too oli teda sellega õrritanud ning Jace oleks ta äärepealt tapnud. Nüüd see Jace’i ilmselt enam ei vihastanud, pigem paistis ta olevat lõbus ning segamise üle üksnes pisut pahane.
„Võiksime seda korrata,” lausus Sebastian oma küüsi silmitsedes. „Veeta natuke aega perekonnaringis.”
„Mulle ei lähe korda, mida sa mõtled. Sa ei ole minu vend,” ütles Clary. „Oled mõrtsukas.”
„Ma ei mõista, kuidas need kaks asja teineteist välistavad,” sõnas Sebastian. „Vanale heale papsile ei läinud see põrmugi korda.” Tema pilk libises laisalt üle Jace’i. „Igas muus olukorras hoiduksin sekkumast sõbra armuasjadesse, aga mulle tõesti ei meeldi lõputult koridoris passida. Iseäranis kui tuldki ei saa põlema panna. See on tüütu.”
Särki allapoole sikutades ajas Jace end istukile. „Anna meile viis minutit.”
Sebastian ohkas rõhutatult ja pani ukse kinni. Clary vaatas Jace’ile vihaselt otsa. „Mida pe…”
„Ära ropenda, Fray.” Jace’i silmades hüples naerusäde. „Lase end lõdvaks.”
Clary osutas käega uksele. „Sa kuulsid, mida ta ütles. Sebastian rääkis päevast, kui ta mind suudles. Ta teadis, et olen tema õde. Jace…”
Jace’i silmad välgatasid, nende kuldne sära tumenes pisut, aga tundus, nagu oleksid Clary sõnad põrganud vastu seina, jätmata vähimatki jälge.
Neiu tõmbus temast eemale. „Jace, kas sa ei kuula üldse, mida ma räägin?”
„Tead, ma saan aru, et sulle ei meeldi, kui su vend väljas koridoris seisab. Ma ei kavatsenud sind suudelda.” Poiss hakkas naerma ning igas teises olukorras oleks see tundunud Claryle kütkestav. „Korraga lihtsalt tundus, et see on hea mõte.”
Tüdruk ronis voodist välja ja vaatas Jace’ile ülalt alla. Sirutanud käe välja, haaras ta voodiotsal rippuva hommikumantli ja mähkis endale ümber. Jace vaatas seda pealt, tegemata katsetki Claryt takistada; tema silmad hiilgasid pimeduses. „Ma… ma ei saa üldse aru, mis toimub. Kõigepealt kaod sa ära; nüüd ilmud tagasi, kaasas tema, ning teed näo, nagu ei peaks ma midagi märkama ega mäletama…”
„Ma ju ütlesin sulle,” lausus poiss. „Pidin kontrollima, kas saan sind usaldada. Ma ei saanud anda sulle teada, kus viibin, kui olid ikka veel Klaavi uurimise all. Arvasin, et see paneb su raskesse olukorda…”
„Paneb mu raskesse olukorda?” Tüdrukul jäi vihast hing kinni. „Eksamid on rasked. Takistused on rasked. See, et sa niiviisi kadusid, oli mulle sama mis surm, Jace. Ja kuidas mõjus see sinu arvates Alecile? Isabelle’ile? Maryse’ile? On sul aimu, mida me läbi oleme elanud? Suudad sa seda endale ette kujutada? Teadmatus, otsingud…”
Jälle libises üle Jace’i näo kummaline ilme, otsekui kuuleks noormees teda, ent samal ajal ei kuuleks ka. „Ah jaa, tahtsin küsida.” Ta naeratas ingellikult. „Kas kõik otsivad mind?”
„Kas kõik…” Clary raputas pead ja tõmbas hommikumantli hõlmad koomale. Ühtäkki soovis ta, et tema keha oleks Jace’i ees täiesti kaetud – varjatud poisile, kes oli tuttav ja ilus, ent kelle kütkestav kiskjalik naeratus andis märku, et ta on valmis tegema Claryga – tegema Claryle – kõike, mida tahab, hoolimata sellest, kes koridoris ootab.
„Lootsin, et nad panevad üles plakatid nagu kadunud kassi otsides,” ütles poiss. „Kadunud jahmatamapanevalt ilus teismeline poiss. Reageerib nimele Jace või Kuum Kutt.”
„Ma kuulsin vist valesti.”
„Sulle ei meeldi Kuum Kutt? Arvad, et Ilus Poiss sobib paremini? Või Musirullike? See viimane on vist ikka liig mis liig, kuigi puht tehniliselt, arvestades mu Briti päritolu…”
„Jää vait,” lausus Clary ägedalt. „Ja käi välja.”
„Ma…” Noormees näis olevat jahmunud ning tüdrukule meenus, kui üllatunud oli Jace olnud, kui Clary ta mõisahoone ees eemale tõukas. „Hästi, olgu peale. Räägime siis tõsiselt. Clarissa, tulin siia, sest tahan viia su endaga kaasa.”
„Endaga kaasa, kuhu?”
„Tule minuga,” vastas poiss, kõhkles siis viivu, „ja Sebastianiga. Selgitan sulle hiljem kõik.”
Clary tardus viivuks, pilk kinni Jace’i pilgus. Hõbedane kuuvalgus tõstis esile noormehe huulte kumeruse, põsenukkide kuju, ripsmete varjud, kaela kaare. „Viimati tulin sinuga kaasa, kui olid mu uimastanud, et lohistada mind musta maagia tseremooniale.”
„Seda ei teinud mina, vaid Lilith.”
„See Jace Lightwood, keda mina tunnen, ei viibiks Jonathan Morgensterniga ühes toas, ilma et püüaks teda tappa.”
„Küllap näed varsti, et see oleks enesehävituslik samm,” sõnas Jace kergelt, torgates jalad saabastesse. „Tema ja mina – me oleme teineteisega seotud. Haava teda ja minust jookseb verd.”
„Seotud. Mis tähendab seotud?”
Jace heitis heledad juuksed näolt ega vastanud tema küsimusele. „See on midagi enamat, kui sa mõista suudad, Clary. Tal on plaan. Ta on valmis selle nimel vaeva nägema, mis maksavad siis mõned tühised ohvrid. Kui annaksid mulle võimaluse selgitada…”
„Ta tappis Maxi, Jace,” lausus Clary. „Su väikese venna.”
Noormees