Jemi näole ilmus ootamatu naeratus. „Ma tean,” vastas ta, „aga lahke sinust, et meelde tuletasid.”
„Lahkus on iseloomujoon, mille järgi mind laialt tuntakse,” vastas Will. Tema pilk ei lahkunud sõbra näolt – näolt, mida ta tundis sama hästi kui enda oma. „Lahkus ja visadus. Sa ei jäta mind maha. Kuni ma elan.”
Jemi silmad läksid suureks, aga ta ei lausunud sõnagi. Mida võinukski ta veel öelda? Will laskis kätel parabatai õlgadelt langeda ning pöördus minekule.
Cecily seisis sealsamas kus hommikupoolikul, nuga paremas käes. Pilk suunatud märklaua keskmesse, tõmbas ta noa tahapoole ja saatis siis lendu. See tungis seina napilt väljaspool ringi.
Tessaga vestlemine polnud tema närve rahustanud, vaid oli teinud asja veel hullemaks. Tessast oli õhkunud iseäralikku talitsetud, alistunud kurbust, mis oli pannud Cecily närvilõpmed kirvendama ja suurendanud tema ärevust. Nii vihane kui ta Willi peale ka poleks olnud, ei suutnud ta vabaneda tundest, et Tessal oli põhjust tema venna pärast karta. Cecily aimas neiu südames hirmu, millest too ei tahtnud rääkida, ja ihkas sellele jälile jõuda. Kuidas saab ta oma venda kaitsta, kui ei tea, mille eest too kaitset vajab?
Tõmmanud noa märklauast välja, tõstis Cecily selle uuesti õla kõrgusele ja saatis teele. Sedapuhku läks see märgist veel rohkem mööda ning tüdruk hingas vihase pahinaga välja. „Uffern nef!” pomises ta kõmri keeles. Ema oleks saanud seda kuuldes rabanduse, aga noh – teda polnud ju seal.
„Viis,” sõnas keegi koridoris venitamisi. Cecily võpatas ja pöördus vaatama. Ukseavas mustendas kellegi siluett; see astus edasi ja tüdruk nägi Gabriel Lightwoodi, pruunid juuksed sassis ja rohelistes silmades klaasterav pilk. Poiss oli Williga ühepikkune, võib-olla isegi pisut pikem ja kiitsakam. „Ma ei mõista, mida te sellega silmas pidasite, härra Lightwood.”
„Teie viset,” vastas noormees ja tegi elegantse käevibutuse. „Hindasin seda viie punktiga. Osavus ja tehnika vajavad ehk veel lihvimist, aga loomulikku annet teil kahtlemata on. Puudu jääb üksnes praktikat.”
„Mind on treeninud Will,” ütles Cecily, kui poiss lähemale tuli.
Noormehe suunurgad kerkisid pisut. „Ma ütlesin oma arvamuse.”
„Küllap peate ennast paremaks treeneriks.”
Vaikides tõmbas Gabriel noa seinast välja. Tera helkis, kui poiss seda sõrmede vahel keerutas. „Võib-olla peangi,” vastas ta. „Olen õppinud parimate juhendajate käe all ning treenisin preili Collinsit ja preili Grayd…”
„Seda ma kuulsin. Aga siis sai teil villand. Õpetajalt ootaks ehk suuremat pühendumust.” Cecily hääl oli mõõdetult jahe; Gabriel oli tõstnud ta Lightwoodide maja juures jalule ning ta polnud poisi puudutust unustanud, aga teadis, et Will ei salli Gabrieli, ning pealegi käis tolle üleolevalt rahulik toon tüdrukule närvidele.
Gabriel puudutas noa teravikku. Sõrmeotsale kerkis verepiisk nagu punane helmes. Poisi käed olid rakkus ning nende selgadel võis siin-seal näha tedretähne. „Olete lahingurõivad seljast võtnud.”
„Need olid vere ja haavavedelikuga koos.” Cecily uuris poissi, mõõtes teda pilguga pealaest jalatallani. „Teie, nagu ma näen, ei ole riideid vahetanud.”
Üle noormehe näo libises veider ilme. Järgmisel hetkel oli see kadunud, aga märgid olid tüdrukule tuttavad: ta oli näinud venda piisavalt sageli püüdmas oma tundeid varjata. „Mul pole siin teisi rõivaid,” lausus Gabriel, „ja ma ei tea, kus elama hakkan. Võiksin pöörduda tagasi ühte oma perekonna majja, aga…”
„Olete mõelnud jääda Instituuti,” ütles Cecily üllatunult, lugedes poisi näoilmet. „Mida ütleb selle kohta Charlotte?”
„Ta lubab.” Gabrieli nägu muutus; seal, kus oli olnud üksnes karmus, vilksatas korraks midagi kaitsetut.
„Siin on mu vend.”
„Jah,” ütles Cecily. „Minu oma ka.”
Gabriel vaikis viivu, tundus, nagu poleks ta sellele varem mõelnud. „Will,” lausus ta. „Olete nii kangesti tema moodi. See… ajab segadusse.” Poiss raputas pead, nagu püüaks mõtteid klaarida. „Nägin just äsja teie venda,” ütles ta. „Tormas Instituudi välistrepist alla, nagu oleksid tal kannul neli viimsepäevaratsanikku. Teate ehk, mis plaanid tal on?”
Plaanid. Cecily süda tegi rinnus hüppe. Ta napsas Gabrieli käest noa, tegemata välja poisi ehmunud hüüatusest. „Pole aimugi,” vastas ta, „aga kavatsen välja uurida.”
Samal ajal kui Londoni City valmistus ennast tööpäeva lõppedes kokku pakkima, hakkas East End ilmutama kihava elu märke. Will kõndis edasi mööda tänavaid, mida palistasid pruugitud rõivaste ja jalanõudega kauplevad poekesed. Kõrvalteedel lükkasid kaltsukaupmehed ja noateritajad kärusid, reklaamides rämeda häälega oma kaupa. Verise põllega lihunikud nõjatusid avatud poeuksel vastu piita, nende aknal rippusid lihakehad. Naised panid pesu kuivama ja hõikusid vastastikku üle tänava põlislondonlastele omase aktsendiga, mis oli Willile sama arusaamatu kui bantu keel.
Oli hakanud sadama kerget vihma; juuksed niisked, kõndis Will mööda tubaka hulgiärist, mis oli juba suletud, ning pööras ümber nurga kitsamale tänavale. Taamal oli juba ilmunud nähtavale Whitechapeli kiriku torni nooljas tipp. Siin oli hakanud hämarduma, tihenev nätske udu lehkas raua ja rämpsu järele. Tänava keskel jooksev kitsas rentsel oli täis haisvat vett. Eespool oleva kangialuse mõlemas küljes rippus gaasilatern, mida kasutati tõldade juures. Sellest möödudes põikas Will ühtäkki võlvi alla ja sirutas käe välja.
Kostis karjatus ja Will tiris lagedale saleda mustades rõivastes kogu – Cecily, kes kandis kiiruga lahinguvarustuse peale tõmmatud musta sametkeepi. Kapuutsiserva alt rippusid välja tumedad juuksed ning Willile vaatasid vihast välkudes vastu tema enda omi meenutavad sinised silmad. „Lase minust lahti!”
„Mis sulle pähe kargas, et mind niiviisi Londoni urgastes jälitad, sa väike lollpea?” Will raputas õde kergelt käsivarrest.
Tüdruku silmad ahenesid. „Hommikul olin sulle cariad, nüüd olen siis lollpea.”
„Siinsed tänavad on ohtlikud,” lausus Will. „Ja sina ei tunne neid üldse. Sa pole teinud endale isegi silmamoondusruuni. Maal võid ju kuulutada, et ei karda midagi, aga see siin on London.”
„Ma ei karda Londonit,” kuulutas Cecily trotslikult.
Will kummardus tema poole ja lausa sisistas talle kõrva: „Fyddai’n wneud unrhyw dda yn ddweud wrthych i fynd adref?”
Tüdruk puhkes naerma. „Sellest et käsid mul koju minna, pole vähimatki kasu. Rwyt ti fy mrawd ac rwy eisiau mynd efo chi.” Will pilgutas jahmunult silmi. Oled mu vend ja ma tahan tulla sinuga kaasa. Nõnda oli ta tavaliselt kuulnud ütlemas üksnes Jemi ning kui Cecily oligi ehk kõiges muus Jemist täiesti erinev, siis üks joon oli neil ühine: mõlemad olid üdini kangekaelsed. Kui Cecily ütles end midagi tahtvat, ei tähendanud see ebamäärast ihalust, vaid raudset otsustavust.
„Kas sulle ei paku üldse huvi, kuhu ma lähen?” küsis ta. „Mis siis kui olen teel põrgu?”
„Olen alati tahtnud põrgut näha,” vastas Cecily külma rahuga. „Kõik ju tahavad.”
„Enamik inimesi näeb vaeva, et sealt eemale hoida,” vastas Will. „Kui teada tahad, lähen ma ifriidiurkasse, et osta kuritegelikelt allakäinud jätistelt uimasteid. Nad võivad sulle silma heita ning otsustada, et sinu pealt annab teenida.”
„Sa ei laseks ju neil seda teha.”
„Küllap sõltub kõik sellest, kui palju nad mulle pakuvad.”
Tüdruk raputas pead. „Jem on sinu parabatai,” lausus ta. „Ta on vend, kelle Klaav sulle on andnud. Aga mina olen su õde, sinuga ühte verd. Miks oled sa tema heaks valmis tegema kõike, aga mind tahad iga hinna eest koju saata?”
„Kust